Postitused

100 päeva õpetajana - Loodud canva.com keskkonnas

Sada!

9. detsembril täituvad septembris oma tööd alustanud õpetajatel sümboolsed 100 tööpäeva. See on vähemalt sada võimalust küsida, miks ma pean seda rasket ja ühiskonnas mitte just kõrgelt hinnatud ametit ning ka sada võimalust sellele küsimusele vastata.

Ma olen õpetaja, kuna

  1. mind rõõmustab, kui õpilased ei kiirusta tunni lõpus asju pakkima, vaid jäävad minuga vestlema;
  2. ma õpin iga päevaga andma aina konstruktiivsemat tagasisidet;
  3. see on austusavaldus mind õpetanud suurepärastele õpetajatele, keda ma ei osanud vääriliselt hinnata;
  4. ma saan iga päev arutada oma eriala-välistel teemadel;
  5. ma õpetan midagi uut ka endast kogenumatele kolleegidele;
  6. kui mul on kurb tuju, ütlen ma õpilastele „Istuge palun maha!“ ja nad istuvad põrandale;
  7. ma saan käia põnevatel ekskursioonidel;
  8. ma luban õpilastele, et me vaatame Star Wars: The Clone Wars seriaali, kui nad on selle preemiana välja teeninud, aga tegelikult on see preemia mulle nendega veel ühe nädala vastu pidamise eest;
  9. ma kogen igas tunnis, kui leidlikud on lapsed enne, kui täiskasvanud selle ande ära rikuvad;
  10. bioloogiaklass on täis suurepäraseid atribuute selfiede jaoks;
  11. ma õpin iga päevaga aina rohkem tunnistama oma vigu;
  12. ma näen iga päev üllatunud nägusid, kui õpilased ületavad enda peas ette kujutatud võimetepiiri;
  13. ma näen iga päev vähemalt ühte heureka-hetke, kasvõi kõige väiksema avastusega seoses;
  14. ma saan iga päev raamatuid lugeda;
  15. ma saan julgustada lapsevanemaid õppima koos lastega;
  16. Eesti haridussüsteemis ei muutu miski, kui me ise ei tegutse;
  17. ma saan nakatada õpilasi enda stiilis huumoriga;
  18. saan õpetada õpilasi tundma koolis õpitut ära nende igapäevaelus;
  19. pidev vaimne väljakutse hoiab aju toonuses;
  20. õpilaste probleemidega tegelemine paneb ümber hindama enda elus olevate murede tõsidust;
  21. ma naudin kaost meenutavat töömelu;
  22. mulle õpetatakse tegema suurepäraseid paberlennukeid;
  23. ma tahan, et õpilased seaksid endale eesmärke enda huvide, mitte praeguste võimaluste järgi;
  24. ma saan õpetada õpilasi armastama raamatukogusid ja lugemist;
  25. videote vaatamine tööl ei ole ülesannetest kõrvale viilimine;
  26. minu tuttavate toetus kinnitab, et ma teen õiget asja;
  27. ma näen eesti keele vajalikkust ühiskonnas;
  28. ma julgen osutada probleemidele neid ilustamata;
  29. ma saan seista nõrgemate õiguste eest;
  30. ma kuulen siiraid vabandusi õpilastelt ja see teeb südame härdaks;
  31. ma tahan, et õpilased oskaksid teha uue info põhjal loogilisi järeldusi;
  32. mul on julgust võtta vastutus sellise olulise asja eest nagu haridus;
  33. mul koguneb iga päevaga palju lõbusaid lugusid, mida sõpradega jagada;
  34. ma saan õpetada lastele, et kõikidega ei pea sõber olema, aga kõiki tuleb austada;
  35. ma õpin olema aus enda suhtes;
  36. ma saan õpetada õpilasi armastama ennast sellisena, nagu nad on;
  37. ma tahan, et mu õpilased näeksid oma tuleviku Eestis;
  38. ma tahan, et mu õpilased suhtuksid kriitiliselt kõigesse, mida kuulevad;
  39. ma õpin alati põhjendama enda seisukohti;
  40. ma õpin ütlema kindlamalt asjadele „Ei!“;
  41. ma tahan, et õpilased oskaks teha elus põhjendatud valikuid;
  42. ma tahan näha, kas mu õpilane suudab lõpuks kõik kümme leivaviilu korraga suhu toppida;
  43. töövõidud annavad tohutut motivatsiooni edasi tööd teha;
  44. mul on väga inspireerivad kolleegid ja eeskujud;
  45. ma saan öelda igale vaiksele õpilasele, et ta ei pea teise pärast oma iseloomu muutma;
  46. ma näen, kuidas õpilased muutuvad iga päevaga aina julgemaks;
  47. see motiveerib mind iga päev naeratama;
  48. ma tutvun paljude erinevate subkultuuridega;
  49. ma tahan kuulda lahendusi neile kümnetele uurimistööde probleemidele;
