Esimene kuu õpetajana: kuidas panin kõigile ühed, kukkusin trepist alla ja sattusin palja tagumikuga hommikuse tipptunni keskele
Noored Kooli 20. lennu osaleja
Noored Kooli 20. lennu osaleja Marleen Reemann
8. oktoober lõpetab minu viienda nädala ajalooõpetajana Tallinnas Ehte Humanitaargümnaasiumis, kus õpetan 5. kuni 8. klassi, peamiselt vene kodukeelega noori. Eile oli vist esimene päev, kui tundsin, et nina on korraks päriselt vee peal.
Täna magama minnes tean üsna täpselt, mis mul veel tegemata on. Siiani alustasin hommikut tundega, et ei tea, mille peale ma pole veel osanud mõelda ja millisest tegemata asjast ma täna teada saan.
Aga alustame algusest.
Kuidas ma siia jõudsin
Olen viimased 10+ aastat töötanud start-up'ide ja growth-up'ide maailmas töötajakogemuse, juhtide toetamise ja organisatsiooni arengu valdkonnas. Olles ise 7-aastase poisi ema, olin veel aastaid tagasi päris kindel, et töö lastega (noh, kui neid on rohkem kui üks) ei ole minu tassike teed.
Ometi märkasin aina sagedamini, et töötan juba väljakujunenud inimestega, kelle mustrid ja pimedad nurgad otsustavad, kui palju tiimi potentsiaalist päriselt mõjuks saab. Kuklas hakkas tiksuma mõte, et minu mõju oleks laiem noortega, kes alles kujunevad, ja Noored Kooli jäi mulle silma juba umbes viis aastat tagasi.
Aga kuidas öelda head aega keskkonnale, mis on sind kasvatanud? Keskkonnale, mis on nii paljudele ihaldusväärne? Lihtne vastus: kui ise ei oska, oota, kuni keha sulle näitab. Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi põlesin läbi, kohe särina ja särtsuga, ning võtsin paariks aastaks aja päriselt maha.
Pärast enda uuesti kuulama õppimist ja ettevõtlusega alustamist kandideerisin lõpuks NK programmi. Olin ju täiskasvanuid aastaid koolitanud ja coachinud, nad isegi maksid, et minu „tundides“ osaleda. Mis need 10 kuni 16-aastased siis ära ei ole. Lõppeks tahtsin ju maailma muuta ja teadsin, et pean noortega töötama!
Pool aastat hiljem seisin oma esimeses päris ajalootunnis 15 rõõmsameelse õpilase ees: enesekindlalt ja samas naiivselt, teades täiesti ratsionaalselt, et süsteem on suurem kui mina, aga ka täiesti kindlalt, et missioon minu sees on suurem kui süsteem. Ajaloo valisin teadlikult, sest selle aine „varjus“ saan õpetada noortele erinevate perspektiivide nägemist, mineviku mõtestamist ja tuleviku kujundamist. Eks revolutsioonidest, sõdadest ja aastaarvudest peame ikka ka rääkima, aga peamiseks fookuseks on siiski põhjus-tagajärg seoste mõtestamine.
Tunnen end iseenda üle naermises väga mugavalt, seega jagan hea meelega oma esimese kuu „säravamaid“ hetki kõigiga, keda minu teekond õpetajana huvitab.
Äpardus nr 1: Ühed ja nullid
Minu esimene korralik fopaa saabus niipea, kui olin e-kooli enda jaoks oma täiesti võõral windows süsteemiga arvutil sisse seadnud. Märkisin kõigile nädala jooksul kohatud lastele esimeseks hindeks ühe ja kõigile, keda ma ei kohanud, nulli. Kust mina pidin teadma, et samasse lahtrisse saab märkida nii puudumise kui ka tunnihinde? Minu loogikas tähendas 1 „oli kohal“ ja 0 „ei olnud kohal“.
