19. lennu osaleja Beti Laasi: kolm nippi mõtlevasse klassiruumi
Beti Laasi on Noored Kooli 19. lennu osaleja ning õpetab Antsla Gümnaasiumis matemaatikat.
Noored Kooli 19. lennu osaleja Beti Laasi
Esimese õpetamisaasta jooksul olen märganud, et uue teema tutvustamisel ja ülesannete harjutamisel kohtab klassiruumis väga erinevaid õppijaid: on neid, kes päriselt kaasa töötavad, neid, kes jätavad mulje, et töötavad, ning neid, kes leiavad, et on paras aeg lihtsalt kohal olla. Sageli jääb õpilane olukorda, kus õpetaja tegutseb aktiivselt, kuid tema ise on pigem passiivne osapool. Matemaatika õppimise tõhustamiseks pakub sellele lahendust Mõtleva Klassiruumi (Building Thinking Classroom) lähenemine.
Mõtlevas klassiruumis lahendavad õpilased püstiselt tahvlitel väikestes rühmades erineva raskusastmega ülesandeid. Seejuures on oluline oma mõtete selgitamine ja jagamine, mis toetab nii matemaatilise mõtlemise kui ka sotsiaalsete oskuste arengut. Lisaks rakendavad õpilased üht väga tõhusat õppimisviisi – vastastikust õpetamist. Kuna rühmas on kasutusel ainult üks kirjutusvahend, ei saa markerit hoidev õpilane alati ülesande lahendamist üksi juhtida. Kui ta jääb hätta, saavad teised rühmaliikmed teda juhendada, selgitada oma mõttekäike ja aidata lahenduseni jõuda. Õpetaja roll on toetada õppureid mõtlemist soodustavate küsimuste abil, ilma et ta annaks ette valmis lahenduskäike.
Kuigi mõtlev klassiruum loodi algselt matemaatika õppimise toetamiseks, saab selle põhimõtteid edukalt rakendada igas õppeaines. Oma kogemuse põhjal jagan kolme nippi, mis on aidanud mul matemaatikatundides mõtlevat klassiruumi tulemuslikumalt läbi viia.
1. Kirjuta mõtlemist toetavad küsimused endale ette
Mõtleva klassiruumi üks olulisemaid põhimõtteid on see, et õpetaja ei anna õpilastele lahendusi ette, vaid suunab nende mõtlemist küsimuste kaudu. Praktikas võib see aga osutuda keerulisemaks, kui esialgu tundub. Kui õpilane küsib abi, on õpetajal lihtne tahtmatult liiga palju vihjeid anda või isegi lahenduskäiku ette näidata.
Selle vältimiseks olen enne tundi märkmepaberile kirja pannud küsimusi ja lauseid, mis aitavad õpilaste mõtlemist suunata. Näiteks: „Mida sa juba tead?“, „Miks sa valisid just need arvud?“ või „Milline on teie järgmine samm?“. Nii on mul vajadusel käepärast küsimused, mis aitavad õpilastel ise edasi mõelda ja lahenduseni jõuda. Aja jooksul muutuvad sellised mõtlemist toetavad küsimused õpetaja jaoks loomulikuks ning tulevad vestluse käigus üha spontaansemalt esile.
2. Kasuta “õpetaja” värvi markerit
Mõtlevas klassiruumis on oluline, et tahvlil kajastuks eelkõige õpilaste mõtlemine. Valminud lahendusi võib kustutada alles siis, kui kõik rühmaliikmed on ülesandest aru saanud ja õpetaja on selleks loa andnud. Sageli sisaldavad tahvlid aga huvitavaid mõttekäike, levinud eksimusi või nutikaid lahendusi, mida tasub hiljem kogu klassiga arutada.
Selleks, et õpilased selliseid olulisi kohti kogemata ei kustutaks, märgin need ära markeriga, mille värv on mõeldud ainult õpetajale. Kui soovin juhtida tähelepanu mõnele olulisele sammule või lahendusviisile, teen seda „õpetaja värviga“. Nii on õpilastel ja õpetajal lihtne märgata, milliste tahvlite juures tasub ühise arutelu käigus eriti tähelepanelik olla, samal ajal jääb suurem osa tahvlil olevast tööst siiski õpilaste endi looduks.
3. Analüüsi grupitöö tähtsust
Kuigi rühmatöö on mõtleva klassiruumi keskne osa, ei pruugi õpilased selle väärtust kohe mõista. Seetõttu tasub aeg-ajalt võtta aega, et koos arutada, kuidas koostöö õppimist toetab. Hea võimalus selleks on alustada tundi lühikese aruteluga enne mõtleva klassiruumi meetodi rakendamist. Õpilased saavad kirja panna oma mõtted selle kohta, mis muudab rühmatöö edukaks, ning tunni lõpus nende tähelepanekute juurde tagasi tulla.
Pärast ülesannete lahendamist võib kogu klassiga arutada näiteks järgmisi küsimusi: „Kuidas sind täna rühmakaaslased aitasid?“, „Mida õppisid kellegi teise selgitusest?“ või „Mida positiivset märkasid oma kaaslase tegutsemises?“. Selline refleksioon aitab õpilastel märgata, et õppimine ei toimu ainult õpetajalt teadmisi saades, vaid ka üksteisega arutledes ja teineteist õpetades. Samuti suunab see õpilasi teadlikumalt panustama nii enda kui ka kaaslaste õppimisse. Mida paremini mõistavad õpilased koostöö väärtust, seda sisukamaks ja tulemuslikumaks muutub nende rühmatöö.
Mõtlev klassiruum ei ole eraldi „lisategevus“ tunnis, vaid pigem teadlik viis õppimist kujundada. Kui õpetaja suunab õpilasi küsimustega, loob selged tööviisid ning toetab koostöö mõtestamist, muutub klassiruum kohaks, kus õppijad ei ole passiivsed kuulajad, vaid aktiivsed mõtlejad. Just sellistes hetkedes sünnib päris õppimine – arutledes, katsetades ja üksteiselt õppides.