  50. ma saan näidata, et kurbust või pettumust ei pea väljendama;
  51. õpilased ei mõista irooniat ja see teeb naljakad olukorrad veelgi naljakamaks;
  52. ma saan olla teistele õpetajatele toeks;
  53. kui ma tahan keset tööpäeva pilte värvida, on mul vähemalt 10 kaasosalist kohe võtta;
  54. mulle meeldib avastada uusi asju;
  55. ma tahan, et neljandikud õpetaksid mulle slime’i tegemist;
  56. ma usun, et igat last peab kiitma;
  57. ma olen saanud paar eesti keelt mittekõnelevat õpilast ütlema mulle iga päev „Tere“;
  58. ma tahan, et vähemalt minu klassiruumis tunneks iga õpilane ennast mugavalt;
  59. ma teen tööl umbes 8000 sammu;
  60. ma tahan terve oma elu õppida;
  61. ma õpin aina paremini kriidiga joonistama;
  62. mulle meeldib rutiinivaba töö;
  63. ma saan pidevalt hinnata ümber oma põhimõtteid;
  64. ma tahan, et ükski õpetaja ei peaks tulevikus ajama õpilasi mööda koridori taga, et neile individuaalset lähenemist pakkuda;
  65. ma näen, et minu õpilased saaksid panustada Eesti ühiskonda kuhja heade tegudega;
  66. mul on suur autonoomia otsustada, mida ja kuidas ma õpetan;
  67. ma tahan, et mu õpilased õpiksid õppima, mitte fakte pähe tuupima;
  68. ma tahan julgustada tüdrukuid olema julged ja seiklushimulised;
  69. mõne õpilase jaoks olen ma ainus täiskasvanu, kes teda tunnustab;
  70. mind rõõmustavad õpilaste pisikesed võidud ja saavutused;
  71. ma saan pärast tööpäeva lõppu, kui ükski õpilane ei näe, hüpata kott-toolide hunnikusse;
  72. ma õpin hindama üldoskuste olulisust aina rohkem;
  73. ma usun, et saan aidata hiljuti Eestisse kolinud õpilasel siin hakkama saamisega;
  74. mul on riiulil kummikommiämblik, mida üks õpilane mulle kinkis mu seni kõige raskemal tööpäeval;
  75. ma saan lõpuks põhikooli loodusõpetuse selgeks;
  76. ma tahan, et praegu tunnis paigal mitte püsiv õpilane õpiks kannatlikkust;
  77. mind ajab sisemiselt naerma, kui ma tõstan vaikusemärgiks käe ning mu õpilane tuleb hiirvaikselt mu juurde, hüppab üles, lööb patsu ja istub samasuguses vaikuses tagasi enda kohale;
  78. õpetajate toas on alati kellelgi sünnipäev;
  79. ma tahan, et ükski õpilane ei tunneks ennast koolis diskrimineerituna;
  80. ma saan varahommikutel kühveldada Tallinna kesklinnas mulda pudelitesse;
  81. ma usun, et looduse väärtustamist saab õppida;
  82. ma tahan motiveerida oma õpilasi hindama ausalt enda arengut;
  83. ma tahan julgustada poisse avaldama oma tundeid;
  84. ma saan iga nädal küsida õpilastelt, miks nad arvavad, et nende hindelagi on 3 või 4;
  85. ma õpin ütlema rasketele väljakutsetele „Jah!“;
  86. ma saan näidata, et keskkonnateadlikkus pole lihtsalt moevool;
  87. ma usun, et vene koolide õpilastel on võimekust murda klaaslaest läbi;
  88. ma tahan tugevdada õpilaste koostööd oma vanematega;
  89. ma ei pea kaunistama oma kodu jõulukaunistustega, sest et tööl on nende üleküllus;
  90. ma saan tasuta loomaaeda;
  91. ma saan tunda ennast valimiste ajal sama olulisena kui arstid, politseinikud ja tuletõrjujad;
  92. ma ei pea terve tööpäeva istuma;
  93. ma ei päästa igapäevaselt elusid, kuid saan panustada sellesse, et seda teeksid tulevikus minu õpilased, suurendades kordades nii minu väikest panust nende haridusse ja tulevikku;
  94. mulle on toeks palju inimesi, kes ei luba rasketel hetkedel alla anda;
  95. ma olen veel naiivne ja täis usku, et ma suudan luua pikaajalisi muutusi;
  96. ma vajan veel aastaid harjumist mõttega, et ma olengi päriselt kellegi jaoks eeskuju ja inspiratsioon;
  97. ma kuulen liiga sageli küsimust „Aga miks sinusuguse hariduse ja oskustega inimene on õpetaja?“ ja seda ka kolleegide ja õpilaste poolt;
  98. ma usun, et hea haridus on iga õpilase õigus;
  99. ma ei taha, et ükski õpilane kannataks koolikiusamise all nii, nagu mina seda pidin;
  100. ma tahan näha oma töö vilju nüüd ja kohe, mitte alles paarikümne aasta pärast.
Niina Primolennaja

