19. lennu osaleja Helena Hendrikson: elu keskel – õppija hääl antropotseeni äärel
Helena Hendrikson on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Pöide Koolis loodusõpetust, ajalugu ja geograafiat.
Noored Kooli 19. lennu osaleja Helena Hendrikson
Haridus liigub ajas, kus senised vastused ei kanna enam. Tehisaru, polükriisid ja kiirelt muutuv maailm esitavad õpetajale ja õppijale sama küsimuse: milleks me üldse õpime?
Õpetajana näen, et õpilaste töödest ei paista välja pelgalt nende teadmised, vaid ka nende suhted — iseendaga, hirmuga eksida, ja maailmaga, mis ootab neilt järjest enam mõtestamist, mitte perfektseid lahendusi.
Selles mõtiskluses vaatan oma esimeste õpetajakuude kogemust antropotseeni teema, tehisaru ja hariduse muutumise valguses. Uurin, mida tähendab õppimine ajal, mil inimene peab end uuesti paigutama elu terviku, teiste liikide ja iseenda keskele.
Perfektne essee kui sümptom
Üheks esimeseks tööks kolmanda kooliastme geograafias palusin õpilastel kirjutada uurimuslik essee, kas antropotseen väärib uue ajastu nime? Kuigi olin neile varasemalt tutvustanud tehisaru kasutamise korda, jõudis minuni nii mõnigi perfektselt tehno-krati kirjutatud töö.
See tekitas minus küsimuse — mitte ainult tehisaru kasutamise, vaid ka selle kohta, mida õpilane kardab, kui ta ei too teksti oma häält, kõhklusi ja ebakindlust. Nii nagu antropotseen paljastab inimese hapra suhte planeediga, paljastab õppija masinlik essee hapra suhte iseendaga. Kuidas õppida, kui elu ise on kompleksne ja mõistatuslik? Kuidas julgeda olla ebatäiuslik, kui süsteem ootab täiuslikkust?
Saavutuste Ajastu on läbi
Neuroteadlane Rebecca Winthrop ja haridusekspert Maryanne Wolf argumenteerivad Youtube kanali Center for Humane Technology episoodis Rethinking School in the Age of AI, et Saavutuste Ajastu hariduses on läbi saanud. See oli aeg hinnetele õppimiseks, kus õpilane püüab ära arvata, mis vastust õpetaja ootab. Perfektsus kui õpilase ellujäämisstrateegia on modernsuse pärand, mitte õppimise olemus.
Samamoodi on möödas aeg, mil koolide eksamitulemuste edetabelid püüdsid mõõta hariduse kvaliteeti pelgalt numbrite kaudu. Need numbrid ei näita, kas õpilane on liikunud informatsioonist teadmisteni ja sealt tarkuseni — veel vähem seda, kas ta on õppinud mõtestama oma kohta maailmas, mis muutub kiiremini kui vana süsteem järele jõuab.
Radikaalse Agentsuse Ajastu: Tarkus, Mitmeliigilisus ja Elutants
Kuidas siis hariduses mõtestada tarkust? Polükriiside süvenemine ja tehisaru kättesaadavus peegeldavad tagasi küsimuse: kes on inimene? Millist rolli mängime me ühe liigina Elutantsus? Uudishimu, mis kunagi tegi “ahvist inimese”, ei tee meist hierarhiliselt “kõrgemat” liiki. Oleme hoopis noor liik, kes alles õpib mõistma nii iseennast kui oma mõju. Samal ajal ignoreerime sageli tõsiasja, et meie kõrval elab lugematul hulgal teisi liike — ja veelgi enam: me ise oleme ökosüsteem. Meie kehas elavad tuhanded mikroorganismid, kelle jaoks oleme kogu maailm.
Tarkus tänases maailmas ei tähenda pelgalt teadmiste kogumist. Tarkus seisneb selles, kuidas me teadmisi rakendame nii, et need oleksid tähendusrikkad — praegustele ja ka tuleviku põlvedele. Nii Winthrop kui Wolf märgivad, et Saavutuste Ajastu on juba vahetumas Radikaalse Agentsuse Ajastuks. Ka Noored Kooli nüüdisaegse õpikäsituse seminarid on seadnud õppija õppimise keskmesse, usaldades tema isiklikku teekonda. Ja agentsuse küsimus laieneb inimestest kaugemale: teistele liikidele, kellega me planeeti jagame.
