Postitused

Mis muutus algas minus(t) Saudi Araabias

Reede, 25. august 2018

Oleme teel Saudi Araabiasse. Kolm NK vilistlast – mina, Marju ja Pille. Margot on juba kohal ja saatis meile just foto, kus tal on seljas abaya (pikk must hõlst, mille kandmine on Saudi Araabias kõigile naistele kohustuslik) ja peas hijab (pearätt, mida seadus mittemoslemitelt ei nõua, kuid mis peaks tänavale minnes siiski peas olema, kui ei taha liigset tähelepanu äratada).

Meid ootab ees mitmepäevane õpetajate konverents, kus OECD ja Teach for All´i koostöös õpetatakse ligi 700 kohalikule õpetajale nüüdisaegse õppe põhimõtteid ja meetodeid. Meie roll NK vilistlastena on viia läbi töötube 21. sajandi oskuste õpetamisest, õppijakesksest õppest, lapsevanemate kaasamisest ja kujundavast hindamisest. Kõige suuremaks väljakutseks saab eeldatavasti olema kohaliku kultuuriruumiga kohanemine ja selle valguses Saudi õpetajatega usaldusväärse kontakti saavutamine.

Saudi Araabia on äärmuslikult konservatiivne islamimaa. Riik, mille põhiseaduseks on koraan ja kus tänapäevani inimesi karistatakse raskemate kuritegude eest surmanuhtlusega pea maharaiumise teel. Riik, kus rikutakse inimõigusi, riigikorraks on absoluutne monarhia ja naised sisuliselt kuuluvad oma meestele, isadele või poegadele.

Viimase paari aasta jooksul on uus kroonprints ellu kutsunud aga mitmeid reforme, et muuta riik tänapäevasemaks ja tagada uuenduste kaudu seni peamiselt ainult naftavarudele tugineva majanduse jätkusuutlikkus. Hiljuti said Saudi Araabia naised autojuhtimisõiguse ja toimus esimene avalik naislaulja kontsert, avati esimene kino ja eks ole ka seesama konverents, kuhu teel oleme, märk riigi kasvavast avatusest.

Olen varem osalenud mitmetel Teach for All´i konverentsidel ja seminaridel erinevates riikides, kuid kunagi varem pole ma läinud kohale nii kahetiste tunnetega. Ühelt poolt valdab mind suur elevus, et mul on võimalus seda moslemite jaoks nii olulist maad (kus asuvad kaks kõige pühamat linna Meka ja Mediina) külastada, kogeda täiesti teistsugust kultuuri ja anda oma väike panus Saudi Araabia haridusuuendusse. Samal ajal tõstavad minus pead feminist, demokraat ja inimõiguslane ning küsivad, kas ikka peaksin laskma end lahkesti võõrustada riigil, mis neist minu jaoks nii olulistest väärtustest ei hooli. Ennekõike suhtun eesootavasse siiski kui imelisse õppimisvõimalusse. Ootan suure põnevuse ja väikese ärevusega muutust, mis minu sees selle kogemuse najal sündida võib.

NK vilistlaste esindus Saudi Araabias

NK vilistlaste esindus Saudi Araabias (vasakult): Sandra Fomotškin, Pille Pipar, Marju Tannberg ja Margot Möller

Kolmapäev, 19. september 2018

Saudi Araabias käimisest on möödunud juba ligi kuu, kuid jõuan oma muljete kirjapanemiseni alles nüüd, sest nii keeruline on tundunud kõike nähtut, kogetut ja õpitut üheselt ja lühidalt sõnadesse panna. See tundub pea võimatu missioonina ka täna, kuid proovin siiski.

Alustuseks ütlen kohe ära, et kuigi Saudi Araabia paistab mulle endiselt vastuolulise riigina, on kahtlev tunne minu sees mu enda rolli ja vastutuse osas tänaseks lahtunud. Kohtusin seal inimestega, kes päriselt soovivad muutusi nii hariduses kui ühiskonnas; inimestega, kes tunnevad suurt uhkust oma riigi ja kultuuri üle ega taju meie jaoks äärmuslikke piiranguid rõhuvatena; inimestega, kes olid väga külalislahked, lugupidavad ja uutele ideedele avatud. Olen sügavalt tänulik, et sain osa võimalusest nendega koos ja üksteiselt õppida.

