Väsimus, vaimustus ja väärtuslik kasv: 19. lennu osaleja Kristina Paaksi kirjutab esimestest kuudest õpetajana

Kristina Paaksi on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Tallinna Mahtra Põhikoolis eesti keelt, matemaatikat ja loodusõpetust.

Noored Kooli 19. lennu osaleja Kristina Paaksi

Kui keegi oleks mulle enne õpetajatee algust öelnud, kui intensiivsed on esimesed kuud koolis, oleksin ma võib-olla naeratanud ja noogutanud, teadmata, mida see tegelikult tähendab. Nüüd, kui olen selle sees, saan aru, et alustava õpetaja elu on segu väsimusest, vaimustusest, suurest õppimisest ja tohutust enesearengust.

Uus maailm, uus süsteem

Koolisüsteem, kuhu ma astusin, tundus esialgu nagu omaette universum – reeglite, rutiinide ja ootustega, millest kõigest tuli kiiresti aru saada. Iga päev oli täis uusi olukordi ja küsimusi, millele polnud veel vastuseid. Lisaks pidev õppimine ülikoolis ja iseseisev enesetäiendamine – õpetaja töö ei lõpe siis, kui koolitund lõpeb.

Põnevad, aga kurnavad väljakutsed

Tööpäevad algavad varahommikul ettevalmistustega ja lõpevad sageli alles õhtul – vahel isegi pärast üheksat. Ka nädalavahetused ei pruugi olla puhkamiseks, sest ettevalmistustööd ja tagasiside andmine võtavad oma aja. On hetki, kus tundub, et sind ei ole oma pere ja sõprade jaoks olemas. Sellepärast ongi nii oluline lähedaste tugi – nad aitavad meeles pidada, miks ma seda kõike teen.

Õpetamine – palju enamat kui teadmiste jagamine

Õpetajana mõistan iga päevaga üha selgemalt, et minu roll ei ole ainult teadmiste edasiandmine. Sama oluline on laste sotsiaalsete oskuste ja õppimisoskuste arendamine – aidata neil mõista, kuidas õppida, suhelda, teha koostööd ja usaldada iseennast. Iga õpilase väike samm edasi on minu jaoks suur rõõm ja kinnitab, et olen õigel teel.

Tugivõrgustik, mis kannab

Mul on tohutult vedanud, et olen osa Noored Kooli programmist. See on tõeliselt imeline tugisüsteem – koolitused, mentorlus ja inimesed, kes mõistavad täpselt, mida alustav õpetaja läbi elab. Samuti olen tänulik kolleegidele, kes on mind toetanud, kuulanud ja aidanud siis, kui kõike tundus olevat liiga palju.

Enesehoid – õppetund, mida ei saa edasi lükata

Üks olulisemaid õppetunde on olnud enesehoid. Kui tahad teistele anda, peavad sinu enda akud olema täis. Õpetaja töö on emotsionaalselt ja vaimselt nõudlik ning ilma puhkuseta võib kergesti läbi põleda. Õpin iga päev paremini tasakaalu leidma – kuidas öelda “piisab”, kuidas võtta aega iseendale, et jaksaks edasi minna.

Miks ma ikkagi õpetajaks tulin?

Hoolimata kõigest – unetud õhtud, väsimus ja emotsionaalsed väljakutsed – ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu. Ma näen, kuidas minu töö loob päriselt muutust. Iga laps, kellele saan toeks olla tema õppeteekonnal, on väike samm parema ühiskonna poole. Õpetajana saan anda ühiskonnale tagasi ja samas kasvada ise inimesena rohkem, kui oskasin oodata.