Pille Pipar: kolmas õpik paneb punkti minu esimesele sarjale

Pille Pipar, te olete Noored Kooli 2. lennu vilistlane. Programmi ajal õpetasite eesti keelt ja kirjandust kahes koolis: Pelgulinna Gümnaasiumis (PG) ja Tallinna Humanitaargümnaasiumis (THG), mis on vene keelse õppekeelega kool. Miks te jäite just THG-sse edasi õpetama?

Kui programm lõppes, siis seisin valiku ees: kas jätkata kahes koolis või valida neist üks. Väga pikalt mõtlema ei pidanud, sest olin kogu aeg teadnud, et pikalt ma kahe kooli vahelt käia ei taha. Ja kuna eesti keelt võõrkeelena meeldib mulle rohkem õpetada kui eesti keelt emakeelena, siis oli valik pigem lihtne.Huvi eesti keele õpetamise vastu muukeelsetele süveneski tegelikult just Noored Kooli ajal. Kahes koolis ja kahte erinevat ainet õpetades – eesti keel emakeelena ja teise keelena – tekkis väga hea võrdlusmoment. Tänu sellele oli lihtne astuda järgmisi samme, sulgeda mingil hetkel mõned uksed, et siis uued avada. Muidugi sel hetkel oli raske oma PG õpilastele silma vaadata, kuna olin seal ka klassijuhataja. Valus oli lahkuda, aga see oli minu jaoks parim valik.

Mille poolest need koolid erinevad, mille poolest sarnased?

Need kaks kooli on minu kogemuse põhjal väga erinevad. PG köitis oma vaba ja avatud keskkonnaga. Õpilased olid eriilmelised ja julged. Samas oli nendega aeg-ajalt tundides väga keeruline, sest mõtted olid neil sageli klassiruumist ja õpitavast eemal. THG töökeskkond on palju rahulikum, vaiksem ja õppetööle keskendunud. Tegelikkuses on aga mõlema pinna all lapsed ja noorukid, igaüks oma rõõmude ja muredega. Ja kui käib tunnikell ning klassis on mu õpilased ja mina, siis päeva lõpuks ei ole vahet, mis kool see on. Iga klassiga toimib mingi oma rütm, omad naljad, oma õhkkond. Ja see on tore.

Mis muudab ühe kooli teie arvates tugevaks ja heaks kooliks?

Mulle tundub, et see sõltub sellest, mida keegi koolilt ootab. Ja kui kool täidab suurema osa õpilaste ja vanemate ootusi, siis võibki vist ju öelda, et see on nende jaoks hea kool. Mina väärtustan kooli puhul seda, et seal valitseks töine, aga sõbralik atmosfäär. Mulle tundub, et THG on selle poolest üks väga hea näide. Meie õpilased julgevad ja tahavad tundides arvamust avaldada, nad on aktiivsed ka väljaspool kooli ning kõige selle juures õpivad väga hästi. Samuti on tore see, et vanematele läheb korda, mis koolis toimub ja kuidas lapsel koolis läheb.

Kui te nüüd mõtlete nendele koolidele, kus te olete õpetanud, siis milline on olnud teie mõju nendele lastele, keda olete õpetanud?

Seda tuleks küsida neilt. Ma loodan, et ma suunasin neid asjade erinevaid külgi analüüsima ning asjadesse süvenema. Enne mõtlema ja siis ütlema. Olema inimlik ja sõbralik.Samuti ma loodan, et ma julgustasin neid rohkem endasse uskuma, unistama ja oma unistuste nimel ka tööd tegema.

Kas olete oma endistest õpilastest midagi kuulnud ka?

Ikka olen! Kui rääkida PG õpilastest, siis interneti teel saan muidugi palju infot, aga oleme ka kohtunud. Näiteks üks minu klassi tüdruk võttis minuga eelmisel aastal ühendust ja saime kokku, et arutada tema edasiõppimise võimalusi. Ta kaalus erinevaid variante ning kuna üks mõte oli seotud keeleõppimisega, siis soovis ta minuga sellel teemal rääkida. Kui ma sellele mõtlen, siis on muidugi hea tunne, et vajadusel leiavad nad ka praegu tee minuni. Ja näiteks eile, kui ma õhtul linnas jalutasin, kohtasin üht oma klassi poissi, keda ma viimati nägin umbes kuus aastat tagasi. Need ootamatud kohtumised on alati hästi toredad.Kuna THGs olen töötanud pikemat aega, siis nende õpilastega suhtleme ka pärast nende koolilõpetamist tihedamalt. Hoiame sidet kirja teel, nad käivad mul koolis külas ja mõne endise õpilasega kohtume ka väljaspool kooli. Kuna eelmisel õppeaastal lõpetas mu enda klass gümnaasiumi – olin nende klassijuhataja 7.-12. klassis –, siis praegu elan nende tegemistele väga kaasa. Meil on ka juba eelmisest aastast kokkulepe, et igal aastal jõulude ajal saame kõik kokku – siis peaksid ka need kodus olema, kes välismaal õpivad.Eriline side on üldjuhul tekkinud nende õpilastega, keda olen olümpiaadi või muu töö raames juhendanud. Juhendamise protsess on üldjuhul päris pikk ning selle raames on koostöö tihe, see mõjutab hilisemat suhtlust. Mäletan väga selgelt, kuidas 2012. aastal hoidsime Tartu Ülikoolis üksteisel õpilasega käest kinni ning kuulasime ülesannete kaupa tulemusi, endil süda sees värisemas. Kokkuvõttes saavutas õpilane vabriiklikul tasemel teise koha ning hetkel õpib Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 4. kursusel. Kohtume temaga sageli ka praegu ning loodan, et nii jääb see edaspidigi.

