Postitused

100 päeva eksimist

Muutus algab sinust? Kui ma soovin paremat maailma, olen teistele eeskujuks. Minu maailmas algab muutus minust. Mina loon oma reaalsust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Mina valin oma mõtteviisi.

„I’ve missed more than 9000 shots in my career. I’ve lost almost 300 games. 26 times, I’ve been trusted to take the game winning shot and missed. I’ve failed over and over and over again in my life. And that is why I succeed.“ – Michael Jordan

Pärnu. Vaikne, tuuline, külm sügis. Tundub, et midagi ei toimu.

Klassiruum. Lärmakas, umbne ja palav. Kõrvaltvaataja võiks küsida “miks õpetaja midagi ei tee?!”. Ma seisan klassi ees, käsi püsti. Ootan. “Mida ta ootab? Tehku ometi midagigi!”

Sellistel hetkedel ma õpin olema kannatlik, iga kord õpin. Esialgu tundub ka õpilasele, et vaatlusalune õpetaja ei tee midagi. Aga mul on käsi väsinud ja mõtlen „ma ei hakka kätt vahetama, nad kohe jäävad tasa, sest juba viimased 4 minutit nad ütlevad, et mängime vaikuse mängu. Tavaliselt läheb neil 5 minutit ja siis nad on hetkeks täiesti tasa.“ Vaikus kestab umbes 3 sekundit, kuni ma tänan neid tähelepanu eest.

Kui ma seisan vaikides, käsi püsti, siis: ma analüüsin õpilaste omavahelisi suhteid, loon oma õpilastega suhteid, annan võimaluse õpilasel ennast kontrollida ja juhtida, austan õpilast, austan ennast, annan õpilastele signaali, et probleeme saab lahendada ka teisiti, annan eeskuju, et enesekontrolliga saab kontrollida ka ümbritsevat, oma tahte saavutamiseks ei pea teistele haiget tegema. Õpilased on tulnud peale sellist „mängu“ minu juurde ja öelnud:

  • „õpetaja, karjuge nende (tunnisegajate) peale.“
  • „karistage neid!“
  • „pange neile hinne „2“.“
  • „Saatke nad klassist välja!“.
  • „las see tunnisegaja tõuseb püsti ja hakkab laulma ja siis ta peab ühe minuti laulma.“

Mis, mida?????!!!!

Ajurünnak. Kuidas tunnisegajaid korrale kutsuda. Õpilaste mõtted.

Eeltoodud lahendused saab väga lihtsalt ja kiiresti kasutusele võtta (kui see laulmise ettepanek väljaarvata). Mulle tundub, et need lahendused on pärit hirmude maailmast. Mulle ei meeldi lihtsad lahendused. Ma liitusin Noored Kooli programmiga, et luua muutust. Positiivset muutust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Kas ma soovin, et minu peal selliseid kasvatusmeetodeid kasutatakse? Kas ma soovin, et selliseid meetodeid kasutatakse minu enda lastega?

Õpilased on öelnud, et nad tunnevad häbi ja alaväärsust, kui neid karistuseks pannakse püsti seisma. Mina tean, et kui keegi hakkab minu peale karjuma, siis selles ajas ja ruumis ei ole võimalik karjujaga koostööd teha, see ei viiks tulemuseni. Ma lahkun sellisest keskkonnast, lasen sellel isikul rahuneda. Ma olen seda ka oma õpilastele soovitanud. Alati võib hiljem uuesti koos töötada, ma usun muutuste võimalikusesse. 

Ma ise loon oma reaalsust. Ma soovin, et minu õpilased tuleksid minu tundi hirmuta. Ma soovin, et minu tunnis nad tajuvad, et õpetaja austab ja hoolib neist. Ma tahan, et minu tunnis õpilane saab oma arvamust avaldada ja kui ta seda teeb, siis on tal võimalus eksida. Ta ei pea kartma, et vale vastus saab üleoleva suhtumise ei minu poolt, ega ka kaasõpilaste poolt. Ma olen rõõmus, kui õpilane ei oska ülesannet lahendada, sest siis on mul võimalus talle seda õpetada. Mina näen kooli kui kohta kus õpilastele on loodud võimalus õppimiseks ja arenemiseks. Õpetajana on mul võimalus leida viise, kuidas selgitada teemat erinevatele õpilastele.