Nalja sai palju ja tutvused õpilaste vanematega tulid kiiresti. Ainult õppealajuhatajal ei olnud nii naljakas, vähemalt seni, kuni sain selgitada, et tegemist polnud hinnetega ning kõik vanemad ja lapsed on selgitused ja vabandused saanud ja e-kooli päevikud parandatud.
Äpardus nr 2: „Oi, hospadi!“
Esimese nädala viimasel päeval, kui olin mõnelt õpilaselt oma „vahvate susside“ eest komplimendi ja isegi kallistuse teeninud, kukkusin nende samade sussidega libedal kivitrepil kolmandalt korruselt teisele. Varem olid need sussid kohanud ainult start-up-kontorite vaipkatet ja parketti. Tuleb välja, et koolimaja vajab veidi funktsionaalsemaid jalanõusid.
„Oi, hospadi!“, mis kõlas kolksatuse peale nii minu enda kui ka õnneks ainsa tunnistajana korrus kõrgemal kõndinud õpetaja suust, on siiani mu lemmiklause vene keeles.
Äpardus nr 3: Paljas kannikas tipptunnis
Teise nädala keskpaigaks tundsin, et olin uue ajakavaga lõpuks sina peal. Kooli ei läinud sel aastal ainult mina, vaid ka mu poeg, ja minu ATH-ajule oli üleminek viimaste aastate „jõuame, kui jõuame“ graafikult paras väljakutse.
Eelmisel ööl olin maganud 9 tundi, söönud hommikuks 35 grammi valku, valinud oma aastatega casual tooni võtnud garderoobist ideaalse õpetaja-outfiti, jalutanud koeraga, pakkinud enda ja poja asjad ning isegi lõunasöögi ja olin graafikust koguni 30 minutit ees. Olin kõigeks valmis. Olin kõik õigesti teinud.
Ja äkki lai naeratus näol ja rõõm südames jääb mu jalgratas keset sügispäikest seisma ning tunnen, kuidas hoolikalt valitud mugavad, ent professionaalsed püksid jalast libisevad. Mu kaunid laiade säärtega püksid olid end tuules laperdades keti vahele kerinud. Esimene mõte: vänta tagurpidi! Teine mõte: aga see on ju sinu tagapidur. Iga liigutus kiskus pükse aina allapoole ja riietusega sobitatud pikk pintsak varjas külma tundvat kannikat täpselt nii palju, et hommikune tipptunniliiklus jäi vaatemänguta.
Õnneks juhtus see äpardus täpselt kellegi värava ees. Päästjaks sai pere, kes üritas just samast väravast välja sõita. Peremees jooksis kääride järele ja püksid lõigati perenaise lootuste kiuste, et ehk annab siin midagi päästa, puruks. Kiirkõndisin, ratas käe kõrval ja üks säär paljas, tagasi koju, kus koer, kes oli juba harjumas üksi päeva veetmisega jälgis mu hüsteerilist garderoobi kammimist väga segaduses näoga.
Kaks minutit enne tunni algust seisin higimull otsa ees 6.b klassi ees, endiselt naiivne ja õnnelik, et mind tervitasid entusiastlikud õpilased. Tunni häälestuseks sai sel päeval minu lugu ja sotsiomeetriline rida „minu koolitee“ teemal. Õppisime üksteist paremini tundma, ja katkised püksid jõudsid prügikasti alles nüüd, viis nädalat hiljem, kui need musta ja puhta pesu hunnikute sorteerimisel, milleni polnud pikalt jõudnud lõpuks leidsin.
Vigadest kasvame
Minu fookus on endiselt enesehoiul, lähisuhetel ja klassiruumil. Võidud, mida olen näinud õpilaste eesti keele arengus, ajaloohuvis ja sotsiaalsetes oskustes, on väärt kõiki neid vigu, nalju ja äpardusi minu esimesel viiel nädalal. Ja ilmselt ka siit edaspidi.
Nagu õpetan oma õpilastele, usun ka ise, et õppimiseks on vaja teha vigu, ja mida varem, seda parem. Elu ja areng toimuvad liikumises. Kasvame läbi kogemuste!