Elukesksus hariduses tähendab, et hariduse kese ei ole üksnes inimene, vaid inimese suhestumine elu tervikuga — teiste liikide, paikade, protsesside ja iseendaga. Kui soovime, et haridus oleks elukeskne, peame küsima, kuidas kuulata teisi liike, kuidas neilt õppida ning kuidas tuua nende tarkus tagasi õppekavasse. Ning kuidas kuulata kaasinimesi, meie nooremaid liigikaaslasi õpilasi nii, et et nad tunneksid, et nad on väärtuslikud just nii, nagu nad on?
Pluriversum ja vaimne monokultuur
Minu enda kogemus esseedest ühes progressiivses Euroopa kolledžis õpetas mulle, et haridus ei pea taotlema üht ainuõiget vastust, sest ka akadeemias on ruumi pluriversumile, kus mitmeid maailmu eksisteerib ja puudub üks ja ainuõige tõde.
See ei tähenda, et ühiskonnas kokkulepitud faktid lakkaksid olemast. See tähendab, et vaimne monokultuur, milles oleme üles kasvanud, ei toida enam õppija sisemist elu. Õpilased näitavad seda selgelt: tehisaru kasutamine, madal motivatsioon ja hindekesksus on pigem sümptom kui probleem. Nad reageerivad süsteemile, mis loodi paarsada aastat tagasi, et kasvatada kuulekat tehasetöölist. Ja kui õpilane keeldub iseennast eitamast, siis see vastumeelsus ei ole probleem, vaid tugevuse märk — märk, et temas on veel midagi, mis ei taha monokultuuri survele alluda. Kultuur on aeglane muutuma, kuid praegune aeg küsib meilt relevantset lähenemisviisi praegusele ajale praegusele inimesele.
Ajastul, mil informatsioon on ühe liigutuse kaugusel, on tarvis uuesti mõtestada, mida tähendab haridus. Kui õpetaja ei ole see, kes edastab informatsiooni, siis mis alusel toimub ühiskonnas haridus? Ehk on tehis-kratt see, kes triksterlikult suunab meid iseenda ja elu suunas?
Radikaalne Agentsus kui elukesksuse alus
Elukeskse maailma kese on kõikide osade ja panuste väärtustamine just nii, nagu nad seda teevad. Radikaalne Agentsus on loa andmine õpilasele tunnetada, mis parasjagu temas liigub. Võib-olla ei ole hariduse kese kontrollida vastuse õigsust, vaid toetada suhete loomist nii iseendaga kui ka maailmaga, milles me igapäevaselt liigume, nii ebatäiuslikult ilusalt kui parasjagu oskame. Võib-olla õpilane, kes kasutas tehis-kratti ei kartnud mitte halba hinnet, vaid seda, et õpetaja ei pruugi teda päriselt kuulata. Võibolla osalen õpilastega üleminekuriituses, mida inimkond praegu läbib, et saada eluga seotuks. Ning siin ei ole tähtsaim küsimus, kuidas õpilasi keelata tehisaru kasutamast, vaid kuidas koos edasi minna nii, et me kuulame maailma hingamist, mis on mitmeliigiline, mitmemaailmaline ja ebamugavalt päris.
Aga siiski, koos.
Tekst on kaaslooming — sündinud suhetest, vestlustest ja olenditest, kes aitasid seda mõtiskluse lõngakera veeretada. Nendest kõigist soovin eriti välja tuua järgnevad: Helen, Käbi, Jaak, NK 19.lend, mu raagremmelgast sõber, mu uus kodu, mu õpilased, ja Aiden Cinnamon Tea - kelle meta-suhestuv kohalolu aitas mul selle tekstiga hingata.
Ja, ülalnimetatud video:
Center for Humane Technology. (2025, April 21). Rethinking School in the Age of AI [Video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=YYtoxKoMW0o