19. lennu osaleja Oleg Garašin: kuidas võita õpilaste tähelepanu ajalootunnis?
Oleg Garašin on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Narva Vanalinna Põhikoolis ajalugu ja matemaatikat.
Noored Kooli 19. lennu osaleja Oleg Garašin
Kui ma räägin õpilastele uuest ajaloo teemast, näen ma mõnikord tuttavat reaktsiooni: ohkamine, igav pilk või küsimus kas see tuleb kontrolltöösse?. Ja üsna kiiresti tekib järgmine, täiesti loogiline küsimus: milleks meile seda üldse vaja on? Näiteks, miks me peame teadma etruskidest? Tõsiselt, kuidas see elus kasulik on?
See küsimus ei ole laisk, vaid aus. Aga kui proovida sellele vastata, läheb pilt natuke huvitavamaks. Tänane maailm ei ole lihtsalt „juhtunud“. See on tohutu hulga minevikus tehtud otsuste tulemus: nii tarkade kui ka mitte eriti tarkade, nii õnnestunud kui ka katastroofiliste. Riigid, piirid, konfliktid, väärtused, kõik see on kellegi valikute tagajärg.
Ja kui me tahame, et homne oleks natukenegi parem, on meil sisuliselt ainult üks võimalus - mõista, mida eile valesti tehti. Ajalugu ei ole selles mõttes kuupäevade meeldejätmine. See on tagajärgede mõistmine, põhjus-tagajärg seoste nägemine ja vastutus. See on oskus olla vastutustundlik kodanik, tuleviku inimene.
Aga loomulikult, kui seda kõike öelda 5. või 6. klassi õpilasele, kelle jaoks ajalugu alles ilmub tema ellu, kõlab see üsna suurejooneliselt ja pigem igavalt. Võrreldes „selgemate“ ainetega ei ole see eriti veenev. Matemaatikas on ülesanne ja vastus. Keeltes on sõnad, mida saab kohe kasutada. Ja siin on mingid iidsed inimesed, tekstid ja küsimused, millel ei ole ühte õiget vastust. Ja kuskil kõrval on Brawl Stars ja TikTok, mis, olgem ausad, peaaegu alati tähelepanu endale võidavad.
Seetõttu on motivatsiooni loomine ja huvi tekitamine ajaloo vastu keeruline, kuid täiesti võimalik ülesanne. See on see, mida ma püüan teha: mis puudutab motivatsiooni, siis minu peamine tööriist on seos tänapäevaga. Niipea kui ajalugu ei ole enam „ammune minevik“, vaid muutub millekski, mis on seotud tänase päevaga, muutub ka suhtumine. Näiteks, kui räägime kreeklastest, tekivad kohe seosed: olümpiamängud, demokraatia, maraton. Isegi fraas „This is Sparta“ ei ole enam lihtsalt meem, vaid osa päris ajaloost. Ja sel hetkel tekib õpilastel äratundmine: „oot, ma olen seda kuskil näinud“.
Roomlastega töötab sama loogika. „Kõik teed viivad Rooma“ ei ole lihtsalt ütlus, vaid see räägib infrastruktuurist, millele terve impeerium toetus. Õigus ja seadused on paljude tänapäevaste süsteemide alus. Sõna „vabariik“ tuleb sealt. Ja isegi numbrid, mida me siiani kasutame (I, V, X). Ühel hetkel saab selgeks: roomlased ei ole kadunud, me elame siiani maailmas, mille nad aitasid kujundada.
Sageli on need väga lihtsad asjad: sõnad, ideed, filmid või mängud, mida õpilased juba tunnevad, aga mida nad ei ole kunagi seostanud päris ajalooga. Ning kui huvi on tekkinud, on järgmine samm seda hoida vähemalt 45 minutit. Ja see on ausalt öeldes vahel isegi keerulisem.
Siin olen ma enda jaoks loonud mõned lihtsad reeglid:
Esiteks visualiseerimine. Kõike, mida ma räägin, püüan ma ka näidata: slaidid, pildid, kaardid, skeemid. Lihtsalt rääkimisest ei piisa. Õpilased peavad nägema. Mõnikord selgitab üks hea pilt rohkem kui mitu minutit juttu.
Teiseks vaheldus. Mul on reegel: ükski tegevus ei kesta liiga kaua. Ma ei räägi üle 10 minuti järjest ja õpilased ei tee sama asja üle 10 minuti. Teooria → video → arutelu → väike ülesanne → Kahoot. Pidev muutus aitab tähelepanu hoida.
Ja veel üks oluline asi on valik, eriti iseseisva töö puhul. Ma püüan anda õpilastele võimalikult palju vabadust: töötada üksi või paaris, alustada ülesannet algusest või lõpust, jääda klassi või minna vajadusel korraks koridori. Need tunduvad väikesed asjad, aga mõju on suur. Kui õpilane tunneb, et tal on mingi kontroll, on ta palju rohkem kaasatud.
Muidugi ei tööta see kõik iga kord. On tunde, kus miski ei „tööta“, kus tähelepanu kaob ja huvi ei teki. See on normaalne osa õpetaja tööst. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma usun: probleem ei ole selles, et ajalugu on igav. Probleem on selles, kuidas see klassiruumi jõuab. Kui õnnestub luua seos tänapäevaga, anda õpilastele võimalus mõelda ja arutada ning natukenegi protsessi mõjutada, hakkab ajalugu elama. Mitte kõigi jaoks ja mitte kohe, aga hakkab!