Õpime koos

Kui ma 2016. aasta septembris tulin klassi ette õpetaja rollis, oli mul üks mure. Kuidas mina, vene keele õpetaja eesti koolis, hakkan eesti lastega suhtlema? Ja asi polnud isegi selles, et nagu igal inimesel, kes valdab võõrkeelt väga heal tasemel, oli ikkagi tunne, et millestki jääb puudu. Kõige hullem oli vastuolu: õpetaja peab teadma kõike, aga mina ei tea, ja varsti saab see selgeks. Muidugi, mul on perfektne vene keel ja ma isegi oskan seda õpetada, aga vot eesti keelega… Mis siis, kui ma ei leia õigel ajal õiget sõna, ajan grammatilised vormid segamini, panen sõnarõhu valesse kohta? Kuidas lapsed reageerivad? Mis juhtub minu kui õpetaja mainega?

Mina õppisin koolis ajal, millal õpetajal oli piiramatu autoriteet, õpetaja teadis kõike, õpetaja oli teadmiste allikas. See on praegu nii, et info saamiseks piisab guugeldamisest. Info on sirutatud käe kaugusel, seal, kus on telefon või arvuti internetiga. Minu koolipõlves oli info saamiseks vaja minna raamatukokku või küsida õpetajalt. Seepärast õpetaja pidi teadma kõike. Oma kolleegide päris tõsised jutud sellest, et kaasaegse õpikäsituse seisukohalt õpivad õpilane ja õpetaja koos, tundsid mulle täieliku lorana. Niikaua kuni ma ise sain aru, kuidas see toimib.

– Двоюродный брат – onu- või tädipoeg, двоюродная сестра – onu- või täditütar. Kuidagi nii keeruline, vene keeles me ei täpsusta, kelle tütred või pojad nad on.
– Nõod, eesti keeles on sõna nõod, – ütlevad õpilased.
– Aaa. Mida see sõna täpselt tähendab?
– Noh, tähendabki onupoeg, tädipoeg, täditütar jne.
– Tore, aga ma ei teadnud.
Ja rahulolevad õpilased jätkavad tunnitööd.

– Вчера шёл снег. Eile sajas lund.
– Õpetaja, mitte sajas, vaid sadas.
– Noh näete, kogu aeg läheb meelest ära! Aitäh, nüüd jääb raudselt meelde!

Aga kui tore oli tutvumine vene sõnaga паук. Õpilased said teada, et vene keeles see sõna tähendab „ämblik“, mina sain teada, et niimodi „räägivad“ eesti keeles ilutulestikud ja paugukad.

