Postitused

Triin Tikkerber ja tema õpilased

Ootus vs tegelikkus

Uus amet, uus roll. Esimene kool, esimesed õpilased, esimene koolikollektiiv, esimene esimene september, esimesed õnnestumised, esimesed ämbrid, esimesed proovilepanekud, esimesed kingitused, esimesed kallistused, esimesed üllatused, esimene nädal õpetajana. Kõik on uus septembrikuus! Mida ma ootasin, aga mis tegelikult juhtus?

On esimene september, kõik on kenasti riides ja ootusärevad, mina ka. Lapsed tulevad, naeratus näol. Nähes oma õpetajaid, kallistavad neid ja annavad lilli. Taasnägemise rõõm on suur! Ühtäkki heliseb mu telefon, helistab üks kolleeg, samal ajal käega üle rahva viibates: “Triin, tule ometi siia, lapsed tahavad sulle lilli anda.” Lilled mulle, ma ju uus?! Mõtlesin oma peas. Läksin. Tead kui südantsoojendav see oli, üksteise järel tulevad, ulatavad lilled ja kallistavad, milline vastuvõtt! Sel päeval läksin koju ämbritäie lillede ja suure hulga kommikarpidega. Ma ei osanud seda oodata, aga tundsin, et olen omaks võetud!

***

On esimene tund, mille olen planeerinud tutvumistunniks. Mul on peaaegu 100 uut õpilast, tahan ju kõigi nende nimesid teada. Igas klassikomplektis teeme nimede ringi. Kõik tutvustavad ennast, ütlevad lemmikvärvi ja tegevuse. Kõik sujub! Ühtäkki, midagi, mida ma ei osanud oodata. Mind pannakse kolmandas klassis proovile. Kui ring on läbi tehtud, tõuseb käsi ja julge hääl üle klassi lausub: “Nonii Triin, palun ütle, mis meie nimed siis on?” Hetk hiljem olin kuueteistkümne ootusäreva silmapaari ees, kes kõik soovisid kuulda mind nende nimesid ütlemas. Ma ei saanud endale lubada põrumist, aga oli see alles mälutreening! 

***

Lastel tuli mõelda, mis on nende unistus ja see paberile pildiks vormida. Näen joonistusi rahast, kassist, koerast, hobustest, sukeldumisest ,reisimisest, lendamisest, uhkest majast ja siis midagi ootamatut. Küsin: “Mis on sinu unistus?”  Ta vastab: “Ma tahan olla ingel, sest siis ma saan kõiki aidata!” Jään sõnatuks…

***

Ma üldse ei hakka rääkimagi kaardikestest, lugematutest kallistustest, väikestest kingitustest, sellest särast silmas, kui midagi rasket õnnestub, loovusest ja õpilaste siirusest. Ah jaa,  ämbritest rääkides… Neid on ja tuleb juurde, aga pole midagi, mida loovus, koostöö ning avatus lahendada ei suudaks.

Mulle meeldis see tegelikkus.

Olen tänulik, et Noored Kooli on mulle selle võimaluse andnud. Olen tänulik, et Tallinna Kunstigümnaasium on mu enda hulka võtnud. Olen tänulik oma õpilastele, et nad mu omaks on võtnud. Olen tänulik, et kolleegid on toetavad. Olen tänulik oma kolmeteistkümnendale lennule. Olen tänulik võimaluse eest olla õpetaja ja õpilane.

Noored Kooli Narva linnalaager 2019

Linnalaagri mälestuste raamatu lugu

13. lennu Narva linnalaagrist on möödas veidi üle kuu. See on olnud aeg, kus kogemused ja teadmised on saanud settida ning luua oma lugu. Ka Narva linnalaager on lõpuks üks suur mälestuste raamat, milles on nii muinasjutulisi, lõbusaid kui ka veidi kurvemaid lugusid, igal neist oma pikkus, sügavus, uskumus ning tarkuseiva sees. Iga ühel meist on oma lood, mis  jäävad meelde rohkem ja puudutavad sügavamalt.