Saan aru, et huvi eesti keelt õpetada just muukeelstetele lastele süvenes Noored Kooli ajal, kui teil tekkis kahes koolis paralleelselt õpetades väga hea võrdlusmoment. Missuguseid meetodeid te põhiliselt kasutate selleks, et neile eesti keelt õpetada?

Eks see oleneb sellest, mis vanuseastmest me räägime. Esialgu õpetasin pigem kolmandas kooliastmes ja gümnaasiumis. Nüüd on lisandunud ka esimene ja teine kooliaste. Ehk siis õpetan 1.-12. klassini, vahepeal töötasin ka eelkoolis.Kui üldistada, siis enamasti teeme suulist tööd: arutame klassis kõik koos, dialoogides, rühmades, õpilased teevad ettekandeid, esitavad kõnesid. Gümnaasiumis on suur roll sellel, et jälgime Eestis toimuvat ning arutame nendel teemadel. Näiteks vaatame või kuulame uudiseid ja nende põhjal lähebki tund edasi. Ehk siis mul on küll alati tunni kondikava olemas, aga kui palju me sellest teha jõuame, on omaette küsimus. Mõnikord läheb nii, et esimesest punktist kaugemale ei jõuagi, sest teema on õpilaste jaoks köitev ja haarab neid – nendel kordadel ei näe ma põhjust nende indu pidurdada, sest harjutus töövihikust vajab tegemist. Muidugi tasakaalustame suulist tööd ka kirjalike harjutuste, rühmatööde või esseede, juttude kirjutamisega, aga seda siiski pigem vähem. Eesmärk on see, et kui õpilane astub kooliuksest välja, siis ta saab vabalt eesti keeles rääkida, lugeda, kirjutada ja infot vastu võtta.

Milliseid nippe jagaksite neile, kes õpetavad ka muukeelsetele õpilastele eesti keelt, aga pole veel leidnud n-ö oma teed, viisi, mis töötaks?

Esiteks lasta rahulikult ajal kulgeda – küll see oma tee välja kujuneb. Soovitan tunnetada klassi, katsetada nendega erinevaid asju ja siis selle põhjal tulevad välja need asjad, mis konkreetses keskkonnas ja ajal töötab, mis mitte. Oluline on olla tähelepanelik, mänguline ja aus – küll siis õpilastega koostöös see tee välja kujunebki.

Aga te pole pelgalt vaid õpetaja. Koolibri kirjastusega koostöös ilmus 2014. aastal teilt esimese klassi õpik „Koos on tore. Piia lood” ja 2015. aastal teise klassi õpik „Koos on LÕBUS. Janno jutud”. Mis motiveerib ühte õpetajat juba viimased kolm suve pühendama õpiku kirjutamisele?

Tegelikult juba neli suve, sest sel suvel kirjutasin neljandat raamatut!Kõige lihtsam ja ausam vastus on see, et mulle meeldib kirjutada! Mulle meeldib selle juures kogu protsess: mõtete kogumine läbi aasta, õpiku kavandamine, kirjutamisprotsess hiliskevadest sügise alguseni, koostöö toimetajaga, see hetk, kui hoiad äsja trükist tulnud õpikut esimest korda käes, lähed sellega esimesse tundi, kohtud õpetajatega ja tutvustad materjale. Kirjutamine ja kõik sellega seonduv on mu õpetajatööga väga tihedalt seotud, samal ajal aga oma iseloomult nõnda erinev, et täiendab ja tasakaalustab igapäevast koolitööd väga hästi. Koolitöö on kiire, selles on palju suhtlemist. Kirjutamine on rahulik, laseb asjadesse vaikselt süveneda ning aasta jooksul kogunenud mõtted sõnadesse panna.

Millest see idee sündis?