Esimesel õhtul, kui kõik Teach for Alli õpetajad lavale paluti (70 NK sõsarprogrammide vilistlast 26 riigist üle kogu maailma) ja kogu saal meile tervituseks aplodeeris, oli veidi ehmatav näha, kuidas publik jagunes mustaks ja valgeks pooleks. Vasakul üleni musta riietatud, pealaest jalatallani kinni kaetud naised, paremal valgetes rüüdes ehk thawbides ja traditsioonilistes punase-valge-ruudulistes peakatetes mehed. Teineteise uudistamise kergelt koomilise väljendusena filmisid nii laval- kui saalisolijad teineteist vastastikku telefonidega. Mis viitab kohe ka ühele harjumusele, mis meid saudidega ühendab – aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine. (Üks Taani noormees tegi õige pea kindlaks, et isegi Tinderis on arvestatav hulk kohalikke naisi selles muidu nii konservatiivse kuvandiga paigas.)

Pärast ametlikke kõnesid tulid osad kohalikud õpetajad meiega jutustama. Bulgaaria kolleeg jagas hiljem, kuidas üks Saudi õpetaja teda tervitades ütles: “Ma ei tea, kas te taipate, et siin ja praegu me teeme koos ajalugu. Selline konverents, kus osalevad väliskülalised ja nais- ja meesõpetajad õpivad koos, toimub meie riigis esimest korda.”

Teisele päevale ja oma esimesele töötoale kujundava hindamise teemal läksin vastu kerge ärevusega hinges. Ainus mida ette teadsin, oli see, et minu töötoas osaleb 20 õpetajat, nii naisi kui mehi. Mingit infot osalejate eelnevate teadmiste ja kogemuste ega ka keeleoskuse kohta meil polnud. Otsustasin siiski, et lendan peale täpselt sama kavaga, nagu olin Eestis olles eelnevalt planeerinud ning vajadusel kohandan tegevusi vastavalt reaalsele olukorrale. Kui seminariga 10 minutit pärast ettenähtud aega alustasime (arusaam ajast ja täpsusest on Araabias meie omast erinev, sellega tuleb lihtsalt arvestada), sain tutvumisringi ja eelnevate teadmiste kaardistamise käigus kiirelt aru, et mul on õnn töötada pundi kogenud ja väga motiveeritud õpetajatega, kes ei vaja mingit selgitust selle kohta, mis on kujundav hindamine. Niisiis otsustasin selgitamise osa ära jätta ja viisin läbi hoopis disainmõtlemise ülesande, kus nad uurisid üksteise praeguseid hindamispraktikaid ning disainisid uusi hindamislahendusi ja -tööriistu, mis õpilaste arengut veel paremini toetaksid. Imeline oli vaadata nende entusiasmi ja keskendumist, kui nad seda tegid ja näha, kui innukalt nad tahtsid disainitud lahendusi teistega jagada. Kuigi naised ja mehed istusid füüsiliselt eraldi, osalesid nad kõik aktiivselt arutelus, võtsid julgelt sõna ja esitlesid teistele oma ideid. Ruumis oli nii palju positiivset energiat ja rõõmu koos töötamisest, et pärast seminari oli kergelt hõljumise tunne.

tagasiside

Töötoas osalenute tagasiside

Järgmistel päevadel ja järgmiste gruppidega kohtasin valdavalt samasugust aktiivsust ja õpihimu. Tabasin ennast mõttelt, et kui teha sarnane konverents Eestis, kas siis meie õpetajad oleksid niivõrd innukad õppijad ja kaasarääkijad? Muidugi tuleb arvestada, et 700 konverentsil osalejat olid üle riigi välja valitud ega polnud võib-olla päris representatiivne valim Saudi Araabia õpetajaskonnast. Kuid siiski olin positiivselt üllatunud nende uudishimust, avatusest ja vastuvõtlikkusest uuele.

seminaris osalejad

Kuigi seminaris osalesid aktiivselt nii naised kui mehed, soovisid grupipildil ennast koos minuga jäädvustada ainult viimased

Konverents oli vinge ka selle poolest, et iga töötoa eest vastutas kaks Teach for Alli õpetajat, mis tähendas meile võimalust (ja kohustust) ka omavahel koostööd teha. Minu partneriks oli TF Australia vilistlane Alanah Pearson, kellega koos töötube planeerisime ja viimase sessiooni ka tandemina koos läbi viisime. Usun, et õppisime teineteiselt vähemalt samapalju kui ise õpetasime. Inspireerivad olid ka konverentsi keynote kõnelejad: OECD hariduse ja oskuste osakonna juht Andreas Schleicher, Uus-Meremaa endine haridusminister Patricia Hekia Parata ja Oxfordi ülikooli neuroteadlane paruness Susan Greenfield.