Soov jõuda iga lapseni

Narva linnalaagris vaatas meie poole pea 300 silmapaari, kes silmitsesid meid nii avatud meele, kui ka kahtlustava ning umbusaldava pilguga. Püüd jõuda iga lapseni oli meis kõigis. Minu klassis käis poiss, kes istus veel kolmandal päeval jope seljas ega lausunud ühtegi sõna. Iga päev proovisin leida teed temani, südames soov, et see laps oleks meiega laagris ka viimasel päeval ning julgeks ja sooviks öelda mõned sõnad või laused eesti keeles. Rääkisin temaga läbi meisterdatud loomade, kutsusin mängima koos teistega ja koos minuga, kaasasin tegevustesse ning oli hetki, kui lasin tal püsida omaette. Nädala lõpuks võttis poiss seljast jope ja lausus esimesed eestikeelsed laused. Laagri vanemate õhtul nägin, kuidas poiss jooksis kooli ette ning jäi oma ema ootama. Kui ema ei paistnud, lippas tagasi kooli nurgani, vaatama, miks ema juba ei tule. Laagri viimasel päeval oli poiss meiega ning aitas vajadusel teistele eesti keelt tõlkida. See ei tähenda, et tema eesti keele oskus oleks kahe nädalaga tohutult kasvanud, vaid oluliselt suuremaks oli muutunud julgus rääkida eesti keelt ning osaleda laagritegevustes. Sarnaseid lugusid jagasid paljud laagris osalenud lennukaaslased ning need tekitasid suurt rõõmu meis kõigis.

Kõigil meil on oma rada, mida mööda me tuleme ning valik, millist rada edasi minna.

Imetlen iga minu Noored kooli lennukaaslase julgust astuda kõrvale oma sisse tallatud rajalt ning valida uus. Palju mugavam ja turvalisem on püsida samal teel, mitte hüpata pea ees Narva linnalaagrisse või Noored kooli programmi. Mis tähendab pingutamist, enda ületamist, vigadest õppimist ja veel tuhat muud asja. Kuid nad on julgenud valida uue tee, igal neist oma mõte ja soov.

Veel lihtsam samal rajal püsimisele ja inimloomusele väga omane on hinnangute andmine inimestele ja   nende käitumisele. Minu viimane parim näide ehedast perspektiivimuutusest toimus just Narva linnalaagris. Läbi minu kiire pilgu oli kõige ehedam tugitoolisportlane peaaegu oma pükstest välja hüppamas paari jalgpalli värava peale, kui selgus, et sportlane, kes oli värava löönud, oli aastate ees tema õpilane. Kas on ikka tavaline tugitoolisportlane või on seal taga hoopis siiramad ja tugevamad tunded?

Iga osaleja lugu ja kogemus on omanäoline, kuid kõigis neist on näha soovi, teha sama hästi või paremini. Samuti püüd mõista ja uskuda, et iga käitumise  taga on olnud armastus ja soov  anda endast parimat ajale või uskumusele kohaselt. Usk muutustesse ühendab meie kõigi lugusid – usk igasse lapsesse ning oskus õppida vigadest ning näha positiivset.

Oskus õppida ebaõnnestumisest

Julgus vigu teha ning oskus õppida vigadest oli ka Narva linnalaagri üks väga oluline osa. Konkurss „Nädala parim ämber“ tekitas palju elevust. Iga lennukaaslane sai teistele rääkida oma selle nädala suurimast ebaõnnestumisest ning selle olulisemast osast, mida sellest õppisid. Kogu lennu peale sai jagatud suur hulk õppetunde ning auhinnast – ämbrist koos selle juurde kuuluvate tööriistadega – said osa mitte ainult auhinna omanik, vaid kogu lend.

Olla tänulik ning jagada tänu

Kogu laagri jooksul olid meile toeks Noored Kooli meeskond ja tuutorid, kes toetasid, julgustasid, andsid nõu ja pühkisid pisaraid. Lennukaaslased, kes jagasid samu kogemusi, tundeid, toetasid, aitasid nutta ja naerda. Kogu linnalaagri kogemust saab küll kirjeldada, kuid selle sügavust saab tajuda vaid ise kohal olles. Narva linnalaagri viimane koosolemine pani punkti kogu laagrikogemusele – olla tänulik ning osata tänu vastu võtta. Silmad kinni puudutades inimesi, kes on olnud sulle toeks, eeskujuks ja kaaslaseks, tundes ise paljude inimeste puudutusi, keda oled aidanud, toetanud või mõjutanud. Mõistsin, kui imeline on maailm, kui vaadata seda avatud südamega. Me kõik kirjutame oma loo just sellise nagu meie soovime ning iga lugeja vaatab seda läbi oma silmade ja südame.

Aitäh, Noored Kooli, 13. lend ja Narva!

