19. lennu osaleja Lisett Rooden: suhe on sild, millele toetub õppimine

Lisett Rooden on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Saue Koolis bioloogiat.

Noored Kooli 19. lennu osaleja Lisett Rooden

Õpetajana olen üha enam mõistnud, et õppimine ei alga tegelikult aine õpetamisest. See algab keskkonnast ja sellest tundest, millega õpilane klassiruumi astub. Minu jaoks on kõige olulisem luua klassiruum, kus iga õpilane tunneb end turvaliselt, sest alles turvatunde olemasolul saab tõeline õppimine alata. 

Sageli seostame probleemset käitumist millegi suure ja silmatorkavaga, näiteks kokkulepete teadliku rikkumise või konfliktidega. Tegelikkuses avaldub see aga palju sagedamini hoopis väikestes hetkedes: hajevil olekus, rüselemises või tähelepanematuses. Need on märgid, mis võivad viia konfliktideni nii täiskasvanute kui ka eakaaslastega ning õõnestada laste turvatunnet. Kui turvatunne kaob, käivituvad ajus stressireaktsioonid, mis omakorda takistavad õppimist ja info töötlemist. Olen õppinud endalt küsima: mis selle käitumise taga on? 

Üks mõte, mis mind on palju aidanud ja suunanud analüüsima, pärineb hoopis lennundusest, nn musta kasti metafoorist. Kui lennukiga juhtub õnnetus, ei hakata kohe süüdlast otsima ega öelda, et keegi tegi valesti. Selle asemel uuritakse, mis tegelikult juhtus: miks see juhtus ja mida saab sellest õppida, et tulevikus sarnaseid olukordi vältida. Sama püüan teha ka klassiruumis. Selle asemel, et öelda „ära sega“ või „tee oma töö ära“, püüan vahel korraks peatuda ja küsida: kas ta sai ülesandest aru? Kas ta kardab eksida? Kas ta üldse suudab hetkel keskenduda? Väga tihti on vastus hoopis midagi muud, kui ma esialgu arvasin. 

Näiteks olen kogenud olukorda, kus õpilane ei alustanud tööd ja tundus hajevil. Esimene mõte võiks olla, et ta ei viitsi või ei taha tööd teha, kuid vestlusest selgus, et ta ei saanud ülesandest aru ja kartis eksida. Kui seda mõista, muutub ka õpetaja reaktsioon. Sageli ei ole käitumise taga pahatahtlikkus, vaid hoopis hirm, ärevus või teadmatus. Vahel isegi lihtsalt väsimus, tühi kõht või tunne, et ma ei saa niikuinii hakkama. See väike paus, justkui “musta kasti hetk”, muudab palju. See annab võimaluse valida teistsugune reaktsioon: mitte pahandada, vaid toetada; mitte karistada, vaid suunata; mitte halvustada, vaid julgustada. Kui seda mõista, on lihtsam jääda rahulikuks, mitte võtta käitumist isiklikult ning reageerida viisil, mis toetab last, mitte ei süvenda probleemi. 

Tänases ebakindlas ja muutlikus maailmas vajavad lapsed koolis eriti tugevat stabiilsuse ja rahu tunnet. Seetõttu pean oluliseks selliseid väärtusi nagu turvalisus, hoolivus ja ühtekuuluvus. Need ei ole lihtsalt ilusad sõnad, vaid õppimise eeltingimused. Üks viis, kuidas sellist keskkonda teadlikult kujundada, on positiivsete hetkede märkamine. Olen kogenud, et ka kõige väiksema edusammu esiletõstmine – olgu selleks keskendumine, pingutamine või kaaslase toetamine, võib muuta õpilase käitumist. Positiivne märkamine annab õpilasele selge sõnumi: mind on märgatud, ma saan hakkama, minu pingutus loeb. See kasvatab motivatsiooni ja julgust uuesti proovida. Samal ajal kujundab see ka kogu klassiruumi õhkkonda. Kui fookus liigub vigadelt ja puudujääkidelt tugevustele ja pingutusele, muutub keskkond toetavamaks. Õpilased tunnevad end turvalisemalt, julgevad rohkem osaleda ja eksida. Ning just seal, turvalises ja toetavas ruumis, hakkavadki toimuma päris õppimise hetked. See on hetk, mis võib muuta mitte ainult käitumist, vaid ka õpilase tundeid enda ja õppimise suhtes. Selline lähenemine aitab luua klassiruumi, kus õpilane ei tunne, et teda hinnatakse ainult tema käitumise järgi, vaid et teda püütakse päriselt mõista. Ja just see loob tunde, millele saab õppimine toetuda. 

Usun, et investeerides aega ja tähelepanu turvalise õpikeskkonna loomisesse ennetame me palju enamat kui ainult käitumisprobleeme. Me toetame õpilaste vaimset tervist, vähendame konflikte ja loome aluse, millelt saab kasvada enesekindel ja õppimisest hooliv noor inimene. Minu teadlik valik õpetajana on märgata head ka siis, kui see on väike, sest just nendest väikestest märkamistest sünnib suur muutus. Läbi nende muutuste ehitan enda ja õpilaste vahelise suhte ning see suhe ongi sild, millele toetub nii turvatunne kui ka õppimine.