Ma meelega ei kasuta tundides sõnastikku isegi siis, kui on vaja eriti keerulist sõna tõlkida (õpilastele on muidugi kõik vahendid kättesaadavad). Ja siiani oleme edukalt lahendanud ka keerulisi ülesandeid. Tuleb rõhutada, et sellisest paralleelõppest on kõigil suur kasu. See ei ole lihtsalt sõnade õppimine. Õpilaste jaoks on see väga hea näide sellest, kuidas võõrkeeleoskused reaalses elus toimivad. Päris elus võõrkeeles suhtlemisel ei ole ideaalselt õigesti kokku pandud laused ja sõnaühendused kõige tähtsamad. Sellise ideaalsuse jahil jäävad paljud üldse vait – kardavad vigu. Päris elus on oluline rääkida, väljendada oma mõtteid. Ma õpetan õpilasi rääkima, mitte vigu kartma, katsetama. Peale selle tõstab selline paralleelõpe õpilaste enesehinnangut ja usaldust õpetaja ja õpilaste vahel. Nad on alati valmis õpetajat aitama: see on ju nii oluline – tunda ennast tähtsa ja vajalikuna.

Aga mis siis minu mainega juhtus? Arvan, et see kogemus on tulnud ainult kasuks: ma olen ju õpetaja, „kes varsti teab kõike, sest tal on nii targad ja abivalmid õpilased“.

Berit Puidet

Õpetaja 9 mütsi

Olgu, sa oled õpetaja. Aga mida sa täpsemalt teed? Sa lähed hommikul kooli ja…? Ma olen viimasel ajal pidanud sellele küsimusele palju vastama ja ausalt öeldes on seda raskem teha, kui võiks arvata. Hunt Kriimsilm oli oma soni ja üheksa ametiga küll aukartust äratav tegelane, aga õpetaja vastu ta ei saa. Siin on mõned mütsid, mida õpetaja päeva jooksul pähe proovib.

Suhtekorraldaja müts. Õpetaja töö ei piirdu ainult klassiruumiga. Hea õpetaja on ka meisterlik ürituste korraldaja ja reklaamiinimene. Jõulupeost projektide kirjutamiseni – mida tihedamini õpetaja seda mütsi kannab, seda parem. Kool ei ole muust maailmast eraldatud ja mida rohkem me oma uksed vanematele, kogukonnale ja koostööpartneritele avame, seda parem.

Keeletoimetaja müts. See pole kindlasti mu lemmikpeakate, aga õpetaja võiks alati meeles pidada, et tema keelekasutus peab olema selge ja neutraalne ning tema tööjuhendid arusaadavad. Komareegleid võiks ka teada.

Diplomaadi müts. Kui õpetajal on peas diplomaadi müts, esindab ta mitte ainult ennast, vaid ka oma kooli, mõnikord oma piirkonnakoole, oma õpilasi ja kolleege või Noored Kooli programmi. Diplomaat on korrektne, viisakas, osav läbirääkija ja usaldusväärne koostööpartner. Uhke peakate!

Sisekujundaja müts. Mõnikord on õpetaja kapinihutaja ja laualiigutaja. Õpetaja ülesanne on luua oma klassiruumis õppimiseks võimalikult head tingimused ja mõnus meeleolu. Klassi ruumikasutus peab olema optimaalne, lauad paigutatud nii, et kõigil oleks hea ja klassiruumi seinad on kujundatud materjaliga, mis toetab õppimist.

Kuldvillaku müts. Õpilased ootavad õpetajalt palju. Õpetaja on nende silmis elav sõnaraamat ja entsüklopeedia. Võib juhtuda, et kell on 8.32, sa ei ole veel hommikukohvi jõudnud juua ja tagareast tuleb hoop: “Õpetaja! Miks kutsutakse New Yorki Suureks Õunaks?” Sellistel puhkudel võtab õpetaja taskust guugeldamismütsi ja laseb seda ka õpilastel pähe proovida.

Psühholoogi müts. Kui sul on vedanud ja koolis tegutsevad igapäevaselt spetsialistid, kes seda mütsi sinu eest kannavad, jäävad sinu lahendada ainult pisemad igapäevaküsimused. Kui juhtud aga töötama väiksemas külakoolis ja sellist luksust ei ole, on sinu ja sinu kolleegide täita üks väga vastutusrikas ülesanne. See on üks keerukamaid rolle, millega õpetaja oma töös kokku puutub.

IT müts (doktorikraad eKooli ja Kahooti erialal). Selleks, et õppimine ei muutuks üksluiseks, kasutab õpetaja klassiruumis erinevaid infotehnoloogiavõimalusi. Õpetaja ei karda uuendusi ja püüab ajaga kaasas käia.

Motivatsioonikoolitaja müts. Kõige paremad õpetajad on need, kes ainealaste teadmiste kõrval suudavad sisendada oma õpilastesse enesekindlust, õpetada neile eesmärkide seadmist ja ajaplaneerimist. Teadmised on kasutud, kui õpilane neid rakendada ei oska.

