19. lennu osaleja Andi Järvsoo: komistamise kunst ehk teekond õppimiseni
Andi Järvsoo on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Põltsamaa Ühisgümnaasiumis bioloogiat, geograafiat ja loodusõpetust.
Noored Kooli 19. lennu osaleja Andi Järvsoo
On hetki, mil tunnen, et õpetajana olen nagu laps, kes alles kõndima võiks õppida. Komistan ja siis tõusen, sirutan käed tasakaalu leidmiseks ning põrnitsen altkulmu. Iga järgnev kord suure uudishimuga, kuhu järgmine samm viib. Laps võiks ju kõndima õppida just nii: esimesed sammud on katsetus, enda tunnetamine ja otsimine, piiride proovimine. Iga tund on katse astuda jälle paar sammukest edasi. Mõnikord õnnestub, teinekord on see lihtsalt õõtsumine, nagu väikelapsel, kes proovib aru saada, kas jalad kannavad. Küsimus pole niivõrd enam püsti jäämises, vaid hirmu ületamises kukkumise ees.
Enamik lapsi astub oma esimesi samme juba umbes 12. elukuul, ent iseseisva kõnnini jõutakse sageli alles 15. elukuuks. Asetades ennast õpetajana normaalse arengu ajaskaalale leian lohutust, sest ega minu esimesed sammud koolis erinegi kuigi palju.
Teoorias ma mäletan täpselt seminarides harjutatut, kuidas õppimist juhtida, kuidas märgata ja olla toetav õpetaja. Kell heliseb ja libiseb see kaasa võetud toetav käsi lahti. Peangi ise astuma oma esimesed sammud. Sarnaselt lastega, kes ei saa oma mõtteid veel sõnadesse panna, on ka minul vahel hetki, kus tean oma eesmärki, aga tunni keskel muutub kõik varasem ebakindluseks. Õpetamisel ma näen oma peas mõtet selgelt ja arusaadavalt, ent õpilaste ees kõlab see mõnikord nagu nagu segane palve, millele klass vastab vaikuse asemel saginaga. Reageering sellele on õige tõetruu: korraga ei ole enam vaikust, mis annaks mulle aega end korraks koguda, vaid sosinate, tooli nihutamiste ja pilkude virvarriga antakse mulle selgelt teada, et minu peas olnud selgus ei ole veel nende jaoks nähtav, kuuldav ega mõistetav.
Nii olen leidnud enda „6 elukuu“ kõndima õppimise kõige intiimsema tõe: teooria annab suuna, aga praktika paljastab kõik varjatud kohad. See tähendab, et ma õpin, alles õpin roomama. Ma alles otsin oma õpetajahäält, millel on jõudu, selgust ja pehmust korraga.
Tund kui koht, kus viga on oodatud külaline
Õpetaja Andi Järvsoo Noored Kooli Narva keelelaagris
Selged eesmärgid, pidev edenemise jälgimine ja tagasiside loob keskkonna, kus viga pole oht, vaid hoopiski teekaaslane. Kogemusõppe mudeli järgi võtan õppimist tsüklina: kogemus → refleksioon → mõtestamine → uus katsetus. Nii ka mina soovin olla iseseisev õpetaja, kes mõistab kõiki olukordi. Sellegipoolest vajan vahel juhtnööre ja kinnitust, et kõik, mis mulle tundub halvasti, on siiski normaalne.
On käimas geograafia tund. Õpilane vaatab mulle otsa ja ootab. Olen korraga segaduses, ootuses ei olnud hinnang, vaid hoopiski kohalolu ja toetav pilk. Näen korraga nii ennast kui oma õpilasi, üheaegselt õpetaja, õpilase, isa ja lapse rollis. Inimene õpibki läbi kukkumiste, mitte nende vältimise. Ükski laps ei õpi kõndima kukkumata. Ükski õpetaja ei õpi klassi juhtima komistamata. Ükski õpilane ei õpi mõistma keerulist teemat eksimata. Me võime lugeda ja kuulata, kuid tegelik areng tuleb õpiruumis kogetud hetkede kaudu: ka need, mis kukuvad läbi ja valmistavad pettumust. Need kogemused tuletavad meelde, et areng pole lineaarne ja ebaõnnestumine ei ole tõend võimete puudumisest.
Olles kaksikrollis õpetaja-isa, taipan õhtul kodus, et samal ajal, kui laps õpib maailma, õpin mina teda. Nii ka õpilased õpivad mind, mina õpin neid. Lõpuks õpime me kõik mingi hetk kõndima, igaüks oma tempoga…
… Ka õpetajad.
… Ka isad.
… Ka mina.