Postitused

Õppiv õpetaja

Minu sisemine laps teeb kummarduse kõigile lennukaaslastele, kellega koos ta on viimasel kahel nädalat laulnud, tantsinud, südamest naernud, frustreerunud ja reflekteerunud.

Teise kummarduse saavad õpilased, kes on olnud eneselegi teadmata suurepärased katalüsaatorid ja õpetajad. Teie võime igapäev olla täpselt sellised nagu te olete. Oma väikeste inimeste suurte rõõmude ja muredega. Oma geniaalsete väljaütlemistega maailma tõlgendamisel, üllatava tähelepanelikkuse ja enesekriitikaga.

Kolmanda kummarduse saavad lapsevanemad, kes igapäev võtavad aega ja annavad endast parima, et rüblikutest/ kägaratest/õpilastest/ õpetajatest kasvaksid iseenda kõige paremad versioonid.

Liisi

Silent mode

Leppisime suvekoolis oma  3. klassi õpilastega kokku, et inglise keele tundides on meil telefonid  taskus ning seadistatud vaikse režiimi peale (silent mode). Nüüd tunnen, et mul  endal on  seda silent mode`i vaja.

Tänaseks on nüüd mõned päevad Viimsi suvekoolist möödas ja tuleb end vaikselt muude toimetamiste lainele viia. Tegelikult, mis ilmselt kõige olulisem – tuleb puhata! Poolteist nädalat Viimsis olid väga intensiivsed  ning sisutihedad. Reaalselt avastasidki end tsüklist, kus ärkasid igal  hommikul 6.30, et jõuda 8.00 kooli. Seejärel olid tunnid 12ni, siis refleksiooniring, koolitused ja tundide planeerimine õhtul 6ni. Siis tunnike puhkust ja veel veidike tundide planeerimist. Enne kui arugi said, oli  kell juba 12 öösel ja uneaeg.  Ilmselgelt aga ei vahetaks seda kogemust ja neid nädalaid mitte millegi vastu. Nädalad täis õnnestumist ja ebaõnnestumist, emotsioone ja rohkelt õpetamise praktikat – kõik see, mida meil sügiseks vaja ongi.

Kindlasti vajab kõik kogetu veel natuke settimist, sest kogesime nädala jooksul nii palju ning kõik ei ole veel kohale jõudnud. Tunnen, et kogu see nädal oli tervikuna kuidagi tasakaalus ja ma olen sellega nii rahul! Kogesin, kuidas õnneemotsioonid ja eduelamused vaheldusid väikeste tagasilöökidega ja vähem edukate päevadega. Tundsin, kuidas mõnel päeval olid õpilased veidike väsinud ja uimased, teisel päeval ma ise. Mõnel päeval sujus kõik, teisel päeval sujus veidi vähem. Nii palju väärtuslikku mõtteainet – miks? kuidas? Nii mõnedki ämbrid said läbi kolistatud, kuid teisalt pakkus see nädal nii mulle kui ka meie 3. klassi õpialstele rohkelt positiivseid emotsioone ja eneseületusi. Ja üllatusi! Ükski päev ei olnud selline nagu eelmine! Kindlasti olen nüüd tänu sellele reaalsele kogemusele  paremini valmis selleks, mis mind sügisel õpetajana ees ootab.

Nüüd on siis maitse suus: hapu ja magus. Raske, põnev, pingeline,  üllatusi täis, keeruline, väljakutseid ja rahuldust pakkuv on see õpetamine.  Eks näis, kuidas ma mõne kui või aasta pärast seda kirjeldan. Aga hetkel on küll tunne, et just sellepärast ma siin olengi.