Õpetaja: “When do we have to use “is” and when do we have to use “are”?” Õpilane: “kui hippo on üksi, siis “is” kui on teine hippo ka, siis “are”!”

Ma ise loon oma reaalsust. Ma ise otsustan, kas ma elan hirmude või armastuse maailmas. Mis saab siis, kui ma ei suuda seda õpilast kuulama panna? Kas ma sobin inglise keele õpetajaks, kui ma ei suuda sellele õpilasele selgeks teha grammatika reeglit? Mida mu kolleegid arvavad, kui nad kuulevad mu klassist tulevat lärmi? Mida õpilased minust arvavad, kui ma annan mitte kuuletuvale õpilasele järele? Mis saab siis, kui ma ei jõua õpikut aasta lõpuks läbi võtta? Mis saab siis kui ma ei saa hakkama? Mis saab siis, kui ma läbi kukun?

Noored Kooli osalejad saavad ise tunda, milliseid mäetippe on võimalik vallutada, kui on olemas toetav keskkond. Programmis osalejale on loodud võrgustik, kellega ta võib igal ajahetkel reflekteerida. Reflekt….mis??!. Vaatad tagasi sündmusele, analüüsid seda ja leiad tähenduse.

Ma annan nädalas 23 etendust. Iga etendus on erinev, kuigi repertuaar võib olla sama. Publik on uus, kuigi näod on tuttavad. Iga tund on uus võimalus õppida, areneda, õpetada, toetada ja eksida.

Väga hea, et ma ei saanud hakkama. Ma õpin ebaõnnestumistest. Ma leian arengukohad, muudan need oma tugevusteks. Ma lasen palun oma õpilastel eksida.  Ma lasen õpilasel ise proovida ja katsetada. Avastada ise maailma ja ise leida õiged vastused. Ma usun, et läbi selle saavutavad nad edu. Nad ei pea elama hirmu maailmas. Vähemalt mitte minu tunnis.

“Every time we teach a child something, we keep him from inventing it himself. On the other hand, that which we allow him to discover for himself will remain with him visible for the rest of his life.”— Jean Piaget

Tulge kuulama NK infotunde. Järgmine toimub 2019 aastal 3. jaanuaril kell 16:00. Seal anti mulle võimalus esineda ja saate küsida minult küsimusi. Kuidas kuulata infotundi? Vastuse leiad: https://www.facebook.com/nooredkooli/

õpilase foto, mis ta saatis mulle instasse. Ta küsis juba samal päeval, miks miks ma seda pilti instasse üles pole pannud.

100 päeva õpetajana - Loodud canva.com keskkonnas

Sada!

9. detsembril täituvad septembris oma tööd alustanud õpetajatel sümboolsed 100 tööpäeva. See on vähemalt sada võimalust küsida, miks ma pean seda rasket ja ühiskonnas mitte just kõrgelt hinnatud ametit ning ka sada võimalust sellele küsimusele vastata.