Andreas Schleicher

Üks konverentsi peaesinejatest Andreas Schleicher

Kultuurikogemus Saudi Araabiast oli kahtlemata eriline. Kanda iga päev abayat ja pearätti ning tajuda selles üheaegselt ahistust ja vabanemist (sest ei pea mõtlema, mida selga panna ega soengut sättima); tunda kõrvetavat kõrbekuumust ja silmipimestavat päikest; kaubelda kohalikul turul; süüa vaipadel istudes traditsioonilisi toite (seda tegime ühe ekskursiooni käigus, igapäevaselt sõime ikka hotelli restoranis) ja juua araabia kohvi; kuulata mošees araabiakeelset palvelaulu; tantsida kinniste uste taga koos kohalike naistega, kes on heitnud endalt abaya ja niqabi ning näitavad ette, kuidas tuleb tantsu ajal juukseid lehvitada – kõike seda kogeda oli haruldaselt äge.

Ja siiski pean tunnistama, et kui pean ütlema ühe asja, mida Saudi Araabia kogemusest kõige enam hindan, siis on selleks koostöine õppimine ja õpetamine rahvusvahelises seltskonnas, mis ei sõltunud tegelikult üldse konverentsi toimumiskohast, vaid selle formaadist ja osalejatest. Töötubade läbiviija roll aktiviseeris mind õppijana ja mina omakorda nägin oma peamise ülesandena aktiviseerida osalevaid õpetajaid. Olen nüüd veel enam kui enne koostöise õppimise ja õpetamise usku, sest ma kogesin vahetult, et isegi nii erinevates kontekstides ja maailma nurkades nagu Eesti, Austraalia ja Saudi Araabia töötavatel õpetajatel on üksteiselt palju väärtuslikku õppida ja vastastikku õpetada.

Ja mis Saudi Araabiasse puutub, siis kõik, mis paistab pealtnäha must-valge, ei ole seda lähemal vaatlusel sugugi. Arvestades nende valitsuse reformipingutusi, haridusuuendustesse investeeritavaid summasid ning ennekõike sealsete õpetajate avatust ja entusiasmi, pole üldse võimatu, et sellest riigist saab uus Singapur, kus inimeste oskused teevad lühikese aja jooksul silmapaistva arenguhüppe. Aeg näitab, kuidas see nende kultuuritraditsioone ja ühiskonda mõjutab.

Teach for All õpetajad Saudi Araabias

Teach for Alli programmide vilistlased 26 riigist, kes Saudi Araabias oma kogemusi jagasid

Ajutrusti II kohtumine – UK, USA ja Mehhiko!

Noored Kooli vilistlaste abivägi jätkas koolitusvaldkonna nõustamisega. Nagu korralikus rühmatöös ikka, jagasime rollid ja tegutsesime vastavalt neile. Teisipäeval (7.01) tegid oma väga põnevad ettekanded Liisa Mäemets (jätkas Teach Firsti teemadega), Kristi Saare (Teach for America) ja Liis Prikk (Ensenja por Mehhiko).

Teach Firsti kogemus.

* Kogu programmi ülesehitus on väga põhjalikult ja detailselt lahti kirjutatud guidebook’idesse. Meie mõistes abimehe ja Teejuhi segud. Põhjalikkuse aste on mõistetav tulenevalt sellest, et igas “lennus” on neil mitte 12 või 20 vaid üle tuhande inimese. Käsiraamatutes on nt. detailne koolituspäevade kirjeldus, ainete läbinise kriteeriumid, kahe aasta kodutööde nimekiri koos kuupäevadega, vastavalt ainevalikale ka didaktika tugi.

* Esimesel aastal, sarnaselt meile keskendutakse õpetaja kutse omandamisele. Erinevalt meist on mentorsuhe tugevam ja paremini reguleeritud. Eestis toimib see väga hästi nt. Viimsi koolis, kus vähemalt varem oli mentorile ja alustavale õpetajale ka tunniplaanis iganädalane konsultatsioon ette nähtud. Et see praktika leviks…

* Mentorite töö toetamiseks on kõigil 1. aasta õpetajatel päevik (meie mõistes kutseaasta mapp), kus on ära toodud ka teemad ja teemade järjestus, millega läbi esimese aasta koos mentoriga tööd teha. Kusjuures kõik ülesanded/teemad on kooskõlas kohaliku õpetaja kutsestandardiga.

