19. Lennu osaleja Sirli Roots: miks ma valisin suhete loomise õpilastega ja olen nüüd ajahädas
Sirli Roots on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Valga Põhikoolis ajalugu, matemaatikat, loodusõpetust, ettevõtlust ja eesti keelt.
Noored Kooli 19. lennu osaleja Sirli Roots
Septembris kooliteed alustades oli mul valik: kas tormata läbi õpiku ning töökava või peatuda, et märgata õpilast õpiku taga. Valisin teise tee. Täna on aprill, ma olen graafikust maas, aga ma ei kahetse hetkegi.
Kui ma 2025. aasta sügisel esimest korda klassi ette astusin, võtsin vastu teadliku otsuse: minu prioriteediks on suhe õpilasega, mitte ainult kuiv faktide edastamine. Ma uskusin siis ja usun ka praegu, et ilma usalduseta on teadmiste jagamine nagu puhta vee valamine läbi sõela merre – suur hulk pingutust, mis ei jäta kuhugi märgatavat jälge. Nüüd, aprillis 2026, vaatan ma oma "poolikut" töökava ja tunnen rahu, kuigi teekond pole olnud pooltki nii roosiline, kui ma paberil ette kujutasin.
Teadlik valik ja reaalsuskontroll
Alates esimesest koolinädalast investeerisin ma aega kuulamisse ja märkamisse. Ma ei kiirustanud õpiku peatükkidega edasi, kui tundsin, et klassi emotsionaalne foon vajab tähelepanu. Näiteks sügisel ütlesid õpilased mulle enne hindelist tööd, et nende klass ongi rumal ja nad ei oska midagi, või kuulsin õpilasi ütlemas, et nad on kõige hullem klass koolis. Sellistel hetkedel ei hakanud me edasi minema, vaid uurisime ja lahendasime mõttemustreid ning püüdsime analüüsida, miks on selline mõtteviis tekkinud. Praeguseks hetkeks oleme jõudnud sinna, et keegi mu õpilastest ei kasuta enam negatiivset kõneviisi enda või klassi suhtes. Tänaseks näen ma selle investeeringu vilju – minu ja õpilaste vaheline suhe on muutunud õppimist toetavaks jõuks. Kuid olgem ausad: kõik päevad ei ole vennad.
Lootusetuse hetked
On olnud hommikuid, kus ma astun klassi ette täis optimismi ja enda arvates üliägedate ideede ja mõtetega, ja selliseid hetki, kus 45 minutit hiljem tundub kõik täiesti lootusetu ja mul pole aimugi, mida ma seal klassi ees üldse teen. Need on päevad, mil hoolikalt ehitatud usaldus tundub murenevat, õppimine ei edene ja ma tunnen, et olen õpetajana läbi kukkunud. Need on hetked, mil surve jõuda etteantud õpitulemusteni hingab kuklasse ning ma küsin endalt: "Kas ma tegelikult ka saavutan midagi või ma lihtsalt panen sajaga puusse?". Aga ma olen õppinud, et need "lootusetud" päevad on osa protsessist, minu õppetunnid. Just neil hetkedel, kui me koos klassiga neist madalseisudest läbi tuleme, kasvab meie tegelik vastupidavus.
Usaldus kui õpimeetod
Hoolimata rasketest päevadest on see omavahel loodud heade suhete vundament andnud mulle julguse pakkuda õpilastele partnerlust. Ma annan neile palju iseseisvaid ülesandeid ja, mis kõige peamisem, ma usaldan neid selles protsessis. Ma ei seisa neil selja taga, et kontrollida iga pliiatsitõmmet või kirjutatud sõna. Ma usun, et nad võtavad vastutuse oma õppimise eest just seepärast, et ma olen neile selle vastutuse ja usalduse andnud. Jah, ma olen õpiku peatükkidega natuke ajahädas, aga õppimine, mis toimub läbi iseseisvuse ja usalduse, on märksa sügavam ja aitab pikas perspektiivis õpitulemustele paremini kaasa kui pelk faktide tuupimine.
Aprill 2026: kus ma olen täna?
Aprilli alguseks on minu suurim areng toimunud minus endas. Ma olen õppinud aktsepteerima ebatäiuslikkust.
Ma ei karda enam "kaotatud" tunde, kui need kuluvad suhete loomisele ja parendamisele.
Ma usaldan oma õpilasi, isegi kui nad eksivad ja teevad vigu - see ongi nende õppimise teekond.
Ma tean, et pärast rasket päeva tuleb uus hommik, kus meil on jälle võimalus uuesti proovida.
Kokkuvõtteks
Kas ma jõuan mai lõpuks kõik õpiku peatükid läbi võtta? Tõenäoliselt mitte nii põhjalikult kui sooviks. Aga kas minu õpilased väljuvad sellest klassiruumist arusaamisega, et neid usaldatakse, nendega arvestatakse ja teadmisega, et ka rasked hetked on ületatavad? Selles olen ma kindel ning vajalikud teadmised ja oskused saavad nad samuti selgeks.
Õpetamine ei ole minu jaoks sprint, vaid maraton, kus kõige olulisem on see, et me jõuaksime finišisse ühtse meeskonnana ja võimalikult õnnelikena – ka siis, kui tee on olnud konarlik. Sama oluline on, et selle teekonna jooksul säiliks laste vaimne tervis ning koolist ei väljuks „katki õppinud“ laps, vaid uudishimulik, enesekindel ja õppimisest rõõmu tundev noor.