Ma olen õpetaja, kuna

  1. mind rõõmustab, kui õpilased ei kiirusta tunni lõpus asju pakkima, vaid jäävad minuga vestlema;
  2. ma õpin iga päevaga andma aina konstruktiivsemat tagasisidet;
  3. see on austusavaldus mind õpetanud suurepärastele õpetajatele, keda ma ei osanud vääriliselt hinnata;
  4. ma saan iga päev arutada oma eriala-välistel teemadel;
  5. ma õpetan midagi uut ka endast kogenumatele kolleegidele;
  6. kui mul on kurb tuju, ütlen ma õpilastele „Istuge palun maha!“ ja nad istuvad põrandale;
  7. ma saan käia põnevatel ekskursioonidel;
  8. ma luban õpilastele, et me vaatame Star Wars: The Clone Wars seriaali, kui nad on selle preemiana välja teeninud, aga tegelikult on see preemia mulle nendega veel ühe nädala vastu pidamise eest;
  9. ma kogen igas tunnis, kui leidlikud on lapsed enne, kui täiskasvanud selle ande ära rikuvad;
  10. bioloogiaklass on täis suurepäraseid atribuute selfiede jaoks;
  11. ma õpin iga päevaga aina rohkem tunnistama oma vigu;
  12. ma näen iga päev üllatunud nägusid, kui õpilased ületavad enda peas ette kujutatud võimetepiiri;
  13. ma näen iga päev vähemalt ühte heureka-hetke, kasvõi kõige väiksema avastusega seoses;
  14. ma saan iga päev raamatuid lugeda;
  15. ma saan julgustada lapsevanemaid õppima koos lastega;
  16. Eesti haridussüsteemis ei muutu miski, kui me ise ei tegutse;
  17. ma saan nakatada õpilasi enda stiilis huumoriga;
  18. saan õpetada õpilasi tundma koolis õpitut ära nende igapäevaelus;
  19. pidev vaimne väljakutse hoiab aju toonuses;
  20. õpilaste probleemidega tegelemine paneb ümber hindama enda elus olevate murede tõsidust;
  21. ma naudin kaost meenutavat töömelu;
  22. mulle õpetatakse tegema suurepäraseid paberlennukeid;
  23. ma tahan, et õpilased seaksid endale eesmärke enda huvide, mitte praeguste võimaluste järgi;
  24. ma saan õpetada õpilasi armastama raamatukogusid ja lugemist;
  25. videote vaatamine tööl ei ole ülesannetest kõrvale viilimine;
  26. minu tuttavate toetus kinnitab, et ma teen õiget asja;
  27. ma näen eesti keele vajalikkust ühiskonnas;
  28. ma julgen osutada probleemidele neid ilustamata;
  29. ma saan seista nõrgemate õiguste eest;
  30. ma kuulen siiraid vabandusi õpilastelt ja see teeb südame härdaks;
  31. ma tahan, et õpilased oskaksid teha uue info põhjal loogilisi järeldusi;
  32. mul on julgust võtta vastutus sellise olulise asja eest nagu haridus;
  33. mul koguneb iga päevaga palju lõbusaid lugusid, mida sõpradega jagada;
  34. ma saan õpetada lastele, et kõikidega ei pea sõber olema, aga kõiki tuleb austada;
  35. ma õpin olema aus enda suhtes;
  36. ma saan õpetada õpilasi armastama ennast sellisena, nagu nad on;
  37. ma tahan, et mu õpilased näeksid oma tuleviku Eestis;
  38. ma tahan, et mu õpilased suhtuksid kriitiliselt kõigesse, mida kuulevad;
  39. ma õpin alati põhjendama enda seisukohti;
  40. ma õpin ütlema kindlamalt asjadele „Ei!“;
  41. ma tahan, et õpilased oskaks teha elus põhjendatud valikuid;
  42. ma tahan näha, kas mu õpilane suudab lõpuks kõik kümme leivaviilu korraga suhu toppida;
  43. töövõidud annavad tohutut motivatsiooni edasi tööd teha;
  44. mul on väga inspireerivad kolleegid ja eeskujud;
  45. ma saan öelda igale vaiksele õpilasele, et ta ei pea teise pärast oma iseloomu muutma;
  46. ma näen, kuidas õpilased muutuvad iga päevaga aina julgemaks;
  47. see motiveerib mind iga päev naeratama;
  48. ma tutvun paljude erinevate subkultuuridega;
  49. ma tahan kuulda lahendusi neile kümnetele uurimistööde probleemidele;
  50. ma saan näidata, et kurbust või pettumust ei pea väljendama;
  51. õpilased ei mõista irooniat ja see teeb naljakad olukorrad veelgi naljakamaks;
  52. ma saan olla teistele õpetajatele toeks;
