19. lennu osaleja Anton Gortšakov: kas kümne aasta pärast on Eestis piisavalt insenere? Prognoos insenerist õpetaja pilgu läbi

Anton Gortšakov on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Ehte Humanitaargümnaasiumis füüsikat ja geograafiat.

Noored Kooli 19. lennu osaleja Anton Gortšakov

Olen üle kahekümne aasta tegelenud tehnikaalase projektijuhtimise ja nõustamisega ning oman TalTechi inseneriharidust. Majanduse magistrikraadi omandasin ühes Skandinaavia tippülikoolis. Haridusmaailma tulin teadliku missiooniga: populariseerida inseneri- ja tehnoloogiavaldkonda, õpetada noortele Agile-filosoofia põhimõtteid ning pakkuda neile mitmekülgseid STEM-projekte, mis aitaksid avastada oma tugevusi ja kujundada tulevikku inseneerias.

Kui vaadata Eesti järgmise kümnendi arengusihtide poole – rohepööre, tehnoloogiliste teenuste kasv, energiasektori ümberkujundamine, tööstuse digitaliseerimine –, on selge, et inseneride järele tekib vaid suurem nõudlus.

Paraku näitavad mu esimesed 200 päeva füüsikaõpetajana, et praegune järelkasv ei liigu samas tempos. Õpilasi, kes võiksid ja suudaksid teha insenerikarjääri, on klassides kordades rohkem kui neid, kes seda päriselt kaaluvad. Isegi kõrge potentsiaaliga laste motivatsioon kõigub ning huvi ei muutu oskusteks, kui kool ei suuda seda süsteemselt toetada.

Kas trendid annavad lootust?

Kuigi minu nägemus on hetkel pigem pessimistlik, on siiski ka positiivseid arenguid. Üha rohkem koole ja ülikoole teeb koostööd ettevõtetega – see on ülioluline, sest inseneeria muutub õpilase jaoks päriselt mõistetavaks alles siis, kui ta näeb, kus ja kuidas seda kasutatakse. Olen alati toetanud ka ideed, et inseneeria populariseerimisega on hilja alustada gümnaasiumis; seda tuleb teha juba põhikoolis või isegi varem, kui kujuneb arusaam sellest, kas reaalaineid peetakse „enda jaoks“ või mitte.

Riiklikult nähakse üha selgemalt vajadust tuua kooli juurde uusi õpetajaid, sealhulgas praktikuid. Kui füüsika- ja tehnoloogiaõpet annab inimene, kes on ise insenerina töötanud, muutub inseneeria klassiruumis elavaks. Ja see ei ole luksus – see on Eesti konkurentsivõime küsimus.

Õpetaja Anton Gortšakov Noored Kooli Narva keelelaagris

Riskid on reaalsed ja neid ei tohi alahinnata

Kõige suurem oht on jätkuv õpetajate nappus. Eriti reaalainetes on koolid juba praegu kriitilises seisus. Meie koolis on matemaatikaõpetaja ametikoht vakantne ja seetõttu tuleb asendusõpetajatel anda rohkem tunde. Kui õpetajaid ei ole, ei ole ka tulevasi insenere – nii lihtne see ongi. Koormus ja läbipõlemine hoiavad õpetajatena tagasi just neid, kes oleksid suutelised noori inspireerima.

Teine risk on õpilaste motivatsioonikriis, mis on süvenenud nii pandeemia, nutiseadmete kui ka muutunud tähelepanukultuuri tõttu. Samal ajal on paljudel lastel virtuoossed oskused nutiseadmetest abi hankida. Tundides huvi äratada on keeruline, sest kontrolltöö ajal saavad nad alati kasutada oma lemmik-AI äppe spikerdamiseks. Selliste õpilaste osakaal ei ole väike – minu hinnangul otsib üle poole klassist võimalust õiged vastused maha kirjutada.

Kolmas probleem on valikute suund. Kui reaalaineid peetakse liiga keeruliseks või igavaks, valivad noored teised rajad. Lisaks on tugev trend minna ülikooli välismaale – ja paljud ei tule tagasi. Isegi need õpilased, kes kinnitavad soovi saada inseneriks, vaatavad mind viltu, kui räägin neile Eesti ülikoolide õppeprogrammidest. Me kaotame talente enne, kui nad jõuavad panustada Eesti tehnoloogiasektorisse.

Kõige suuremaks mureks on aga koolide tehniline võimekus. Kui füüsikaõpetaja peab katsete asemel andma vaid arvutusülesandeid ja näitama YouTube’i videoid, sest koolil puuduvad vajalikud vahendid, ei teki õpilases tunnet, et inseneri töö on käed-küljes probleemide lahendamine. Nii kujuneb vale ettekujutus ja huvi kaob juba eos.

Kas meil on kümne aasta pärast piisavalt insenere?

Aus vastus: vaid siis, kui sekkume nüüd ja teadlikult. Potentsiaali on – lapsed on leidlikud, uudishimulikud ja õpivõimelised. Kuid ilma motiveeritud õpetajate, toimiva matemaatika- ja füüsikaõppe ning tugevate sidemeteta ülikoolide ja ettevõtete vahel ei kasva see potentsiaal inseneritööstust kandvaks jõuks.

Eesti ei saa endale lubada ootamist. Seda on juba piinlik korrata: insener on tuleviku ühiskonna keskne elukutse. Ja seda öeldes ei liialda ma põrmugi.