Minu jaoks sai mentorlus päriselt oluliseks kohe peale esimest kohtumist – 18. lennu osaleja Raigo Luiga kirjutab koostööst mentoriga
Raigo Luiga on Noored Kooli 18. lennu osaleja ning õpetab Tallinna Mahtra Põhikoolis bioloogiat, geograafiat ja matemaatikat.
Noored Kooli 18. lennu osaleja Raigo Luiga
Kui ma liitusin Noored Kooli programmiga, siis oli palju minu jaoks uut. Ei olnud ma varem kunagi õpetanud, ei olnud ma varem lastega töötanud ja ei olnud mulle ka kunagi varem mentorit määratud. Esimene kogemus mentoriga oli linnalaagris, kus toimusid igapäevased vestlused. Ma mõistsin juba siis mentorluse kontseptsiooni, kuid ometigi oli kogu olukord võõras minu jaoks. Kindlasti mäletab ka minu Narva linnalaagri mentor, kui konarlikud olid meie vestlused ja kui keeruline oli mul teha sügavamat eneserefleksiooni. Raske oli välja tuua nii detailselt kõike, mis päeva jooksul juhtus ja seada uusi eesmärke tulevaks päevaks. Ma kipun olema seda tüüpi inimene, kes ei mäleta lõunaks seda, mida ta hommikuks sõi seega kui keegi ütleb vestluse käigus “meenuta oma päeva. Mis läks hästi ja mis halvasti?”, siis oli aju sama aktiveerunud ja higine kui ülikoolis kõrgema matemaatika kursusel. Ellu ma aga jäin ja üle kivide ja kändude sai ronitud. Koostöö mentoriga hakkas peale mitmendat päeva juba sujuma ning oskasin vähesel määral ka hinnata seda.
Vaid mõned kuud hiljem ja juba olengi tööl päris koolis, õpetan päris aineid päris õpilastele. Alguses loomulikult kartsin, kuid see laabus kähku. Ei olnud midagi karta, sest aju oli pidevalt töös, ei jõudnud mõelda millegi muu peale, kui töö ja klass ja käitumine ja “mis nüüd tegema pidin” ja “ughh, mul jäi see tegemata ju”. Ma ei mäleta täpselt, millal oli mul esimene kohtumine oma mentoriga (olgu mainitud, et mentor vahetus võrreldes linnalaagriga), kuid värske mentordatavana (jah, ma tean, et see ei ole sõna) olin valmis tööks enesearengu nimel. Paari kuuga oli minusse küll naasnud mingisugune seletamatu hirm selle ees, et keegi hakkab käima regulaarselt minu tundides mu tööd hindamas aga see möödus peale esimesi sõnu, mis mentoriga jagasime peale vaadeldava tunni lõppu.
“Peamine tugi, mida oma mentorilt esimeste koolis töötatud kuude jooksul sain, oli kindlus. Ma teadsin, et kui peaks tekkima probleeme, siis saan pöörduda oma mentori poole, tema kindlasti aitab.”
Õpetaja Raigo Luiga Noored Kooli Narva linnalaagris
Minu jaoks sai mentorlus päriselt oluliseks kohe peale esimest kohtumist. Mentor rääkis minuga kui inimesega. Tal ei olnudki kaardikeppi ja päevikut, kuhu märkida “Raigo oli see tund väga paha õpetaja, sest …”. Rääkisime, sain head nõu ja nippe, mida proovida ja mida teisiti teha. Peamine tugi, mida tunnetan ise, et oma mentorilt esimeste koolis töötatud kuude jooksul sain, oli kindlus. Ma teadsin, et kui peaks tekkima probleeme, siis saan pöörduda oma mentori poole, tema kindlasti aitab.
Peale esimesi kohtumisi hakkas jälle vestlustes rohkem kajama enesehindamine ja eesmärkide poole püüdlemine. Olin juba mõnda aega ka koolis töötanud ja oma rutiini üles leidnud ehk oli aega, tahtmist ja jõudu tegeleda enesearendusega. Olen teadlik, et sõnu mu suust on kohati raske välja kangutada, kuid ometigi on minu mentor nii võimas, et suudab seda iga kord teha. Saan end analüüsitud ja salamisi ka mõeldud, mida võiks paremini teha.
Tänaseks on möödunud pea 9 kuud sellest ajast, kui hakkasin tööle õpetajana ehk kogemus mentorlusega on objektiivselt napp. Küll aga loodan, et ka tuleval aastal (ja kes teab, ehk ka peale NK programmi) on mul olemas mu mentor, kes vahel kasvõi vastu minu tahtmist sunnib mõtlema selle peale, mis oli, mis on ja mis tuleb.
Siinkohal tahan kindlasti mainida ka oma imelist ainedidaktikut ja ainealast tunnivaatlejat, kes on samuti andnud väärtuslikku tagasisidet ja vajadusel emotsionaalse tuge käesoleva kooliaasta jooksul.