Postitused

Ajutrusti II kohtumine – UK, USA ja Mehhiko!

Noored Kooli vilistlaste abivägi jätkas koolitusvaldkonna nõustamisega. Nagu korralikus rühmatöös ikka, jagasime rollid ja tegutsesime vastavalt neile. Teisipäeval (7.01) tegid oma väga põnevad ettekanded Liisa Mäemets (jätkas Teach Firsti teemadega), Kristi Saare (Teach for America) ja Liis Prikk (Ensenja por Mehhiko).

Teach Firsti kogemus.

* Kogu programmi ülesehitus on väga põhjalikult ja detailselt lahti kirjutatud guidebook’idesse. Meie mõistes abimehe ja Teejuhi segud. Põhjalikkuse aste on mõistetav tulenevalt sellest, et igas “lennus” on neil mitte 12 või 20 vaid üle tuhande inimese. Käsiraamatutes on nt. detailne koolituspäevade kirjeldus, ainete läbinise kriteeriumid, kahe aasta kodutööde nimekiri koos kuupäevadega, vastavalt ainevalikale ka didaktika tugi.

* Esimesel aastal, sarnaselt meile keskendutakse õpetaja kutse omandamisele. Erinevalt meist on mentorsuhe tugevam ja paremini reguleeritud. Eestis toimib see väga hästi nt. Viimsi koolis, kus vähemalt varem oli mentorile ja alustavale õpetajale ka tunniplaanis iganädalane konsultatsioon ette nähtud. Et see praktika leviks…

* Mentorite töö toetamiseks on kõigil 1. aasta õpetajatel päevik (meie mõistes kutseaasta mapp), kus on ära toodud ka teemad ja teemade järjestus, millega läbi esimese aasta koos mentoriga tööd teha. Kusjuures kõik ülesanded/teemad on kooskõlas kohaliku õpetaja kutsestandardiga.

* Pärast 1. kooliaastat on võimalik osalejatel astuda magistrisse (õpetaja, haridusjuhtimise või juhtimise). Oluline on just valikuvõimalus magistriprogrammi osas.

Teach for America õppetunnid.

* Taustast: legendaarselt madalad (silmatorkavalt allapoole OECD keskmisi) tulemused PISAs (eriti matemaatikas); standardiseeritud testide orjamise kultus (koolide rahastus sõltub testide tulemusest – ????); “No child left behind”; suur ebavõrdsus (nõrga sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastel on statistiliselt palju väiksem tõenäosus saada hea haridus.

* Väga suur rõhk on sisseelamisel kogukonda (suvekool toimub piirkonnas, kus õpetama hakatakse); suurt tööd tehakse kontaktide loomisel nii perekondade kui kogukonnaga tervikuna. Fookusalad – nt. Detroit, Mississipi delta.

* Suvekooli ülesehitus laias laastus sarnane Eesti omale, rohkem jälgitakse seda, et õppetöö toimuks nii väikestes rühmades kui klassiga koos. Soovitus, mida meie võiksime ka rohkem teha – näidistunnid ainegruppides, üksteise tagasisidestamine ja tegelemine sooritushirmuga.

* ameeriklased on suured träkkijad (õpilaste akadeemiliste tulemuste kogujad ja jälgijad, väga suur rõhk numbrilistel tabelikestel – seotud “no child left behind” testikultusega ja sealsete ühiskondlike normide ja ootustega).

* Juba suvekoolis on suurem rõhk ka sotsiaalse ebavõrdsuse küsimusega tegelemisel (nt. rassism ja vaesus; kultuuriline mitmekesisus – kuidas sellega toime tulla ja mitte stereotüüpidesse laskuda (“tal ongi ju nii raske… miks ma peaks teda kiusama veel õppimisega” ei anna raske taustaga noorele paremat pagasit elluastumiseks – ometi vajab selline noor lisatuge. Kus on tasakaal?).

Ensena por Mexico  väljakutsed

* Mehhiko taustsüsteem on meist äärmuslikult erinev. Suur vaesus ja ääretult kõrge ebaturvalisus on tõenäoliselt vähemalt osaliselt suhteliselt vähefunktsionaalse haridussüsteemi tagajärjed: Mehhiko õpilaste teadmised ja oskused on keskmiselt 2 aastat maas OECD keskmiste õpilaste teadmistest; 75% lastes tekitab matemaatika ärevust; 100 õpilasest, kes alustavad kooliõpinguid, lõpetavad keskkooli 36 – kusjuures ainult 4 miljonit 26 miljonist keskkooliõpilasest omab õpingute keskel ligipääsu internetile.

* Suvekooli ülesehitus on väga sarnane USA mudelile, kuid lisaks muule hoitakse seal aus ka teatavat rahvusliku uhkuse momenti.

* El Big Picture. Peetakse tähtsaks seda, et osalejad seovad oma isikliku hariduskogemuse (oma loo) sellega, mida nad teevad koolis. Identiteedi tunnetamine ja jagamine on eelkõige aluseks eesmärkide ja visiooni seadmisel, aga ka kogukonnaga suhestumisel.

* Nagu ka USAs (ja minu isikliku kogemuse järgi UK-s) on lisaks muule oluline ka  “I can” ja “I want” suhtumise loomine. Eesti keeles võiksime ilutsevalt seda õpimotivatsiooni tekitamiseks nimetada, aga tegelikult – nö lihtlabasemalt öeldes – on see mõtteviis õpetaja peas, et tema õpilased on võimelised väga hästi õppima, väga hästi käituma ja oma unistuste järele haarama, mis peegeldub ka õpilaste silmis, sõnades ja tegudes.

* Esile tõstaks seatud eesmärki suvekoolile: “luua positiivne ja terve õpikeskkond, kus elab rõõm!” 🙂

Viimasel kohtumisel kuulame Hanna-Liisi ettekannet Austraalia programmist ning puuduva ajutrusti liikme leidmisel ka midagi Indiast. Viimane kohtumine on selgumisel. Määratult suur aitäh kõigile, kes seni on kaasa löönud – koolitusvaldkonda on imbunud nii mõnigi uus idee ja loodetavasti ei peatu see siin. Järgmine kohtumine toimub ilmselt jaanuari keskpaigas, annan sellest kindlasti osalejate listi kaudu ka märku. Olge aktiivsed osalema! (Kasvõi skype’i kaudu)