  53. kui ma tahan keset tööpäeva pilte värvida, on mul vähemalt 10 kaasosalist kohe võtta;
  54. mulle meeldib avastada uusi asju;
  55. ma tahan, et neljandikud õpetaksid mulle slime’i tegemist;
  56. ma usun, et igat last peab kiitma;
  57. ma olen saanud paar eesti keelt mittekõnelevat õpilast ütlema mulle iga päev „Tere“;
  58. ma tahan, et vähemalt minu klassiruumis tunneks iga õpilane ennast mugavalt;
  59. ma teen tööl umbes 8000 sammu;
  60. ma tahan terve oma elu õppida;
  61. ma õpin aina paremini kriidiga joonistama;
  62. mulle meeldib rutiinivaba töö;
  63. ma saan pidevalt hinnata ümber oma põhimõtteid;
  64. ma tahan, et ükski õpetaja ei peaks tulevikus ajama õpilasi mööda koridori taga, et neile individuaalset lähenemist pakkuda;
  65. ma näen, et minu õpilased saaksid panustada Eesti ühiskonda kuhja heade tegudega;
  66. mul on suur autonoomia otsustada, mida ja kuidas ma õpetan;
  67. ma tahan, et mu õpilased õpiksid õppima, mitte fakte pähe tuupima;
  68. ma tahan julgustada tüdrukuid olema julged ja seiklushimulised;
  69. mõne õpilase jaoks olen ma ainus täiskasvanu, kes teda tunnustab;
  70. mind rõõmustavad õpilaste pisikesed võidud ja saavutused;
  71. ma saan pärast tööpäeva lõppu, kui ükski õpilane ei näe, hüpata kott-toolide hunnikusse;
  72. ma õpin hindama üldoskuste olulisust aina rohkem;
  73. ma usun, et saan aidata hiljuti Eestisse kolinud õpilasel siin hakkama saamisega;
  74. mul on riiulil kummikommiämblik, mida üks õpilane mulle kinkis mu seni kõige raskemal tööpäeval;
  75. ma saan lõpuks põhikooli loodusõpetuse selgeks;
  76. ma tahan, et praegu tunnis paigal mitte püsiv õpilane õpiks kannatlikkust;
  77. mind ajab sisemiselt naerma, kui ma tõstan vaikusemärgiks käe ning mu õpilane tuleb hiirvaikselt mu juurde, hüppab üles, lööb patsu ja istub samasuguses vaikuses tagasi enda kohale;
  78. õpetajate toas on alati kellelgi sünnipäev;
  79. ma tahan, et ükski õpilane ei tunneks ennast koolis diskrimineerituna;
  80. ma saan varahommikutel kühveldada Tallinna kesklinnas mulda pudelitesse;
  81. ma usun, et looduse väärtustamist saab õppida;
  82. ma tahan motiveerida oma õpilasi hindama ausalt enda arengut;
  83. ma tahan julgustada poisse avaldama oma tundeid;
  84. ma saan iga nädal küsida õpilastelt, miks nad arvavad, et nende hindelagi on 3 või 4;
  85. ma õpin ütlema rasketele väljakutsetele „Jah!“;
  86. ma saan näidata, et keskkonnateadlikkus pole lihtsalt moevool;
  87. ma usun, et vene koolide õpilastel on võimekust murda klaaslaest läbi;
  88. ma tahan tugevdada õpilaste koostööd oma vanematega;
  89. ma ei pea kaunistama oma kodu jõulukaunistustega, sest et tööl on nende üleküllus;
  90. ma saan tasuta loomaaeda;
  91. ma saan tunda ennast valimiste ajal sama olulisena kui arstid, politseinikud ja tuletõrjujad;
  92. ma ei pea terve tööpäeva istuma;
  93. ma ei päästa igapäevaselt elusid, kuid saan panustada sellesse, et seda teeksid tulevikus minu õpilased, suurendades kordades nii minu väikest panust nende haridusse ja tulevikku;
  94. mulle on toeks palju inimesi, kes ei luba rasketel hetkedel alla anda;
  95. ma olen veel naiivne ja täis usku, et ma suudan luua pikaajalisi muutusi;
  96. ma vajan veel aastaid harjumist mõttega, et ma olengi päriselt kellegi jaoks eeskuju ja inspiratsioon;
  97. ma kuulen liiga sageli küsimust „Aga miks sinusuguse hariduse ja oskustega inimene on õpetaja?“ ja seda ka kolleegide ja õpilaste poolt;
  98. ma usun, et hea haridus on iga õpilase õigus;
  99. ma ei taha, et ükski õpilane kannataks koolikiusamise all nii, nagu mina seda pidin;
  100. ma tahan näha oma töö vilju nüüd ja kohe, mitte alles paarikümne aasta pärast.
Niina Primolennaja

