18. lennu osaleja Liis Jõesaar kirjutab esimesest aastast õpetajana: pea peale pööratud elu ja selgem mina

Liis Jõesaar on Noored Kooli 18. lennu osaleja ning õpetab Kehtna Põhikoolis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja karjääriõpetust.

Noored Kooli 18. lennu osaleja Liis Jõesaar

Kui ma 2023. aasta lõpus enda sees “jah” ütlesin ja Noored Kooli programm mulle kevadel samuti “jah” ütles, ei osanud ma ette kujutada, kui palju see mu elu muudab.

Minu peamine motivatsioon liituda Noored Kooli programmiga oli uudishimu. Olen 13 aastat Kaitseliidus noorsootööd teinud ning kokku puutunud paljude noortega ning mulle jäid tihti pähe kõlama küsimused: “Mida nad seal koolis õigupoolest teevad? Miks nad ei julge eksida? Miks näib, et loogiline mõtlemine ajapikku kaob?”

Mul olid suured ootused – uskusin, et saan midagi muuta ja maailma paremaks teha. Pean aga ausalt tunnistama, et mu varasem arvamus, justkui õpetajatöö poleks nii ajamahukas, osutus väga kiiresti täiesti valeks. Ma arvan, et olen esimese aastaga töötunde teinud rohkem kui kahe eelneva aastaga kokku. Sealjuures oli suur väljakutse minu enda ootus, et igas tunnis peaks leiduma mäng, arutelu, süvenemine, liikumine, paaristöö jne, kõik 45 minuti sees. Kui ma sellele tasemele ei jõudnud, tekkis sisemine pettumus ja nõiaring: tuli veel rohkem ette planeerida, et kõik sujuks ja õpilastel oleks mitmekesine õpikogemus.

Mind šokeeris ka, et III kooliastme õpilased ei ole õppinud õppima. Nad teevad tunnis ülesandeid, kuid ilma sügava mõtlemiseta – robotlikult. Sain aru, et uueks väljakutseks on õpetada neile õppimisoskusi, mitte ainult ainet. Just see sai minu II poolaasta peamiseks fookuseks: selgitada pidevalt, miks nad midagi teevad ja kuidas see neid tulevikus aitab. Omamoodi väljakutseks sai ka eksamikonsultatsioonid, kuna õpilased uskusid minusse ja ka mina tahtsin anda maksimumi. 

Kogu selle aasta „ameerika mägede“ läbimine on emotsionaalse koormuse kasvatanud aasta lõpuks nii suureks, et kahtlustan – kui vaheaeg algab, veedan esimesed kaks nädalat haigena taastudes. Suvel pean maha istuma ja mõtlema läbi, kuidas järgmisel aastal läbida see teekond väiksema enesehävitusega.

Mida olen aga õppinud? Astusin kooliaastale vastu eesmärgiga olla toetav ja kannatlik õpetaja ning julgustada õpilasi probleemidele loovalt lähenema. Samas olin ettevaatlik – varasem läbipõlemise kogemus oli veel meeles ning “sajaga” peale ei julgenud minna. Mind üllatas, kui kõrge on mu kannatlikkuse tase. 

Olen enda kohta avastanud ka seda, et olen loov: suudan kiiresti välja mõelda plaanid B, C ja D, kui plaan A ei tööta. See on väga vajalik, sest koolis peab arvestama kõiksugu ootamatustega – näiteks on  kogu klass haige ja ootamatult jäävad tunnid ära.

Kasvanud on enesekindlus ja teadlikumalt piiride tunnetamine. Kui alguses arvasin, et õpetaja peab teadma kõike, siis nüüd julgen rahulikult öelda: “Ma ei tea – aga uurime koos välja.” Mina usun, et õpetaja ei pea olema õpilase sõber, aga ta saab olla sõbralik ja usaldusväärne täiskasvanu. Sama kehtib ka distsipliini kohta  - õpetaja ei pea olema kuri, aga ta peab olema nõudlik. Seda vahet õpilased tihtipeale ei oska teha. Ma teadsin kohe, et minust ei saa õpetajat, kes karjub klassis, et ennast kehtestada. 

Olen tugevalt refleksiooni usku ja lasen seda ka õpilastel pidevalt teha. Tagasiside on mulle oluline ja just nii heade kui vigadega, sest kuidas sa muidu õpid ja arened. Aasta lõpus küsisin oma tööle ka õpilastelt tagasisidet ja see oli hea – paljud ütlesid, et ootavad mind tagasi, mõni lausa nimetas mind oma lemmikõpetajaks.

Õpetaja Liis Jõesaar Noored Kooli Narva linnalaagris

Mida kõike on andnud mulle Noored Kooli? Programm on olnud hindamatu. Tugivõrgustik oma lennust ja varasemates lendudest, seminari nädalavahetused, mentorid ja didaktikud. Oli hea teada, et ma ei ole oma muredega üksi, ja sain kohe arutada, kuidas edasi minna. Noored Kooli moto “Muutus algab minust” on saanud minu jaoks täiesti uue tähenduse. Mitte keegi ei too haridusse muutust peale meie endi. Õpetaja on see liider, kes koostöös teistega loob muutusi, mitte ei pusi omaette. 

Samas koormus õpetajale on tohutu. Õpetaja peab tegema lõbusa ja arendava tunni; õpetama õppima; koostama plaanid, kavandama diferentseeritult; märkama erivajadusi, emotsioone ja sotsiaalseid muresid; sisestama iga pisidetaili eKooli; andma tagasisidet ja hindama individuaalselt. Mul on tihti tunne, et igale õpetajale oleks vaja assistenti. Näiteks vahel kulub ühe tunni sisestusele ligi 45 minutit. Ressursse on vähe ja tugispetsialiste jääb puudu – mitte ainult minu koolis, vaid üle Eesti. Paljud lapsed, kes tuge vajaksid, ei jõua abini, sest süsteem ei jõua nendeni. Eesti õpetaja on superinimene – olematute vahenditega peab ta tegema uskumatult palju. Ja samal ajal – palga ja ühiskondliku tunnustuse poolest tundub õpetajaamet justkui häbiasi.

Ma ei ole enam endine inimene. Olen tugevam, teadlikum ja valmis järgmisele aastale vastu minema. Samuti olen ma tänulik, et valisin selle teekonna. See aasta on olnud väljakutsuv, väsitav ja kohati lausa üle jõu käiv, aga samal ajal meeletult arendav. Olen õppinud, et muutused algavad väikestest sammudest ja et õpetajal on ühiskonnas palju olulisem roll, kui seda sageli mõistetakse. Mitte keegi ei too haridusse muutust, kui me ise ei hakka seda looma. Mina ei kavatse peatuda. Sest muutus algab tõesti minust. Ja sinust. Meist kõigist.