Aasta viimane neljapäev ja soovid minu väikestele

‘’Hello, how are you, I’m fine, thank you.’’ Üks minu selle õppeaasta eredamaid hetki oli see, kuidas minu esimese klassi õpilane ütles tundi vaatlema tulnud välismaa õpetajatele selle lause – ilma ühegi pausita, ilma ühegi palveta minult ja õiges kontekstis. JESS!

Teine õpilane kolmandast klassist, kes samuti õpib esimest aastat inglise keelt, on tulnud tagasi reisilt ja jookseb minu juurde sööklas: ‘’Õpetaja, ma rääkisin reisil inglise keelt!’’ Ja jätkab ette lugedes lauseid, mida ta kasutas. Oeh. JESS! Jälle jess!

Kõik edulood pole seotud inglise keelega. Proovin alati toonitada, et suhtume üksteisesse hoolivalt ja ei naera üksteise üle, kui midagi läheb valesti või keegi kardab, vaid hoopis aitame ja toetame üksteist. Vaadates filmi, kus elevant kartis laulda, puhkes suur osa klassist tema üle naerma, aga üks poiss suunas teisi: ‘’Ta lihtsalt pabistab, ärge naerge!’’. JESS! 

Ja viimane. Olen lisanud ikka meie klassi kokkulepetesse juurde õpetaja kokkuleppe: ‘’Mistakes are good!’’ (,,Vead on head!’’) ja toonitan seda alati enda tundides tuginedes seminarides õpitule. Nad teavad, et vigadest õpime ja võib täitsa nii olla, et see, kes teeb vea, saab selle teema hoopis paremini selgeks kui see, kes kohe õigesti tegi. Ja siis ütles üks õpilane tunnis pärast seda, kui keegi teine vea tegi: ,,Aga õpetaja, te ju alati ütlete, et ,,mistakes are good?’’ Vau. JESS.

***

Käes on aasta viimane neljapäev – minu iganädalane viimane koolipäev. Neljapäev on alati olnud naljakas päev – hakkad nagu hoogu minema, aga siis paned pidurit ja nädal saab läbi. Alati on kahju, aga samas valmis nädalavahetuseks. Samamoodi on ka sel neljapäeval.

Aga seekord on teistmoodi kahju. Seekordne ‘’bye-bye’’ oli mitmeks kuuks viimane. Päev oli täis kallistusi, viimaseid lehvitamisi, kleepse ja kiituseid (ei saa eitada, et peaaegu iga päev koolis on täis kallistusi, lehvitamisi, kleepse ja kiituseid). Oi, kuidas mul on vedanud.

Mul oli nimekiri suve plaanidest tehtud valmis juba jaanuaris, aga nüüd, kui see on käes, on tunne hale-magus. Need väikesed inimesed on mulle hinge nii hinge pugenud. Soovin, et neil oleks õnnelik suvi, et nad tunnevad, et neid mõistetakse, nad leiavad mõttekaaslasi, nende vastu ollakse head, nad saavad olla õues ja joosta end ogaraks ja mis seal salata – ma loodan, et nad loevad/vaatavad midagi inglise keeles (ma ju pean inglise keele õpetajana seda lootma). Et me taas septembris klassiruumis puhanutena kohtuksime ja tunneksime koos õppimisest rõõmu. Õpiksime koos – mina õpetades neid ja vastupidi (iga päev!).

Uut kooliaastat ootan juba põnevusega – milline saab olema õpetamine siis, kui olen ühe aasta võrra juba targem? Nimekiri mõtetega juba ootab ja olen uueks ringiks valmis. Aga enne – hõissa suvi ja puhkus! 

Tunne on hea ja tuju on mega…

Kas olete tundnud, et oled täpselt õiges kohas, täpselt õigete inimeste keskel ja kõik tundub liiga hea, et olla tõsi, aga on? See on see, kuidas Noored Kooli programm sind tundma paneb.

See on nii isegi siis, kui oled nii väsinud, et ühele ühte liites saad neli ja avastad, et matemaatikast on ootamatult bioloogia saanud, või kahele kahte liites saad nulli ning keemia kummitab (olen matemaatika õpetaja).

Isegi siis kui inimesed sinu lennus on väga erinevate taustade, iseloomude ja arusaamadega ja võiks arvata, et see katel keeb üle või lendab õhku, naudid sa igat hetke nende keskel ning tunned end turvaliselt.

Igalt kokkusaamiselt lahkud energiasüsti ja peas edasi arenevate ideede-mõtetega. Sulle jagatakse tööriistu, mis reaalselt aitavad sul paremini hakkama saada. Ja seda tehakse töövormis, kus loengu osa on väga väike ning õppimine toimub ise väiksemates gruppides asju läbi mõeldes.