Õpime koos

Kui ma 2016. aasta septembris tulin klassi ette õpetaja rollis, oli mul üks mure. Kuidas mina, vene keele õpetaja eesti koolis, hakkan eesti lastega suhtlema? Ja asi polnud isegi selles, et nagu igal inimesel, kes valdab võõrkeelt väga heal tasemel, oli ikkagi tunne, et millestki jääb puudu. Kõige hullem oli vastuolu: õpetaja peab teadma kõike, aga mina ei tea, ja varsti saab see selgeks. Muidugi, mul on perfektne vene keel ja ma isegi oskan seda õpetada, aga vot eesti keelega… Mis siis, kui ma ei leia õigel ajal õiget sõna, ajan grammatilised vormid segamini, panen sõnarõhu valesse kohta? Kuidas lapsed reageerivad? Mis juhtub minu kui õpetaja mainega?

Mina õppisin koolis ajal, millal õpetajal oli piiramatu autoriteet, õpetaja teadis kõike, õpetaja oli teadmiste allikas. See on praegu nii, et info saamiseks piisab guugeldamisest. Info on sirutatud käe kaugusel, seal, kus on telefon või arvuti internetiga. Minu koolipõlves oli info saamiseks vaja minna raamatukokku või küsida õpetajalt. Seepärast õpetaja pidi teadma kõike. Oma kolleegide päris tõsised jutud sellest, et kaasaegse õpikäsituse seisukohalt õpivad õpilane ja õpetaja koos, tundsid mulle täieliku lorana. Niikaua kuni ma ise sain aru, kuidas see toimib.

– Двоюродный брат – onu- või tädipoeg, двоюродная сестра – onu- või täditütar. Kuidagi nii keeruline, vene keeles me ei täpsusta, kelle tütred või pojad nad on.
– Nõod, eesti keeles on sõna nõod, – ütlevad õpilased.
– Aaa. Mida see sõna täpselt tähendab?
– Noh, tähendabki onupoeg, tädipoeg, täditütar jne.
– Tore, aga ma ei teadnud.
Ja rahulolevad õpilased jätkavad tunnitööd.

– Вчера шёл снег. Eile sajas lund.
– Õpetaja, mitte sajas, vaid sadas.
– Noh näete, kogu aeg läheb meelest ära! Aitäh, nüüd jääb raudselt meelde!

Aga kui tore oli tutvumine vene sõnaga паук. Õpilased said teada, et vene keeles see sõna tähendab „ämblik“, mina sain teada, et niimodi „räägivad“ eesti keeles ilutulestikud ja paugukad.

Ma meelega ei kasuta tundides sõnastikku isegi siis, kui on vaja eriti keerulist sõna tõlkida (õpilastele on muidugi kõik vahendid kättesaadavad). Ja siiani oleme edukalt lahendanud ka keerulisi ülesandeid. Tuleb rõhutada, et sellisest paralleelõppest on kõigil suur kasu. See ei ole lihtsalt sõnade õppimine. Õpilaste jaoks on see väga hea näide sellest, kuidas võõrkeeleoskused reaalses elus toimivad. Päris elus võõrkeeles suhtlemisel ei ole ideaalselt õigesti kokku pandud laused ja sõnaühendused kõige tähtsamad. Sellise ideaalsuse jahil jäävad paljud üldse vait – kardavad vigu. Päris elus on oluline rääkida, väljendada oma mõtteid. Ma õpetan õpilasi rääkima, mitte vigu kartma, katsetama. Peale selle tõstab selline paralleelõpe õpilaste enesehinnangut ja usaldust õpetaja ja õpilaste vahel. Nad on alati valmis õpetajat aitama: see on ju nii oluline – tunda ennast tähtsa ja vajalikuna.

