Melany Kuldsaar: Koolisuhted tehisaru ajastul

Kuidas muudab tehisaru seda, kellelt ja kuidas noored abi küsivad? Tehisaru ja koolisuhete teemal arutlesid 7. augustil Paides Arvamusfestivalil Gustav Adolfi Gümnaasiumi koolijuht Jüri Käosaar, Kiusamisvaba Kooli programmijuht Jane Alas-Rikken ja Pelgulinna Riigigümnaasiumi õpilane Johanna Joost. Jõuti järeldusele, et kui tahta last aidata, on vaja kõigepealt luua usaldusväärne suhe, et laps üldse julgeks rääkida, kui midagi on valesti.

TI-Hüpe, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Eesti Noorteühenduste Liit korraldasid 2026. aasta kevadel maailmakohvikute arutelu, milles osales ligi 950 gümnaasiumiõpilast 18 koolist.  Arutelus selgus, et peaaegu kõik õpilased kasutavad tehisaru juba oma igapäevases koolitöös. Küsitluses, millele vastas 579 õpilast, nõustus vaid 40%, et kodutööd aitavad neil õppida ja areneda. Paide arutelul rääkis gümnaasiumiõpilane Johanna Joost, et tegelikult jõuab AI õpilaste igapäevasesse kasutusse juba põhikoolis. Paljud II kooliastme õpilased kasutavad tehisaru igapäevaselt. Kui laps harjub sellises vanuses tavapärase, kohe vastust pakkuva tehisaruga, on hiljem raske üle minna AI lahendusele, mis esitab vastuse asemel küsimusi ja suunab ise mõtlema. Mugavus, millega lapsi varakult harjutame, saab määravaks hiljem, kui nad hakkavad probleeme lahendama nii koolitöös kui ka suhetes.

Arvamusfestival 2026: „Koolisuhted tehisaru ajastul“. Arutelu modereerib blogipostituse autor Melany Kuld­saar

Kiusamisvaba Kooli programmijuht Jane Alas-Rikken tõi välja olulise nüansi: tehisaru ei loo tegelikult uut liiki kiusamist, vaid annab vanadele mustritele uue vormi. Välismaal on juba levinud rakendused, mis genereerivad pilte, kus inimene on riidest lahti võetud ning üha lihtsamaks on muutunud omavaheliste vestluste võltsimine. See toimib sama loogika järgi nagu klassikaline kiusamine, ainult et häbistamine ja valeinfo levitamine on lihtsam kui kunagi varem ning jälgi on raskem tuvastada. Maailmakohvikute kokkuvõte toob välja sama probleemi. Õpilased tunnistavad, et tehisaru loodud sisu eristamine muutub järjest keerulisemaks, õpilased usuvad, et probleem on kasvutrendis. Mure lahendus ei ole tehisintellekti ärakeelamine, vaid kriitilise mõtlemise õpetamine ja harjutamine.

Kui koolis või isiklikus elus tekib mõni küsimus, pöördub õpilane esimesena tihti tehisaru poole. Põhjus ei ole ainult kiiruses. Tehisaru ei anna hinnanguid, ei naera inimese üle ega pane rumalana tundma. Just seetõttu on AI-ga “sõbrustamine” ahvatlev neile, kes kardavad eksimist või juba tunnevad end üksikuna. Tehisaru ei anna kunagi negatiivset tagasisidet, vastus on meeldiv. Päriselu suhtlus ei toimi nii. Igapäevases elus puutume kokku ka negatiivsete emotsioonide ja tunnetega ning kõik vestlused ei ole alati neutraalselt pinnalt ja toredad. Kui laps harjub suhtega, mis ei ole realistlik, jääb ta inimsuhetest võõraks ning tal on raske elus hakkama saada.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi koolijuht Jüri Käosaar tõi näite, kuidas selguse puudumine tehisaru kasutamise reeglites tekitab õpilastes segadust ja pahameelt. Kui õpetaja keelab tehisaru kasutamise, aga õpilased tajuvad, et mõni tema enda materjal on AI-ga loodud, tekib topeltstandard, mis õõnestab usalduslikku suhet. Ka maailmakohvikutel tõid õpilased korduvalt esile, et õpetajate ja õpilaste vahel puudub tihti arutelu, millal ja kuidas tehisaru õppetöös kasutada tohib. Selleks, et segadust vältida, tuleb luua selged ja ühised kokkulepped ning läbipaistvus. See aga omakorda nõuab aja investeerimist, et need püsivad ja head suhted luua.

Digioskused ja kriitiline mõtlemine on hädavajalikud ning ka maailmakohvikute soovitused rõhutavad meediakirjaoskuse lõimimist ainetundidesse. Teadmised üksi ei aita last, kes ei julge oma murest kellelegi rääkida. Ainealaste oskuste arendamine ja suhete loomine ei välista teineteist, need peavad käima käsikäes. Paide arutelu jättis selge sõnumi: tehisaru muudab omavahelisi suhteid, kuid mitte seda, mida laps kõige rohkem vajab kui teda kiusatakse. Ta vajab märkamist ja täiskasvanut, keda usaldada. Kui koolid tahavad ennetada tehisaru ajastu uusi ohte, peab prioritiseerimine alguse saama inimestevahelistest suhetest.