Ja loomulikult on heal õpetajal alati tagataskus üks korralik ilmastikukindel juhi ja liidri müts. Õpetaja on hea meeskonnamängija, oskab oma meeskonnaliikmeid, nii õpilasi kui ka kolleege, suunata ja motiveerida ja teab, kuidas panna vajadusel terve meeskond ühise eesmärgi nimel töötama. Õpetaja julgeb võtta vastutuse oma töö eest.

Mütsianaloog aitab mul meeles pidada, et liiga palju rolle korraga on raske koorem kanda. Mõnikord on õpetajal peas nii palju erinevaid mütse, et laubal on juba higimull. Õpetajaks olemise nipp on oskus neid mütse kiiresti ja osavalt vahetada. Selleks, et üleliigset perspiratsiooni vältida, panen pähe ühe mütsi korraga, aga hoian ülejäänud alati tagataskus valmis.

 

 

Õpetajate palgast. Tegelikult

Õpetajana pean enda jaoks oluliseks kaasa rääkida Eesti haridust puudutavatel teemadel. Teadlikult olen aga hoidnud õpetajate palga osas sõna võtmast, kuna selle üle on Eestis arutletud pikemalt kui keegi tegelikult jaksab kuulata. Õpetajate töötasu on ka aasta-aastalt kasvanud, mis on mind noore õpetajana pannud uskuma, et tänane seis on märgatavalt parem kui mõned aastad tagasi. Nüüd aga tunnen, et olen sunnitud sõna võtma, et seada faktid lauale ja rääkida neist ausalt.

Olukord on parem kui Sa arvad…
Kui palju ikkagi teenib üks eesti pedagoog keskmiselt? Minimaalselt? Retoorika õpetaja häbiväärselt madalast palgast on ühiskonnas loonud olukorra, kus inimesed drastiliselt alahindavad õpetajate tegelikku töötasu. Oktoobri alguses viisin läbi veebiküsitluse, lootes saada paarikümnelt inimeselt nende hinnangut õpetajate keskmisele ja miinimumpalgale. Eneselegi ootamatult õnnestus saada aga vastuseid lausa 600 inimeselt*. Inimeste hinnangud kõikusid drastiliselt, kuid mitteõpetajate keskmine hinnang õpetaja brutopalgaks olid 1 005 € (keskmine palk) ja 761 € (miinimum palk). Tulemus peegeldas väga selgelt ühiskondlikku diskussiooni antud teemal ning seda, kuidas pidev jutt õpetajate madalast tasust on kujundanud üldlevinud arvamused, mis ei põhine konkreetsetel faktidel.

Õpetajate keskmine palk selle aasta esimese 4 kuu põhjal on 1135 € ehk 13% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud. Umbes samal perioodil oli Eesti keskmine palk 1091 € (2016. a I kvartal). Õpetaja miinimumpalk Eestis on 2016. aasta seisuga 958 €, tervelt 26% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud.

Haridus- ja Teadusministeeriumi eesmärk on viia õpetajate keskmine palk võrdsele tasemele Eesti kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga. See tähendaks, et õpetajate keskmine teenistus oleks umbes 120% Eesti keskmisest. Konkurentsivõimeline töötasu on oluliseks eelduseks meelitamaks rohkem noori koolidesse õpetama ning selle eesmärgi nimel pingutades on Eestis õpetajate palk tõusnud kiiremini kui üheski teises OECD riigis. Kahjuks aga läheb see info kaduma üldises retoorikas ning inimesed ei ole teadlikud tegelikust palgatasemest, mis on palju kõrgem kui kiputakse arvama. See kahjustab nii õpetajaameti mainet kui ka konkurentsivõimet ühiskonnas.

…aga seis pole siiski hea
Õpetajate palgad on tõesti jõudsalt kasvanud ning võiks arvata, et need on järele jõudmas kõrgharidusega töötajate keskmisele palgale. Kahjuks aga ei ole olukord nii helge: reaalsuses on õpetajate töötasu vaevu suutnud üldise palgatasemega kaasas käia. Kuigi 2008. aastal olid õpetajate keskmine ja kõrgharidusega töötajate keskmine palk praktiliselt võrdsed, siis nüüd on vahe taas kasvanud (tasub arvesse võtta, et 2008. aastal mõjutas majanduskriis üldist palgataset õpetajate palgatasemest tugevamini). Seatud eesmärgist kaugenemine on jätkumas, kuna ministeeriumi poolt järgmiseks aastaks pakutav palgatõus on kõigest 4,4%, samal ajal kui tööturul on palgad kasvanud sel aastal 7-8%.

