Linnalaagri mälestuste raamatu lugu

13. lennu Narva linnalaagrist on möödas veidi üle kuu. See on olnud aeg, kus kogemused ja teadmised on saanud settida ning luua oma lugu. Ka Narva linnalaager on lõpuks üks suur mälestuste raamat, milles on nii muinasjutulisi, lõbusaid kui ka veidi kurvemaid lugusid, igal neist oma pikkus, sügavus, uskumus ning tarkuseiva sees. Igaühel meist on oma lood, mis  jäävad meelde rohkem ja puudutavad sügavamalt.

Soov jõuda iga lapseni

Narva linnalaagris vaatas meie poole pea 300 silmapaari, kes silmitsesid meid nii avatud meele kui ka kahtlustava ning umbusaldava pilguga. Püüd jõuda iga lapseni oli meis kõigis. Minu klassis käis poiss, kes istus veel kolmandal päeval jope seljas ega lausunud ühtegi sõna. Iga päev proovisin leida teed temani, südames soov, et see laps oleks meiega laagris ka viimasel päeval ning julgeks ja sooviks öelda mõned sõnad või laused eesti keeles. Rääkisin temaga meisterdatud loomade kaudu, kutsusin mängima koos teistega ja koos minuga, kaasasin tegevustesse ning oli hetki, kui lasin tal püsida omaette. Nädala lõpuks võttis poiss seljast jope ja lausus esimesed eestikeelsed laused. Laagri lastevanemate õhtul nägin, kuidas poiss jooksis kooli ette ning jäi oma ema ootama. Kui ema ei paistnud, lippas tagasi kooli nurgani vaatama, miks ema juba ei tule. Laagri viimasel päeval oli poiss meiega ning aitas vajadusel teistele eesti keelt tõlkida. See ei tähenda, et tema eesti keele oskus oleks kahe nädalaga tohutult kasvanud, vaid oluliselt suuremaks oli muutunud julgus rääkida eesti keelt ning osaleda laagritegevustes. Sarnaseid lugusid jagasid paljud laagris osalenud lennukaaslased ning need tekitasid suurt rõõmu meis kõigis.

Kõigil meil on oma rada, mida mööda me tuleme, ning valik, millist rada edasi minna

Imetlen iga minu Noored kooli lennukaaslase julgust astuda kõrvale oma sissetallatud rajalt ning valida uus. Palju mugavam ja turvalisem on püsida samal teel, mitte hüpata pea ees Narva linnalaagrisse või Noored Kooli programmi. See tähendab pingutamist, enda ületamist, vigadest õppimist ja veel tuhat muud asja. Kuid nad on julgenud valida uue tee, igal neist oma mõte ja soov.

Veel lihtsam samal rajal püsimisele ja inimloomusele väga omane on hinnangute andmine inimestele ja nende käitumisele. Minu viimane parim näide ehedast perspektiivimuutusest toimus just Narva linnalaagris. Õpetaja, kes esmapilgul tundus mulle kui kõige ehedam tugitoolisportlane, oli peaaegu oma pükstest välja hüppamas paari jalgpalli värava peale, kui selgus, et sportlane, kes oli värava löönud, oli aastate ees tema õpilane. Kas on ikka tavaline tugitoolisportlane või on seal taga hoopis siiramad ja tugevamad tunded?

Iga osaleja lugu ja kogemus on omanäoline, kuid kõigis neist on näha soovi teha sama hästi või paremini. Samuti püüd mõista ja uskuda, et iga käitumise  taga on olnud armastus ja soov  anda endast parim ajale või uskumusele sobivalt. Usk muutustesse ühendab meie kõigi lugusid – usk igasse lapsesse ning oskus õppida vigadest ning näha positiivset.

Oskus õppida ebaõnnestumisest

Julgus vigu teha ning oskus õppida vigadest oli ka Narva linnalaagri üks väga oluline osa. Konkurss „Nädala parim ämber“ tekitas palju elevust. Iga lennukaaslane sai teistele rääkida oma selle nädala suurimast ebaõnnestumisest ning selle olulisimast osast ehk mida ta sellest õppis. Kogu lennu peale sai jagatud suur hulk õppetunde ning auhinnast, ämbrist koos selle juurdekuuluvate tööriistadega, said osa mitte ainult auhinna omanik, vaid kogu lend.

Olla tänulik ning jagada tänu

Kogu laagri jooksul olid meile toeks Noored Kooli meeskond ja tuutorid, kes toetasid, julgustasid, andsid nõu ja pühkisid pisaraid. Lennukaaslased, kes jagasid samu kogemusi, tundeid, toetasid, aitasid nutta ja naerda. Kogu linnalaagri kogemust saab küll kirjeldada, kuid selle sügavust saab tajuda vaid ise kohal olles. Narva linnalaagri viimane koosolemine pani punkti kogu laagrikogemusele – olla tänulik ning osata tänu vastu võtta. Silmad kinni puudutades inimesi, kes on olnud sulle toeks, eeskujuks ja kaaslaseks, tundes ise paljude inimeste puudutusi, keda oled aidanud, toetanud või mõjutanud. Mõistsin, kui imeline on maailm, kui vaadata seda avatud südamega. Me kõik kirjutame oma loo just sellisena, nagu meie soovime, ning iga lugeja vaatab seda läbi oma silmade ja südame.

Aitäh, Noored Kooli, 13. lend ja Narva!