Noored Kooli programmis käib õppimine ja õpitu rakendamine käsikäes. - 17. lennu osaleja Pille Kruus kirjutab, kuidas koolitusel õpitu tema tundidesse jõuab
Õpetaja Pille Kruus
Pille Kruus on Noored Kooli 17. lennu osaleja ja õpetab Tallinna Südalinna Koolis eesti keelt ja kirjandust.
Noored Kooli programmi suurim eelis on see, et õppimine ja õpitu rakendamine käivad käsikäes. Teooria ei jää kunagi kasutult õhku rippuma, vaid selle kehtivuse saab koolitöös kohe proovile panna.
Kui ka mõni Noored Kooli loeng või seminar osutub minu valdkonna kaugeks (õpetan Tallinna Südalinna Koolis 7. ja 8. klassidele eesti keelt ja kirjandust), siis saab sealt ikka noppida mõne nipi või idee, mida sobivaks vormida. Ma isegi ei kujuta ette, et oleksin suutnud sukelduda kooliellu ilma igati praktilise ja pidevalt täieneva tööriistakastita, millega Noored Kooli mind varustab.
Enamasti näevad minu ülikoolipäevad välja sellised, et õppejõu või juhendaja kuulamise ning seminaris osalemisega samal ajal tõmban pidevalt nii peas kui ka paberilehel paralleele oma õpetajatöö ja konkreetsete põhikoolitundidega. Teen eraldi märkmeid selle kohta, kuidas ma täpsemalt saaksin ise ühte või teist asja katsetada, visandan õpilastele ülesandeid, panen kirja mõttevälgatusi, koostan juba kritseldades tunnikava ja järjestan tegevusi. Need reeded ja laupäevad kaks korda kuus on minu kui algaja õpetaja jaoks hädatarvilikuks inspiratsiooniallikaks ja majakaks, et kuidagigi rajal püsida ja sihti silme ees hoida. Lõppude lõpuks on minu vastutusel umbes 150 õpilase emakeeleoskus, mis hõlmab laiemalt võimet mõista ja luua väga erisuguseid tekste ilukirjandusest kasutusjuhenditeni.
“Noored Kooli programmi suurim eelis on see, et õppimine ja õpitu rakendamine käivad käsikäes. Teooria ei jää kunagi kasutult õhku rippuma, vaid selle kehtivuse saab koolitöös kohe proovile panna. ”
On seminare, milles käsitletavaid teemasid saab katsetada kohe ja otse. Näiteks proovisime Kohtla Järvel (enamasti on seminarid siiski Tallinnas, aga sügisesel Haridustormi nädalavahetusel toimus ka tavapärane seminar Ida-Virumaal) Alex Feldmanniga (kes on ühtlasi minu kannatlik mentor!), kuidas võiks raskemat teksti lugeda grupis ja kas koos lugemine toetab teksti paremat mõistmist. Selleks jagasime grupis ära neli rolli: ennustaja, küsimuste esitaja, vastaja ja kokkuvõtja. Vahetasime rolle iga järgneva lõiguga. Kasutasin sama lugemismeetodit kohe järgnenud nädalal ka oma 8. klassiga, lugedes Jaan Aru mõtteid inimajust. Tagasisidest selgus, et paljusid see meetod toetas, kuna nii mõnelgi teismelisel on raske oma jõududega teksti juures püsida ja seda analüüsida.
Seminarist otse klassiruumi torman tihti ka didaktikutelt Joosep Susilt ja Katarin Leppikult saadud väga asjakohaste nippide ja ideedega. Ilma nendeta ei oleks mul aimugi, kuidas teha kirjanduslikku teksti teismelisele vähegi tähenduslikuks või kuidas panna teda nägema grammatikat igapäevaelus enda ümber. Tahaks väga loota, et kogemuse kogunedes suudan äratada oma õpilastes pisutki vaimustusest, millega ma ise didaktikute seminaridest lahkun.
Õpetaja Pille Narva linnalaagris
Pisut kannatlikum peab olema aga kõigi nende imeliste suuniste rakendamisega, mida oleme sügise jooksul kuulnud Triin Ulla seminarisarjas õppimise sotsiaalsetest ja emotsionaalsetest külgedest. Triin Ulla inspireerib juba ainuüksi oma lõputult kannatliku ja tüüne, kuid sealjuures kindlakäelise olemisega. Seda niisama juba noor õpetaja jäljendada ei suuda, sest see nõuab pikemaaegset küpsemist, teadmisi ja kogemust. Tema seminarid on täis suurepäraseid nõuandeid (loomulikult koos neid toetava teooria ja põhjendustega) selle kohta, kuidas luua üldse usaldusväärseid suhteid ja turvalist klassiruumi, et õpetamine ja õppimine saaksid toimuma hakata. Lahkun neist seminaridest tohutu pagasiga, kuid teatavasti nõuab suhete loomine eelkõige aega ja järjekindlust, mistõttu manitsen end pidevalt, et kõike ja korraga sel rindel lihtsalt ei saa katsetada. Kohutavalt raske on end tagasi hoida ja mitte tuisata iga kord oma õpilaste ette uute reeglite, mängude ja ettepanekutega. See töötaks aga vastu järjekindluse printsiibile, mida igasuguse turvalise keskkonna loomine eelkõige nõuab.
Olen vahel hirmuga mõelnud, mis minust küll saab, kui kahe aasta täitumisel ei toimugi enam kuus neljal päeval inspireerivaid Noored Kooli seminare, kuid mina tahan siiski õpetajana jätkata. Loodan muidugi, et olen selleks ajaks kogenum ja suutnud ka oma tööriistakasti kõigi pakutud teadmiste abiga võimalikult täiuslikuks kujundada. Või siis - teades, et ükski teadmine ega oskus ei saa niikuinii kunagi lõplikult valmis – suudan lihtsalt säilitada endas selle lõputu teadmisjanu ja viitsimise iseennast pidevalt arendada ja vormis hoida, mis on ühe Noored Kooli mentaliteediga õpetaja vahest olulisim tunnusjoon.