Jõudsin selleni nii, et kirjastus otsis kedagi, kes oleks valmis kirjutama. Neile soovitati mind, me kohtusime, tegin neile proovitöö, millega nad rahul olid, ja nii see kõik algas.

Äsja ilmus teil kolmas õpik, mis kannab nime “Koos on vahva. Sõprade seiklused” ning on mõeldud kolmandale klassile. Palju õnne!

Aitäh! Jah, see on õpik, mis paneb punkti minu esimesele sarjale. Ehk siis põhimõtted on samad mis esimeses ja teises klassis: need õpikud jutustavad kahe tegelase, Piia ja Janno, loo. Koos nendega liigutakse läbi kooliaasta, ette tuleb lugusid nii kooli-, trenni- kui koduelust. Õpilane saab kaasa elada tegelastele, aga alati leida ühisosa ka oma elust või sellest, mida ta näinud-kuulnud on. Kolmanda klassi õpikus on igas peatükis ka eesti kirjanike tekstid.

Kuivõrd on teie arusaam õpikutest ja õpetamisest laiemalt muutunud neid õpikuid kirjutades?

Ma ei oska tegelikult öelda, kuivõrd mu arusaam muutunud on. Eks see kogu aeg muutub ja protsessis ise sees olles on raske hinnata, kui palju täpselt. Enne esimese õpiku kirjutamist pöörasin igal juhul väga suurt tähelepanu suure pildi ja eesmärgi väljatöötamisele – mida ma õpikutega öelda tahan, missuguse sisu ja struktuuriga nad olla võiksid. Nüüd, kui esimene sari on lõpusirgel (teha on veel kolmanda klassi plaadid ja sõnastik), siis mulle tundub, et oma kindel joon ja iseloom on mu õpikutel-materjalidel küll.Ma tegelikult arvan, et õpik võiks olla selline, mis tekitab soovi asjadega edasi tegeleda. Näiteks kui tunnis loetakse õpikust katkendit Ilmar Tomuski raamatust “Tere, Volli!”, siis see katkend on valitud piisavalt huvitav, ülesanded sedavõrd suunavad, et mõni õpilane läheb pärast seda raamatukokku ja laenab endale raamatu, loeb selle läbi. Oma klassidega otsustasin sel õppeaastal igal nädalal ühes tunnis lugedagi neid raamatuid, millest ka õpikus katkendid on. Esimene mulje, umbes kuu aja põhjal, on küll väga positiivne!

Mille poolest eristuvad teie õpikud teistest õpikutest?

Ma usun, et nad on süsteemsed, kindla ja arusaadava süsteemiga. Kõik teemad on eakohased ja õpilased saavad nendega samastuda – ehk siis õpik ei jää kaugeks, lihtsalt materjaliks, mida tunnis lugeda, millest ülesandeid täita, vaid need aitavad teemasid edasi käsitleda, nendel pikemalt peatuda. Kindlasti on suureks plussiks materjalide juurde kuuluvad plaadid, mis aitavad tunde mitmekesistada. Plaatidel on kuulamistekstid – näiteks kõik põhitekstid, dialoogid ja luuletused on sisse loetud, samuti on lisaks kuulamisharjutused –, kõik õpikus olevad pildid, tekstid, harjutused on eraldi avatavad – ehk siis vajadusel saab projitseerida klassi seinale õpikus oleva pildi, teksti, harjutuse ning saab keskenduda ainult sellele –, töövihiku ja muid harjutusi on plaadi abil lihtne kontrollida.Kõige olulisem on aga see, et mulle tundub ja ma väga loodan, et minu õpikud on õpilaste jaoks huvitavad. Ma olen tegelikult päris rõõmus, kui näen, et õpilased tunnitöö ajal sirvivad hoopis õpikut, vaatavad pilte, loevad tekste, leiavad sealt midagi naljakat. Suur töövõit on see, kui me koos mingit teksti loeme ja õpilased naeravad laginal, sest Piia või Janno tegi midagi naljakat. Olen vahetunni ajal kuulnud, kuidas õpilased Piiast ja Jannost räägivad just nagu oma sõpradest – sel hetkel jooksevad külmavärinad üle selja. Milline õnn on olla õpetaja ning milline õnn, et elu on läinud nii, et ma kirjutan ja mu kirjutatut loetakse ning tegelastele elatakse sedavõrd kaasa!

Nii et lapsed on õpikutega väga rahul!