* Pärast 1. kooliaastat on võimalik osalejatel astuda magistrisse (õpetaja, haridusjuhtimise või juhtimise). Oluline on just valikuvõimalus magistriprogrammi osas.

Teach for America õppetunnid.

* Taustast: legendaarselt madalad (silmatorkavalt allapoole OECD keskmisi) tulemused PISAs (eriti matemaatikas); standardiseeritud testide orjamise kultus (koolide rahastus sõltub testide tulemusest – ????); “No child left behind”; suur ebavõrdsus (nõrga sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastel on statistiliselt palju väiksem tõenäosus saada hea haridus.

* Väga suur rõhk on sisseelamisel kogukonda (suvekool toimub piirkonnas, kus õpetama hakatakse); suurt tööd tehakse kontaktide loomisel nii perekondade kui kogukonnaga tervikuna. Fookusalad – nt. Detroit, Mississipi delta.

* Suvekooli ülesehitus laias laastus sarnane Eesti omale, rohkem jälgitakse seda, et õppetöö toimuks nii väikestes rühmades kui klassiga koos. Soovitus, mida meie võiksime ka rohkem teha – näidistunnid ainegruppides, üksteise tagasisidestamine ja tegelemine sooritushirmuga.

* ameeriklased on suured träkkijad (õpilaste akadeemiliste tulemuste kogujad ja jälgijad, väga suur rõhk numbrilistel tabelikestel – seotud “no child left behind” testikultusega ja sealsete ühiskondlike normide ja ootustega).

* Juba suvekoolis on suurem rõhk ka sotsiaalse ebavõrdsuse küsimusega tegelemisel (nt. rassism ja vaesus; kultuuriline mitmekesisus – kuidas sellega toime tulla ja mitte stereotüüpidesse laskuda (“tal ongi ju nii raske… miks ma peaks teda kiusama veel õppimisega” ei anna raske taustaga noorele paremat pagasit elluastumiseks – ometi vajab selline noor lisatuge. Kus on tasakaal?).

Ensena por Mexico  väljakutsed

* Mehhiko taustsüsteem on meist äärmuslikult erinev. Suur vaesus ja ääretult kõrge ebaturvalisus on tõenäoliselt vähemalt osaliselt suhteliselt vähefunktsionaalse haridussüsteemi tagajärjed: Mehhiko õpilaste teadmised ja oskused on keskmiselt 2 aastat maas OECD keskmiste õpilaste teadmistest; 75% lastes tekitab matemaatika ärevust; 100 õpilasest, kes alustavad kooliõpinguid, lõpetavad keskkooli 36 – kusjuures ainult 4 miljonit 26 miljonist keskkooliõpilasest omab õpingute keskel ligipääsu internetile.

* Suvekooli ülesehitus on väga sarnane USA mudelile, kuid lisaks muule hoitakse seal aus ka teatavat rahvusliku uhkuse momenti.

* El Big Picture. Peetakse tähtsaks seda, et osalejad seovad oma isikliku hariduskogemuse (oma loo) sellega, mida nad teevad koolis. Identiteedi tunnetamine ja jagamine on eelkõige aluseks eesmärkide ja visiooni seadmisel, aga ka kogukonnaga suhestumisel.

* Nagu ka USAs (ja minu isikliku kogemuse järgi UK-s) on lisaks muule oluline ka  “I can” ja “I want” suhtumise loomine. Eesti keeles võiksime ilutsevalt seda õpimotivatsiooni tekitamiseks nimetada, aga tegelikult – nö lihtlabasemalt öeldes – on see mõtteviis õpetaja peas, et tema õpilased on võimelised väga hästi õppima, väga hästi käituma ja oma unistuste järele haarama, mis peegeldub ka õpilaste silmis, sõnades ja tegudes.

* Esile tõstaks seatud eesmärki suvekoolile: “luua positiivne ja terve õpikeskkond, kus elab rõõm!” 🙂

Viimasel kohtumisel kuulame Hanna-Liisi ettekannet Austraalia programmist ning puuduva ajutrusti liikme leidmisel ka midagi Indiast. Viimane kohtumine on selgumisel. Määratult suur aitäh kõigile, kes seni on kaasa löönud – koolitusvaldkonda on imbunud nii mõnigi uus idee ja loodetavasti ei peatu see siin. Järgmine kohtumine toimub ilmselt jaanuari keskpaigas, annan sellest kindlasti osalejate listi kaudu ka märku. Olge aktiivsed osalema! (Kasvõi skype’i kaudu)