13. lend on loengutes hetkel käinud vaid kahel nädalavahetusel, kuid tööriistade nimekiri, mis meile kaasa on antud on märkimisväärne. Lugesin oma konspektidest kokku üle 20 nipi-triki-mängu-idee, mis on praktiliselt tundides kasutatavad. Ja sugugi kõik ei ole tulnud tublidelt lektoritelt. Koos on ju suur hulk erinevate kogemustega inimesi, kellel igal ühel on midagi teistega jagada ja osad on jõudnud seda ka teha juba. Lisaks on käidud koolis tunde varjutamas ja sealtki on vahvaid ideid juurde nopitud.

Olgu siis mõned näited ka. Loengutest on ehk meeldejäävaim nipp käetõstmine vaikuse palumiseks. Eelkõige seetõttu, et seda loengutes palju kasutame ning olen seda juba ka ühes oma klassis katsetanud edukalt. Ise kutsun seda mõttes “läks-laadaks-käeks”.

Nipp ise on väga lihtne. Lepitakse klassis kokku reegel, et kui keegi tunneb, et lärm on liiga suur ja enam ei saa tööd teha või vajab muul põhjusel kõigi tähelepanu, siis tõstab ta käe kõrgele üles. Teised, kohe kui kätt märkavad, peavad jääma tasa ja ka käe üles tõstma. Lihtne ja töötab.

Vahvateks tööriistadeks on ka spaatlid, mille kasutamisvõimalused tunnijuhtimisel on väga mitmekesised. Üks variant on neile õpilaste nimed peale kirjutada (aga miks mitte ka õpetaja nimi, et oleks “ausam” või põnevam) ja siis juhuslikult nimesid tõmmates valida, kes vastab, kes millise ülesande saab või kuhu istub või kellega koostööd teeb. Võimalusi on veelgi, kõik oleneb õpetaja võimest asjadele loominguliselt läheneda.

Kui pole aega lastelt pikemat tagasidet küsida, siis kiire ülevaate saamiseks sobib “pöidlameeter”. Lase lihtsalt tunni lõpus lastel pöidla asendiga näidata, millise hinnangu nad annavad kas tunni mingile osale, iseenda õppimisele või ükskõik, millele muule, mida õpetajana parajasti oluliseks pead.

Enamuse ajast ma endiselt imestan, et kust tuli see tõuge sügisel Noored Kooli programmi kandideerida. Ei mäleta, et oleks pikalt mõelnud – nägin kuulutust ja täitsin samal hetkel taotluse. Samuti tuli aasta tagasi otsus õpetajaks kandideerida nagu õhust. Ilmselt oli lihtsalt vanade unistuste jõud nii suur, et kui võimalus tekkis, siis otsused ja sammud said tehtud alateadlikult. Kuidas iganes see ka ei juhtunud – olen väga rahul 🙂

Sel nädalal saab 13. lend taas kokku ja ilmselt lisandub vahvaid nippe tööriistakasti aina juurde. Ootan juba kannatamatult!

Noored Kooli

Noored Kooli 12. lennu osaleja Laura Evisalu: “Kui eesti keele tunnis selgub, et “rage’ima” polegi eestikeelne sõna …”

Istun vastakuti kahe noormehega, kes vastavad loetud raamatut. Kuulan, kuidas üks analüüsib tegelaste käitumist ja motiive seal taga. Suunurgad kerkivad eneselegi märkamatult, sest arutluskäik on selge ja huvitav.

„Miks te naerate?
Mis ma valesti ütlesin?“ küsib ta äkki.

„Ei midagi, kõik
on väga hästi, sellepärast naeratan, et hea on kuulata,“ seletan talle.

 „Valetab,“ ütleb kõrvalistuja naljatledes ja
mina teen uuesti katset poistele selgeks teha, et ma tõepoolest tunnen siirast
rõõmu sellest, kuidas nad arutlevad.

„Valetab, nii et
suu suitseb,“ võtab lõpuks esimene mu pingutuse kokku.

Kuigi selles
päevas oli palju väikseid võite ja ka vajaka jäämisi, mõtlesin õhtul veel mitu
korda ütlusele „valetab, nii et suu suitseb“, sest see on esimene kord, kui
kuulsin oma õpilast iseenesest kasutamas kõnekujundit. Kasutamas seda ilma, et
tema ees oleks mõni „ühenda kõnekujundid sünonüümse väljendiga“ tüüpi ülesanne,
mida siis pärast mõningast ahastamist, et ei tea neist ju ühtegi, lahendama
hakatakse.