Mulle tundub küll! Ja just läbi selle, et ma näen, kuidas nad tegelastele kaasa elavad, kuidas nad neid olukordi läbi enda mõtestavad. Näiteks on teise klassi raamatus kaheosaline tekst, mis räägib tülist koolis. Lastel läheb sõbrapäeva postkast katki ning esialgu ei ole selge, kes postkasti ära lõhkus. Esimeses tunnis jõudsime läbi lugeda vaid teksti esimese osa ning väga paljud õpilased elasid sellele kaasa – ikkagi sõbrapäeva postkast! Seal olid ju kaardid ka sees! Enne järgmist tundi tulid paljud õpilased vaikselt minu juurde, et öelda: “Õpetaja, ma lugesin kodus teise osa ka läbi. Ma tean, miks postkast katki läks!” Ma usun, et see on parim tagasiside, mida oodata. Kirjutamise ajal ma väga lootsin, et suudan teemasid sedasi tabada, et õppimine oleks mänguline ja õpilased tegelikult isegi ei märkaks, et nad õpivad. Et tekiks lihtsalt huvi teada saada, mis on nende piltide ja sõnade taga.

Milline on teie arvates ideaalne õpik?

Haarav, lihtne, konkreetne, süsteemne, eakohane. Selline, et õpilased tahavad seda lugeda, sellesse süveneda. Ja mida aeg edasi, seda rohkem võiks õpik anda viiteid teemadega edasi tegeleda – minna muuseumisse, teatrisse, kinno; lugeda mingeid raamatuid, kuulata saateid; otsida lisaks mõne teema kohta infot.

Millist rolli mängib õpik teie arvates õppimises?

Õpik võiks anda õpilase ja õpetaja jaoks teatud alguspunkti, millest edasi minna. Õpik ei pea olema iga tunni baasiks, aga ta võiks olla nii kasutajasõbralik, et soovi korral on sellele hea toetuda.

Mil määral oli NK lähenemisest õpetamisele ja õppimisele abi õpikute kirjutamisel? Kuivõrd te nende põhimõtetele, väärtustele tuginesite?

Taaskord on raske määratleda, mil määral oli NK lähenemine kirjutamisel abiks. Üks on kindel – kindlasti on NK olnud minu kui õpetaja ja kirjutaja jaoks väga oluline. Ühelt poolt kõige lihtsam inimlik hoiak, mis võiks olla iga õpetaja – ja tegelikult iga inimese – alusväärtus ning teisalt ainealased lähenemised ja meetodid õpetatavale. Ma olen tänulik NK lennukaaslastele, meeskonnale, õppejõududele, sest kindlasti on nad mind mõjutanud, aga kõik see on nii eluline ja igapäevane, et määratleda kindlaid suundi või lähenemist oleks vale. NK oli ja teatud määral on üks osa elust, see ei ole nii, et kui lähen õpetajana kooli või istun arvuti taha kirjutama, siis on NK väärtused või põhimõtted olulised. Teatud väärtused ja põhimõtted, mis on mulle elus olulised, saadavad mind igal hetkel ja igal pool – ei ole vahet, kas ma olen klassi ees õpetaja, kirjutan raamatukogus õpikut või jooksen õhtul metsas.

Te ise kasutate endatehtud õpikuid oma tundides. Kui paljudes koolides neid praegu kasutatakse?

Väga huvitav küsimus! Tegelikult mul kindlat ülevaadet sellest ei ole. Ma tean, et õpikud on aktiivses kasutuses üle Eesti. Sügiseti käin oma materjale tutvustamas ja siis on võimalus nende õpetajatega, kes minu materjalide järgi õpetavad või nende vastu huvi tunnevad, tutvuda. On väga huvitav kuulda, kuidas nende materjalidega erinevates koolides tööd tehakse. Näiteks alles eelmisel nädalal rääkis üks õpetaja, et nende koolis on kuus eesti keele tundi nädalas ja ta tegeleb kõik tunnid vaid minu õpikuga – õpilastel on aega süveneda ning teemasid põhjalikult käsitleda. See oli minu jaoks väga positiivne ja samal ajal üllatav tagasiside, sest näiteks meie koolis on eesti keele tunde nädalas vaid kaks!

Kas teie õpikud sobivad ka iseõppijale?

Jah, kindlasti. Õpikute ja kogu materjali ülesehitus on nõnda lihtne, et nendes orienteerumine ei peaks probleeme tekitama. Samas ma soovitan iseõppijatel leida vähemalt üks sõber, kellega koos siis eesti keelt õppida – nii on põnevam, saab teha dialooge ja erinevatel teemadel rääkida.

Lugesin teie 2015. aasta Õpetajate Lehele intervjuust, et lisaks sellel suvel kirja pandud neljandale klassile mõeldud õpikule on järjekorras ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpikud. Nii et järgmised suved on planeeritud?

Jah, kui ma õigesti mäletan, siis oli juttu nii neljandast klassist kui ka gümnaasiumimaterjalidest. Neljas klass on praeguseks kirjutatud ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis see ilmub 2017. aasta augustikuus. Seega jah, järgmised suved on tõesti planeeritud. Ootan neid juba põnevusega!Mariell Raisma, Noored Kooli kommunikatsioonijuht