Koju ma tööd kaasa ei võta! - 17. lennu osaleja Grete Silem kirjutab kooli- ja eraelu tasakaalust
Grete Silem on Noored Kooli 17. lennu osaleja ning õpetab Tartu Raatuse Koolis ajalugu.
Õpetaja Grete Silem
Kuidas teha kindlaks, et töö- ja eraelu on päriselt tasakaalus, mitte ei kaldu liiga palju ühele poole? Kas see, kui jagan päeva mõtteliselt pooleks ja tulen töölt ära, kui pool ajast on täitunud, tähendab, et mu elu on tasakaalus? Kui mõtlen kodus töömõtteid edasi, aga samas käsi kuhugi külge ei pane, siis kas ma teen ikka veel tööd või on see juba minu eraelu? Nii palju küsimusi, aga vähe konkreetseid vastuseid.
Enne, kui otsustasin liituda Noored Kooli programmiga ja õpetamist proovida, vaevas mind kuri kahtlus, kas ma päriselt olen kõigeks selleks valmis. Mulle tundus, et õpetajatöö tähendab juba eos läbipõlemist, sest paljud õpetajad teevad veel õhtul kodus tööd. Minu ema on lasteaiaõpetaja ja olen kogu elu näinud, kuidas tema töö tuleb paratamatult koju kaasa, aga just seda ma ei tahtnud. Tööväline elu ja aeg endale on minu jaoks väga oluline, mistõttu pelgasin tundmatut tulevikku.
“Ma arvan, et ideaalset tasakaalu kooli- ja tööelu vahel ongi raske leida, sest tööasjad võin ma ju tööle jätta, kuid töömõtted tulevad ikka ja jälle minuga koju kaasa. Selle all pean ma silmas mõtteid läinud koolipäevast ja õpilastest. Kodus mõtlen ikka lõppenud päevale tagasi ja analüüsin, kuidas läks. ”
Olen nüüd veidi üle kahe kuu õpetanud ja pingutanud selle nimel, et saaksin tulla pärast tööpäeva koju ja unustada tööasjad. Ma olen võtnud oma motoks, et koju ma tööd kaasa ei võta. Ma jään pigem kauemaks koolimajja ja jõuan hiljem koju, aga kodus saan rahulikult nautida oma aega ega pea töö pärast muretsema. Siiani on see hästi toiminud ja olen enda üle uhke. Ükskord tabasin end mõttelt, et kas mu elu on päriselt ka tasakaalus või olen ma loonud endale pettekujutelma ja tegelikult valetan endale. Ma siiski tahan uskuda, et see nii ei ole ja minu kaks elu on enam-vähem tasakaalus. Pattu olen ma teinud ainult NK koolitusnädalavahetustel, kui neljapäeval ei ole esmaspäevaks kõike valmis jõudnud, sest teen veel enda koolitöid.
Ma arvan, et ideaalset tasakaalu kooli- ja tööelu vahel ongi raske leida, sest tööasjad võin ma ju tööle jätta, kuid töömõtted tulevad ikka ja jälle minuga koju kaasa. Selle all pean ma silmas mõtteid läinud koolipäevast ja õpilastest. Kodus mõtlen ikka lõppenud päevale tagasi ja analüüsin, kuidas läks.
Mulle meeldib jagada naljakaid või totraid olukordi koolis juhtunust oma sõprade ja lähedastega. Võin rääkida sellest pikalt ja laialt, aga samas ma tegelen siis ka tööga mingis mõttes edasi. Ilmselt olen juba kõik oma sõbrad oma tööjuttudega ära tüüdanud. Mõtete hulka proovin siiski kontrollida ehk ma ei vaeva end üldiselt liiga kaua teemadega, mis mind otseselt ei puuduta ja mida mina muuta ei saa. Õpilaste käekäik ja lood lähevad mulle korda, aga ma leian, et minu ülesanne ei ole lahendada kõigi inimeste probleeme. Pean eelkõige hakkama saama iseendaga.
Arvan, et hea viis lülitada end tööelust välja, on ümbritseda end heade inimestega ja tegeleda mõne hobiga, mis aitab oma akut uuesti täis laadida.