Minu ja mu
õpilaste kooliaega ei lahuta väga suur ajavahemik, kuid ometi oli minu ehmatus
septembris nende töid lugema hakates suur. Tekkis küsimus, et kuidas õpetan
neid kirjutama ja lugema keeleliselt põnevaid tekste, kui sõnavara on nii
piiratud ja laused suisa põlgavad kahte tegusõna. Kuigi valutasin südant eesti
keele väljendusrikkuse pärast juba õpilasena, siis klassi ees muutus see kipitus
veel tugevamaks ning tihti tundus, et võitlen tuuleveskitega, sest
inglisekeelne meedia ja mängude maailm on oma tugeva pitseri vajutanud. Olen
pidanud lastele näiteks seletama, et rage’ima
pole eestikeelne sõna (nemad keeldusid uskumast) ja et meil seisavad ees ikka
väljakutsed, mitte challenge’id. Pimedatel
talvehommikutel Lasnamäele sõites olin juba alistunud, need suured ideaalid
kippusid kanalis tuulega lendu minema enne, kui oma helekollasesse klassi
jõudsin.

Aga pärast seda
päeva ei tundu tulevik enam nii tume, selle kuu jooksul, kui õpetajate jaks ja
motivatsioon pidid olema üsna ära kulunud, tärkas lootus, et äkki minu 96 eri
vanuses õpilast tegelikult juba mõistavad seda, mida neile nädalast nädalasse
räägin – et mitmekesine keelekasutus on huvitav, et me saame väljendada palju
rohkem emotsioone, tundeid, arusaamu, kui pöörame tähelepanu sellele, mida ja
kuidas ütleme. Et äkki nad lihtsalt ei oska seda veel välja näidata.

Tuli tagasi
tahtmine rääkida ise nii, et nad peaksid ikka küsima, mis mõni sõna tähendab,
et me saaksime koos arutada, millises olukorras on paslik öelda, et jutt ei pea
vett või mida siis ikka teha, kui palun keelt mõneks ajaks hammaste taga hoida.
Sain aru, et ka emakeelt võime õppida ja õpetada kohati nagu võõrkeelt, kus
tuleb pidevalt teha tööd sõnavara ja seoste omandamisega, ning kui nad nädalast
nädalasse kas või minu poolt tajuvad seda rõõmu huvitavate väljendite
kasutamisest ning ärkavad unest, kui sõnade seletamiseks ja ära arvamiseks
läheb, siis pole hullu. Isegi kui me hurjutame, pröökame, lullitame, muheleme hetkel
suure vaevaga vaid minu klassiruumis, siis midagi peab sealt ikka külge jääma.
Meistriks saadaksegi ju pika harjutamise teel!

“Meie laste hea haridus on meie kõigi südameasi!”, Kaie Metsla, Swedbank eraisikute panganduse juht

Millised tunded ja mõtted sul oma haridusteega üldisemalt seostuvad?

Õppisin, sest õppimine oli au sees. Minu vanemad oskasid seda hinnata, tähele panna ja minu üle uhked olla. See oli mulle väga oluline.

Jaga meiega mälestust oma kooli ajast, mis räägib sellest, kuidas ühe õpetaja roll on Sinu elus olnud määrava tähtsusega.

Lõpetasin põhikooli. Tavapäraselt liikusid siis need, kes tahtsid keskkooli minna, edasi Pärnu koolidesse. Meie Audru kool oli kaks aastat tagasi laienenud ja saanud keskkooliks. Tegin otsuse, et jään oma kooli edasi ka keskharidust omandama. Samal aastal tuli keskkooli matemaatikaõpetajaks Arvo Press. Noor, energiline ja hea huumorimeelega õpetaja. Ta oli väga nõudlik koduste tööde osas ja karm kontrolltööde hindaja. Samas, tunnid tema käe all muutusid põnevaks ja elavaks. Matemaatika meeldis mulle esimesest klassist alates, aga õpetaja Pressi ühe õpilasena, tema õpetamismetoodikast inspireerituna, kasvas minu armastus mata vastu sedavõrd, et läksin Tartu Ülikooli rakenduslikku matemaatikat õppima.

Kellena sa täna töötad ja mis Sa arvad, millised otsuse ja valikud ning ka inimesed on Sind nii kaugele toonud?

