19. lennu osaleja Oliver Kurbas: raskused ja kuidas neid lahendan

Oliver Kurbas on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Vabaduse Koolis matemaatikat ja bioloogiat.

Noored Kooli 19. lennu osaleja Oliver Kurbas

Raskused ning kuidas neid lahendan? Väga paradoksaalne küsimus, sest raskused on ainult need, mida ei oska lahendada.

Tundide ettevalmistamine võib olla ajakulukas, aga samas on see põnev, olemuselt nagu male, kus õigesti järjestatud käikude puhul on võit garanteeritud. Kombineerides fantaasiat, seminarides õpitut ning etteantud õpiväljundeid valmib üks tund. Tund, mis tundub erakordselt lahe. Võimatu, et see ei õnnestu. Mõnikord ei jõua ära oodatagi, et sellega juba õpilaste ette saaks minna... Ja kui see aeg lõpuks kätte jõuab, variseb terve maailm kokku... ehk algavad raskused.

Õpilaste meelest on lahedad hoopis teised asjad: telefon, klassikaaslased ja üldse kõik peale õpetaja väljamõeldud ülesannete.

Kas tegemist on reaalsuse või ettekujutusega?

Tunnis, hetke emotsioonis, on tegemist reaalsusega, sest igas tunnis on ju täpselt need samad tegelased. Kui lobisemine on lõpetatud, tuleb vetsus käia ning tagasi tulles ei unustata salaja kapist tagasi võtta enda ja oma sõbra telefoni. Miks ei võiks neil sama hea mälu valemitele olla?

Kell tiksub armutult õpetaja kahjuks, sekund sekundi järel, hunnik slaide ikka veel oma järjekorda ootamas. Ikka selleks, et õpilased saaksid aina vaimustuda ja vaimustuda. Paraku peame ootama, kuni telefonid kappi tagasi viiakse. Aega selleks on. Enne telefoni kappi panemist tuleb veel viimased sõnumid saata ja Snapchat üle vaadata. Äkki jõuab veel mõne vastusegi ära oodata? Täna mitte. Slaidid ootavad!

Ekraan, mis on vaid 75", kuvab lõpuks erakordselt kaasahaaravat ülesannet, õpetaja on jõudnud sellele vaid kaks korda tähelepanu juhtida. Võiks öelda, et slaidivahetus on olnud sama vaikne nagu treenitud ninja. Seda polegi tegelikult võimalik enne tähele panna, kui õpetaja lõpuks: “Vepa,” lausub ja terve klassi tähelepanu ekraanile viib. Õnneks peab reageerima alles siis, kui alustatakse kümnest nulli lugemist. Null koma viis on viimane piir.

Õpilaste pilgud on lõpuks ekraanil, suud lahti, silmad suured! Kahjuks pole see vaimustus, mis nende suurtest silmadest peegeldub. See on arusaamatus! Vabandust väga, aga juhised ongi täiesti mõistmatud, need on keeles, mida õpilased ei oska. See tähendab, et on aeg ennast lõdvaks lasta. Tund nagunii lõpeb kohe. Viis minutit enne tunni lõppu võib asjad nagunii alati kotti pakkida. Selgub, et tund ei lõppegi viie minuti pärast. Täna on võimalus õppida, et 30 minutit polegi kohe ja selle ajaga peaks midagi jõudma teha. Aga ülesandeid on mõtet ainult siis teha, kui vihikut võib kontrolltöös kasutada. Klassiruum muutub korraks Egiptuse turuks, kus kauplemine on lausa auasi. Teadmised - ei aitäh, need võiks õpetaja endale hoida, tema tunneb ainsana nendest rõõmu.

Nüüd, kui päriselt on tunni lõpuni viis minutit on õpilastele jäänud viimane valik. Kas vastata küsimusele, mis sai täna õpitud või proovida lihtsalt uksest välja lipsata. Ilmselt juba arvasid ära - käiku läheb neist viimane. Nägemist!

Mis siis nüüd juhtus? Tavaline koolipäev, kus tunni segamist on lihtsam märgata kui kaasa tegemist. Tühi vihik tekitab rohkem emotsioone kui täidetud. Ikka võtsin kõike liiga isiklikult. Teine päev, sama ämber.

Raske on see, et need 10% õpilastest, kes võtavad 90% energiast, on klasside vahel ja päeva peale kenasti ära jaotatud. Nad on minuga hommikust lõunani klassis ning õhtul edasi mõtetes, päevast päeva, õhtust õhtusse. Mida ma nendega peale hakkan? Lihtne on lasta neil varjutada kõike positiivset.

Väikese viivitusega jõuavad viimaks kohale päeva õnnestumised, need on täpselt nagu mu lahedad slaidid. Neid ei pruugi olla kohe märgata, aga see ei tähenda, et neid poleks olemas.

Reaalsus on see, et kõik õpilased ei tee tunnis kaasa, ega oska tunni lõpus õpitu kohta midagi öelda. Hea seegi, et läbi ukse pagenud õpilased jäid sinna samasse oma sõpru ootama. Isegi ütlesid: “Head aega.” Tore, et nad ei karda mind. Sisimas tean, et ükskord saab mu tund ka nende jaoks olema piisavalt lahe. Ootan neid samas klassiruumis olevasse teise reaalsusesse. Sinna, kus toimus õppimine, koostöö ja naljad. Sinna, mida ei suutnud veel möllus tähele panna.

Pean endale õpetama sama, mida õpilastele: positiivne meelestatus aitab raskused ületada! Tegelikult on hästi, seda tuleb osata näha ning raskustest lahti lastes jääb alles vaid õnnestumiste kergus. See on tunne, mille pealt on lihtne tunde ette valmistada, see on tunne, millega tuleb minna õpilaste ette, siis hakkavad juhtuma imed.

Lisaks sooviksin veel tänada oma vaprat havisaba. Teda tõmmatakse iga nädal potist koos juurtega välja, ometi kasvab ta edasi, ta ei anna alla, tõeline inspiratsioon. Jõudu meile kõigile!