19. lennu osaleja Monika Valdre: naeratusest algab rohkem, kui esmapilgul paistab

Monika Valdre on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Kehra Gümnaasiumis loodusõpetust ja inimeseõpetust.

Noored Kooli 19. lennu osaleja Monika Valdre

On hetki, mis jäävad päeva lõpuks kuidagi eriti hästi meelde. Mitte tingimata suured läbimurded või ideaalselt õnnestunud tunnid, vaid pigem väikesed pilgud, lühikesed vestlused või lihtne tunne, et täna oli klassiruumis eriliselt hea olla. Mõnikord piisab ühest naeratusest, et päev saaks teise värvi.

Õpetajana olen üha enam märganud, et just need väikesed hetked loovadki tähenduse.

Struktuur kui turvaline raam

Kui ma kooli tööle tulin, olin valmis selleks, et kõige suurem väljakutse saab olema klassi juhtimine. Olin kuulnud lugusid rahututest tundidest ja sellest, kui palju energiat kulub korra hoidmisele. Minu kogemus on aga olnud teistsugune. Jah, on kooslusi, kus kõik tegevused võtavad kauem aega, kuid tegu ei ole kaosega. Usun, et selle taga on struktuur.

Enne kooli töötasin pikalt alushariduses. Seal ei ole struktuur midagi lisaks, vaid see on igapäevase toimimise alus. Selged kokkulepped, rutiin ja järjepidevus loovad keskkonna, kus lapsed teavad, mis neid ees ootab ja mida neilt oodatakse. Ka nende kokkulepetega tuleb igapäevaselt tegeleda – neid meelde tuletada ja koos harjutada.

Õpilased tulevad erinevatest keskkondadest ning see, mis ühele on iseenesest mõistetav, ei pruugi seda olla teisele. Seepärast loovadki ühtsed kokkulepped aluse turvatundele, millest omakorda saab alguse õppimine. See teadmine on minuga klassiruumi kaasa tulnud.

Struktuur ei tähenda rangust, vaid selgust. Kui raam on paigas, jääb rohkem ruumi sellele, mis tegelikult oluline – õppimisele, suhtlemisele ja märkamisele.

Positiivsus ei ole kõrvalasi

Üha enam olen märganud, kui suur mõju on õpetaja hoiakul.

On päevi, kus energiat on rohkem, ja on päevi, kus seda tuleb teadlikult leida. Just siis saab määravaks, millise tundega ma klassi ette astun. Positiivsus ei ole midagi, mis lihtsalt juhtub – see on valik.

Naeratus ei lahenda kõike, kuid see loob ruumi, kus on kergem õppida ja olla.

Olen näinud ja tundnud, kuidas avatud ja toetav hoiak kandub edasi ka õpilastele. Sama oluline on märgata ja tunnustada – mitte ainult tulemusi, vaid ka pingutust. Vahel piisab ühest julgustavast lausest, et õpilane julgeks proovida, vahel on neid rohkem vaja.

Selle kõige juures on minu jaoks oluline ka viisakus ja vastastikune austus. See algab õpetajast – sellest, kuidas ma õpilastega räägin, kuidas ma neid kuulan ja millise suhtumisega ma nende poole pöördun. Sama kandub edasi ka õpilastele. Austav ja hooliv suhtlemine ei teki iseenesest, vaid kujuneb iga päev väikeste sammudena.

Õpilastesse uskumine ei ole minu jaoks lihtsalt mõte, vaid igapäevane praktika. See tähendab kannatlikkust, märkamist ja usaldust, et igaüks liigub oma tempos.

Enesehoid ja tasakaal

Õpetajatöö kõrval olen pidanud igapäevaselt mõtlema millelegi, mis ei paista klassiruumis välja – enesehoid.

Olen harjunud panustama sajaga. Kui midagi teha, siis teha põhjalikult ja hästi. See tähendab, et ka tundide ettevalmistus võtab aega ja energiat. Olin sellega arvestanud, kuid ikkagi mõjus see eriti alguses üsna rängalt. Puuduvad sissetallatud rajad – kõik tuleb alles luua ja see võtab aega.

Töö võib täita kogu päeva ja märkamatult ka õhtu. Ühel hetkel sain aru, et nii ei saa pikalt jätkata.

Et olla õpetajana kohal ja toetav, pean ma hoidma ka iseennast. See tähendab teadlikke piire – millal on “piisavalt hea” piisav ja millal on aeg töö kõrvale panna. See ei ole alati lihtne, eriti kui sisemine standard on kõrge, kuid see on vajalik.

Noored Kooli programm on andnud neljapäevase töönädala, sest üle nädalavahetuseti toimuvad koolitused. Vahel tähendab see ka vaba reedet – ja olen mõistnud, kui väga selliseid pause tegelikult vaja on. Enesehoid ei ole nõrkus, vaid osa professionaalsusest.

Sügisel kogesin üsna ruttu, kui lihtne on lasta tööl võtta kogu fookus. Kui panustada kogu energiaga, jääb vähem ruumi kõigele muule – inimestele, kes on olulised, liikumisele ja puhkusele.

Arusaamisest üksi ei piisa – sellele peavad järgnema ka teadlikud valikud. Uue rütmi leidmine on olnud järkjärguline ja paralleelne protsess tööle sisseelamisega.

Tasakaal ei teki iseenesest. See on midagi, mida tuleb teadlikult luua ja hoida. Vahel tähendab see teadlikku valikut teha vähem, et teha seda, mis päriselt loeb.

Olen endiselt seda harjutamas ja usun siiralt, et kõik see kasvab läbi kogemuse.

Vaade edasi

Praeguseks, kui kooliaasta on jõudnud kevade poole, tunnen, et olen rohkem kohanenud – mitte selles mõttes, et kõik oleks selge, vaid selles, et olen õppinud märkama, mis on minu jaoks oluline.

Ma ei otsi enam ainult seda, kas tund läks “hästi”, vaid küsin, kas õpilastel oli ruumi õppida, proovida ja eksida. Kas nad tundsid, et neid märgatakse, ja kas minul jätkus energiat olla päriselt kohal.

Õpetajana ei ole võimalik kõike kontrollida. Küll aga on võimalik valida oma suhtumine.

Ma tahan hoida klassiruumis energiat, positiivsust ja usku õppimisse. Luua keskkonda, kus on turvaline proovida ja kus eksimine on osa teekonnast. Ja meenutada ka endale, et õpetajaks kasvamine ei ole sprint, vaid protsess.

Eesti Vabariigi aastapäeva eel mõtlen ka sellele, et haridusel on meie ühiskonnas kandev roll. See, milliseid väärtusi me klassiruumis loome – hoolivus, austus, järjepidevus ja usk igasse õppijasse –, ei jää ainult kooli seinte vahele. Nendest väikestest igapäevastest hetkedest kasvab midagi suuremat.

Mõnikord algabki see kõige lihtsamast – ühest naeratusest, mis loob ruumi, kus on hea olla ja õppida.