Ajame sada protsenti ühte asja - 17. lennu osaleja Katrin Kurik Alandi kirjutab kogukonna jõust
Katrin Kurik Alandi on Noored Kooli 17. lennu osaleja ning õpetab Tallinna Mahtra Põhikoolis eesti keelt teise keelena.
Õpetaja Katrin Kurik Alandi
„Juba ootan meie kohtumist, et oma rõõmudest, valudest ja segadustest teiega rääkida,“ kirjutab mu lennukaaslane Facebooki vestluses. „Kõigil on vist nii palju rääkida,“ sekundeerib teine. Alanud on meie teine nädal õpetajatena, nädala lõpus tulemas kohtumine koolitusel oma lennuga, ja meil kõigil on südamel midagi, mida väga, väga kibeleme kaaslastega jagama.
Üks põhjus, miks mina otsustasin oma õpetajateed alustada just programmi Noored Kooli tiiva all, oli lootus kogukonna ehk siis lennukaaslaste ja vilistlaste toele. Tundus, et oleks kuidagi hirmutav otse ülikoolist tulnuna üksiku hundina klassi ette minna. Mida aga kogukonna toetus päriselt tähendab, olen ma alles nüüd mõistma hakanud.
Esiteks, me saame oma lennukaaslastega jagada kõike. Olgu tegemist õnnestumiste, läbikukkumiste või lihtsalt mõne uue põneva õpetamise nõksu või internetileheküljega, kust lahedaid materjale leiab. Vahel, kui ei ole kõige parem päev, on nii hea kuulda, et teistelgi on samasugused raskused. Teistelgi juhtub, et plaanitud asjad lähevad vussi, et lapsed on väsinud ja tujutud või ei saa vahel lihtsalt keelebarjääri tõttu sinust aru ja igavesti äge idee läheb vett vedama. Kui saad selliseid kogemusi jagada, ei teki tunnet, et sina oledki üks totu, kes midagi ei suuda. Saad aru, et nii on ju vahel kõigil ja kõik on suutnud need olukorrad lõpuks ära lahendada. Kui aga miski läheb kellelgi hästi, siis innustab selle jagamine ka teisi vastu pidama ja edasi pingutama.
“Üks põhjus, miks mina otsustasin oma õpetajateed alustada just programmi Noored Kooli tiiva all, oli lootus kogukonna ehk siis lennukaaslaste ja vilistlaste toele. Mida aga kogukonna toetus päriselt tähendab, olen ma alles nüüd mõistma hakanud.”
Minul isiklikult on eriti vedanud, sest olen praegu koolis, kus eelmisest Noored Kooli lennust on juba neli osalejat. Nad jagavad minuga lahkelt kõiki oma materjale. Uskuge, see on parim asi, mida algajale õpetajale pakkuda, sest õppematerjalide ettevalmistamine võtab alguses meeletu aja. Nad jagavad ka oma kogemusi, mis konkreetselt siinsete õpilaste peal töötab, mis mitte. Seegi on ülivajalik teadmine. On ka ütlemata tore, kui keegi tuleb ja küsib sult päeva lõpus, kas sa sööma tuled, ja vaatab, et sa taipaksid aknad kinni panna ja arvuti välja lülitada. Meie Tallinna Mahtra Põhikoolis õpetav Noored Kooli kamp valvab pidevalt niiviisi üksteise järele, sest kõik teavad, et pika koolipäeva lõpuks võib õpetaja olla nii väsinud, et ei mäleta oma nimegi. Siis kulub igasugune sõbralik sõna ja hoolitsev tegu väga ära.
Kohati tunnen ma ennast nagu väike parasiit, sest eelmise lennu inimestel on mulle nii palju anda ja minul neile veel nii vähe. Aga loodan, et saan järgmisel aastal uutele tulijatele juba ise sama kasulik olla.
Ja üks asi veel, mida olen mõelnud alates meie esimestest kohtumistest oma lennuga – millest see küll tuleb, et nii kerge on omavahel jagada selliseidki asju, mida seni pole tahtnud kellegagi jutuks võtta? Oleme ju ometi suhteliselt hiljuti kohtunud. Miks siis usaldame üksteist nagu oleksime väga vanad sõbrad? Arvan, et küllap on põhjuseks, et meid on välja valitud sarnaste väärtushinnangute järgi. Me oleme inimestena kindlasti erinevad, aga me kõik ajame sada protsenti ühte asja. Me kõik soovime, et iga laps Eestis saaks parima hariduse ja me kõik usume, et kui maailm pole praegu veel ideaalne, siis meie oma tegudega saame seda igal juhul paremaks muuta.