Õpetajate ja kõigi kõrgharidusega töötajate töötasu võrdlus 2008–2014 ja eesmärk 2020. Allikas: Haridus- ja Teadusministeeriumi aasta-analüüs 2015. Märkus: * 2014. a andmed on esimese 9 kuu kohta.

Iga teine õpetaja Eestis on üle 50-aastane. Need on õpetajad, kelle kasvandikud tegid Eestist Balti tiigri, lõid maailma edasiviivaid ettevõtteid ning viisid meid Euroopa Liitu ja NATO-sse. Teinekord on nende õpetajate all õppinud ühe perekonna mitu generatsiooni ja tõenäoliselt on nende juhendamisel õppinud igaüks, kes seda teksti loeb. Kuigi meil kõigil on neist erinevad, teinekord vastakad mälestused, siis kollektiivselt on see pool õpetajatest olnud aluseks tänapäeva Eestile. Paljud selle põlvkonna pedagoogid on juba aktiivse teenistuse lõpetanud, teised liiguvad jõudsalt läheneva pensioni poole. Õpetajaskonda ootab lähiaastatel ees massiline generatsioonivahetus ning sellest tuleneb ka küsimus: kelle all hakkavad õppima järgmiste põlvkonna riigijuhid, ettevõtjad, eksperdid? Kui me tahame, et õpetajad oleksid noortele võimekad ja kõrgelt kvalifitseeritud mentorid, siis on ka oluline pakkuda neile konkurentsivõimelist palka.

Oleme olukorras, kus ühiskondlik arvamus õpetajate olukorrast ei vasta reaalsusele ning seetõttu on õpetajaameti maine madalam, kui see objektiivselt peaks olema. Pidevad teemapüstitused õpetajate alatasustamisest süvendavad levinud maineprobleeme. Samas oleme alla vandumas riiklikult seatud eesmärkidele viimaks õpetajate palgad konkurentsivõimelisele tasemele, seda perioodil, kus peame ametisse meelitama tuhandeid võimekaid noori, kes võtaks vastutuse kujundada uue generatsiooni mõttemaailm ja seeläbi Eesti tulevik. Noored aga viitavad kesisele teenistusele kui peamisele põhjusele, miks neid õpetajaamet ei ahvatle.

Õpetajate töötasu ei määra ainult riik, enamiku õpetajate otsene leivaisa on siiski omavalitsus, kelle võimuses on õpetajate töötasu tõsta oma eelarvest. Nii on Sauga ja Nõva vallas ning Saue ja Narva linnas õpetajate keskmine töötasu üle 1 300 € ja on saavutatud või ületatud Haridus- ja Teadusministeeriumi seatud palgaeesmärk. Pidamaks oma kogukonnas faktidest lähtuv arutelu piirkonna tuleviku üle soovitan külastada keskkonda www.haridussilm.ee, kust leiate statistika seas ka õpetajate palgaanalüüsi, mis annab omavalitsuse-põhise ülevaate õpetajate palkadest.

Õpetaja ja selle üle uhke
Ott Oja

*Tahan rõhutada, et küsitluse läbiviimisel ei olnud eesmärk saada täpseid ja teaduslikke andmeid, vaid kaardistada üldisi hoiakuid vastanute seas ning see ka saavutati. Antud küsitlusest ei tohiks teha lõplike järeldusi ning tulemusi tasub pigem kasutada edasiste uuringute planeerimiseks.

 

Uhke on olla õpetaja

Kes tunneb rohkem rõõmu võidust: kas õpilane või õpetaja? Tundsin täna, et ikka mina õpetajana. Olin  üliuhke oma 3. klasside õpilaste üle, kes nii edukalt esinesid kooli Superstar võistlustel.  Tüdrukutel on hääled nagu hõbekellukesed ja oli kohe selge, et keegi neist kindlasti võidab. Kuid ise istusin nende esinemiste ajal  niimoodi, et kartsin hingata.

Kui sedamoodi elan õpilastele kaasa, kuidas on siis lood enda lastega?