20. lennu osaleja Ville Valtteri Skogman: õpetamine algab inimeseks olemisest
Noored Kooli 20. lennu osaleja
Noored Kooli 20. lennu osaleja Ville Valtteri Skogman
Kui ma õpetajana alustasin, oli mul üsna selge ettekujutus sellest, milline õpetaja ma olla tahan. Soovin, et minu tunnis tunneksid õpilased end turvaliselt, julgeksid küsida ja eksida ning teaksid, et neid võetakse tõsiselt. Muidugi seda kõike on lihtsam öelda, kui teha.
Minu jaoks algab õppimine sellest, et õpilane julgeb proovida. Eriti oluline on see keeleõppes. Keelt ei ole võimalik õppida ilma vigu tegemata, sest keel on ennekõike suhtlemise tööriist, mitte intelligentsuse mõõdupuu. Võõras keeles rääkimine on hirmutav. Mis siis, kui ütlen midagi valesti? Mis siis, kui teised naeravad?
Seda hirmu tahaksin oma tundides võimalikult palju vähendada. Ma ei taha, et õpilane jätaks vastamata lihtsalt sellepärast, et ta pole oma vastuses kindel.
Siin tuleb mulle kasuks ka see, et eesti keel ei ole minu emakeel. Olen Eestis elanud üheksa aastat, aga teen endiselt eesti keeles vigu. Vahel parandavad neid mu õpilased ja mul on selle üle hea meel. See annab mulle võimaluse näidata, et ka õpetaja ei tea kõike ega pea alati õigesti rääkima. Mina õpin samamoodi nagu nemad.
Õpetaja on tugi, mitte boss
Noored Kooli programmis räägime palju turvalisest keskkonnast. Selle asemel, et õpetaja üksi otsustaks, kuidas klassis käitutakse, saame koos õpilastega arutada, millist keskkonda me tahame luua. Mida on meil kõigil vaja selleks, et tunnis oleks hea olla ja õppida?
Turvalise keskkonna jaoks on vaja autonoomsust, selgeid piire ja ootusi. Tunnistan ausalt, et klassis piiride hoidmine on minu jaoks veel arengukoht. Olen alles alustav õpetaja ja õpin iga päev, kuidas leida tasakaalu sõbralikkuse ja nõudlikkuse vahel. Aga ma ei taha olla võimukas õpetaja, kelle sõna maksab ainult sellepärast, et tema seisab klassi ees.
Ühe kõige ilusama komplimendi sain hoopis viienda klassi õpilaselt. Ta ütles, et õpetaja Ville ei ole kellegi boss. Ta ütleb küll selgelt, mida meilt ootab, aga on meiega võrdne.
See jäi mulle meelde, sest just selline õpetaja ma tahangi olla. Täiskasvanu, kes vastutab klassis toimuva eest, aga ei pea selleks end õpilastest tähtsamaks.
Õpilane ei tule tundi tühja lehena
Püüan õpetajana alati meeles pidada, et õpilane ei tule tundi tühja lehena. Tal on kaasas oma mõtted, mured ja kõik see, mis toimub väljaspool klassiruumi.
Eriti palju mõtlen sellele üheksanda klassi õpilastega töötades. Neil on niigi palju tegemist. Ees ootavad eksamid, koolivalikud ja otsused tuleviku kohta. Lisaks sõbrad, perekond ja suhted ning mured.
Püüan seda meeles pidada ka soome keelt õpetades. Minu aine on õpilase tunniplaanis ainult üks paljudest ja tõenäoliselt ei ole see tema elu kõige suurem prioriteet. Ja see on täiesti normaalne.
See ei tähenda, et ma ei ootaks õpilastelt pingutust või ei tahaks, et nad soome keele selgeks saaksid. Loomulikult tahan. Aga ma soovin, et minu tund oleks nende jaoks ka omamoodi hingetõmbekoht. Koht, kus saab õppida ilma pideva surveta olla kõiges juba suurepärane.
Usun, et sellises keskkonnas arenevad ka õpioskused. Kui õpilane ei karda eksida, julgeb ta rohkem katsetada, küsida abi ja mõelda selle üle, mis tal juba välja tuleb ning mida oleks vaja veel harjutada. Õppimine ei peaks tähendama ainult õige vastuse teadmist, vaid ka oskust jõuda selleni omas tempos.
Õpin koos oma õpilastega
Ma ei tea veel, milline õpetaja minust tulevikus saab. Kindlasti on mul palju õppida nii tundide planeerimise, klassi juhtimise kui ka enda kehtestamise kohta. Aga ühes olen üsna kindel: ma ei taha, et õpilased mäletaksid mind inimesena, kelle tunnis ei tohtinud eksida.
Tahaksin, et neil oleks õpetaja, kelle tunnis nad julgevad proovida, küsida, olla nemad ise ning jagada minuga ka oma muresid. Õpetajat, kes neist päriselt hoolis. Ja et nad lahkuksid minu tundidest mitte ainult parema keeleoskusega, vaid ka suurema julgusega seda kasutada.