Aga mis siis minu mainega juhtus? Arvan, et see kogemus on tulnud ainult kasuks: ma olen ju õpetaja, „kes varsti teab kõike, sest tal on nii targad ja abivalmid õpilased“.

Jaak-Albert Metsoja

Maailmamuutjad. Liblika tiivalöök ja kassi käpahoop

Kui reedel ei ole koolitust, on vaba päev, eks? Seisan oma kuueaastase tütrega 2. veebruaril Tartu Ülikooli loodusmuuseumi fuajees ja ootan. Ei – seekord mitte näitusele pääsemist, vaid kohtumist teadlasega, kes kureerib loodusmuuseumi putukakogu. Ja kuigi mu kuueaastane on vähemalt aeg-ajalt tubli loodushuviline, on meid täna siia toonud hoopis ühe mu õpilase loovtöö. Tütar on lihtsalt kaasas, tal on lastehoiust vaba päev.

8. klassi õpilane Riho, kelle loovtööd juhendan, jõuab paar minutit enne kokkulepitud aega, nii et seame sammud esimesele korrusele, et kohtuda putukateadlase Villuga. Loomulikult on nii kuueaastane kui kaheksandik võlutud enam kui peopesasuurusest, siniselt küütlevast morfoliblikast, mis toodud kaugelt Prantsuse Guajaanast, samuti uskumatu värvimustriga arlekiinsikust. Aga Villu räägib hoopis sellest, et tema viimase aja erihuvi on väga väikesed (nende vaatamiseks on tõesti luupi vaja!) kärbsed ja muud putukad, kelle määramine on nii tüütu ja keeruline, et usutavasti on ta üks väheseid kui mitte ainus inimene Eestis, kes neid kuigivõrdki tunneb. Kes ütles, et teadusetegemine peaks olema lihtne? Õigupoolest me ju kõik teame, et igasugune õppimine peab esitama sulle väljakutse, vastasel juhul sa ei õpi, vaid igavled.

Teadlane räägib ja õpilane kuulab, lõpuks jõuame ka meie külaskäigu kõige käegakatsutavama põhjuse juurde – nimelt annetab Villu lahkelt Rihole mõned tavalisemad liblikad, mille juurest puudub püüdmise koht või aeg, või mis mõnel muul põhjusel teaduskogusse ei sobi. Liblikad on nii tavalised, et selliseid võinuks ju putukahuviline loovtöötegija isegi püüdnud olla? Püüdiski, ja just sellepärast me neid tahamegi. Sest erinevalt ülikooli teaduskogust ei olnud loovtöö osaks olevad liblikad kenasti karbis või vitriinis. Ja Riho kodus on veel üks neljajalgne liblikauurija – kass. Tema töömeetodid aga tegid liblikad paraku üsna tiivutuiks.

Kas loovtööga on halvasti, kui kass vaatamisväärseima osa sellest rappinud? Tulemusega võib-olla veidi küll, sest päris kõiki Riho püütuid ja kassi lõhutuid Villul asemele anda ei olnud. Kas kassi käpahoop võis aga muuta ühe noore inimese maailma, pakkudes talle esimese võimaluse kohtuda teadlasega, teadusliku putukakogu kulissidetagusega, vihmametsast pärit eksootiliste putukatega ning lisada seeläbi loovtööle hoopis sügavamat mõõdet? Võimalik. Ja õppimise eesmärk pole mitte perfektne tulemus, vaid midagi palju mitmetahulisemat. Ja tihti midagi sellist, mis ei pruugi esmapilgul välja paista. Kuigi kassi lugu, ma arvan, võiks loovtöös kajastust leida küll.