18. lennu osaleja Lilian Kuusk: üheksa kuud koolis ja rutiinid
Lilian Kuusk on Noored Kooli 18. lennu osaleja ning õpetab Mahtra Põhikoolis eesti keelt.
Noored Kooli osaleja Lilian Kuusk
Üheksa kuud on läinud lennates. Siiani mäletan esimese koolipäeva ärevust: mis nüüd saama hakkab? Kuidas õpilased mind vastu võtavad? Mida ma üldse seal klassi ees tegema pean? Kas ma saan hakkama? Kas ma ei saa hakkama? Tuhat küsimust korraga, aga mitte ühtegi vastust.
Olin arvestanud, et õpetajaamet kattub mingil määral näitlejaametiga: sind vaadatakse ning pead end publikule arusaadavaks tegema. Peab olema kava, aga ka ruumi improvisatsiooniline. Nii juhtuski – juba esimesel tunnil tundsin, et olen sattunud lavale! Ja võiski öelda, et kõik kõik oli uus septembrikuus: kool, klass, õpilased, olukord, ja uus roll õpetajana.
Esimesed nädalad olid väsitavad. Õnneks aitasid mind algusest peale väikesed rutiinid ja kokkulepped, millest rääkisime juba Narva linnalaagris. Nii mõnegi Narvas sõlmitud kokkuleppe võtsin klassiruumi kaasa. Alussammas, millega edasi liikuda, oli seega olemas. Ettekujutus sellest, mis mind klassis ees ootab, on suuresti tulnud õpilaste tundmaõppimisel. Oleme nendega üheksa kuuga sisse tallanud erinevaid kokkuleppeid: mõned olen ise klassiruumi toonud, mõned on sündinud õpilastega koostöös, mõned aga on kujunenud aja jooksul.
Üks esimesi rutiine, mida olen siiani teinud põhimõtteliselt iga tunni alguses, on küsimus “Kuidas sul/teil läheb?” ja sotsiaal-emotsionaalsete piltide näitamine, millede järgi õpilane saab mõelda ja öelda, kuidas ta end hetkel tunneb. Selline tunni sissejuhatus lükkab õpilased käima. Iga tunniga on nad muutunud aina avatumaks. Kui esimestel kordadel öeldi ainult number, lisasin juurde küsimuse “Miks nii?”. Mida aeg edasi, seda avatumaks muutusid ka õpilased: praegu ütlevad nad juba teineteise kohta, kuidas keegi ennast tunneb. Neil on ka võimalus arvata, milline üheksast pildist õpetaja on. Selline sotsiaal-emotsionaalne check-in annab mulle õpetajana võimaluse neid paremini mõista. Minu lemmikud on need hetked, kui õpilased räägivad, mis neid kurvastab või rõõmustab – näiteks ollakse kurvad, sest on kaks kontrolltööd olnud, või et kõht on tühi, või ollakse rõõmsad, et on viimane tund. Need emotsioonid, mis õpilasi valdavad, on silmaga näha.
Õpetaja Lilian Kuusk Noored Kooli Narva linnalaagris
Rutiinid loovad klassitunnis struktuuri, kuid annavad võimaluse ka improviseerida. Alles tagantjärele vaadates mõistan, kui palju need väikesed asjad aitasid meil üksteist tundma õppida ja usaldada. Aasta jooksul ei muutunud ainult õpilased — ka mina õppisin olema kohal, juhtima ja samas õppima. Rutiinid olid nagu teeviidad, mis aitasid hoida kurssi, kui kõik tundus hajuv.
Kokkulepped ja rutiinid annavad õpilastele kindlustunde ning nendega peab olema järjepidev. Üheksa kuuga olen väga palju õppinud, kuidas olla järjepidevalt järjepidev. Olen märganud, et kui jätan midagi tegemata, hakkavad õpilased uurima, miks täna nii on. Tänu järjepidevusele, rutiinidele ja kokkulepetele olen saavutanud enamus tundides tasakaalu. Olen pidevalt tänulik ka õpilastele, kes lahkelt mulle asju meelde tuletavad, sest infomüras juhtub teinekord ka õpetajal, et asjad ununevad.
Esimene aasta Noored Kooli programmis õpetajana on kindlasti olnud üks intensiivsemaid perioode mu elus. Aga just see tihedus – nii emotsionaalselt kui logistiliselt – pani mind väärtustama lihtsaid, aga läbimõeldud struktuure. Õpetajana kasvasin kõige enam siis, kui julgesin ise olla järjekindel, aga ka ausalt kohal. Rutiinid ei tähenda automaatsust – need tähendavad turvalist ruumi, kus saab päriselt midagi juhtuda. Nüüd, õppeaasta lõpus, olen taas ärevil. Aga see ärevus on pigem elevuse laadi. Ma ootan juba uut õppeaastat, et proovida uusi kokkuleppeid ja rutiine, et järgmine aasta oleks veelgi ägedam ja säravam.