Täna töötan Swedbank’is eraisikute panganduse juhina. Kaks inimest, kellel on oma roll minu tööalastes valikutes olnud, on Priit Perens ja Robert Kitt. Kui ma peaksin nimetama kolm loomuomadust, mis mind elus edasi on viinud, siis need on: töökus, positiivne ellusuhtumine ja otsutavates olukordades vastutuse võtmine.

Mis Sulle täna kõige enam Eesti hariduses korda läheb?

Ühe väikese inimese kujunemisteel on kaks olulist nurgakivi: kodu ja kool. Kodust saab laps kaasa väärtushinnangud, ema-isa armastuse ja turvatunde. Kui 6- ja 7-aastased asuvad kooliteele, siis saab nende esimesest õpetajast nende toetav kaasteeline. Seetõttu on väga oluline, et õpetaja armastaks lapsi, talle meeldiks töö, mida ta teeb ja ta oleks lisaks valmis andma endast ka veel killukese emotsiooni. Õpetaja on see, kes on lapsele autoriteet, tema tegutsemisest innustub laps. Õpetaja saab panna lapse silmad särama.

Kuidas tänased haridusprobleemid mõjutavad Eestit lähitulevikus?

Tänaste haridusprobleemide mõju on suurem, kui me arvata oskame. Tooksin välja kaks olulist teemat: eesti keeles kirjutamise oskus ja konteksti ehk “loo” loomise oskus õpetaja poolt õpetatavale.

Milliseid probleeme Sa täna Swedbankis töötades näed, mis võivad olla seotud meie hariduse kvaliteedi ja väljakutsetega?

Meile nii praktikale kui ka tööle tulevad noored inimesed on väga targad ja innukad. Nad on olnud tublid õppijad ja nende silmaring on lai. Tänapäeva tohutus infokülluses on oluline, et noored oskaksid olulisi teemasid välja noppida ja õigete asjadega tegeleda. Selleks on neil vaja häid teejuhte nii põhikooli kui ka ülikooli. Rohked valikuvõimalused seavad otsuste tegemise ja vastutuse võtmise väga oluliseks juba varases koolieas. Reaalainete õppimine loob aluse loogilisele mõtlemisele ja mõtete struktureerimisoskusele. Võimekus õpetada nägema ja looma seoseid sündmuste põhjuste ja tagajärgede osas on kogu haridussüsteemi suur probleem.

Miks Swedbank nii suurelt NK programmile on selja taha astunud?

Swedbank on NK programmi toetanud selle loomisest alates. See teeb kokku juba üle kümne aasta. Selle aja jooksul on programmist koolidesse õpetajaks läinud üle saja õpetaja. Me näeme programmi tegevuse olulisust ja mõju.

Mida võidab Eesti ettevõtja koostööst Noored Kooli programmiga Sinu arvates?

Esiteks, ettevõtjad  on ka ise lapsevanemad. Et iga ettevõtja saaks tegeleda rahuliku südamega oma ettevõtte juhtimisega, on oluline teada, et minu laps on hea õpetaja hoole all. Teiseks, NK kogukonnaga lävimine aitab end kursis hoida sellega, mis on haridusmaastikul hästi ja mida oleks võimalik reaalselt paremaks muuta. Kolmandaks, lapsed on väga uudishimulikud ja läbi NK koostöö on võimalik näidata lastele, millega just sinu ettevõte tegeleb ja milline on sinu ettevõtmise roll  ühiskonnas.

Mida sa soovid teistele ettevõtjatele ja ka riigi südamele panna haridusvaldkonnaga seoses?

Meie laste hea haridus on meie kõigi südameasi.

Miks-miks-miks??

(Illustreerival pildil on Joonmeedia visuaalne kokkuvõte algatuse Huvitav Kool mõttekojast)

Tugeva Eesti Kooli idee sai alguse Teach for All’i konverentsilt Mumbais, kus Kerttul ja minul oli suur rõõm Noored Kooli osalejatena viibida. Viiepäevase arutelu keskseteks teemadeks olid kontekstuaalse visiooni loomine, õpilane kui liider (student leadership=õpilaste liiderlikkus?) ja nende seos paljukiidetud “väga hea haridusega”. Nende küsimustega tegelevate ettekannete kuulamine ja sellest johtuvad arutelud tekitasid ohtralt maailmaparandajalikke mõtteid. Kuna n+1 korda päevas tuli vastata ka küsimustele Eesti hariduse hetkeseisu ja peamiste probleemide kohta, tekkiski meil diskussioon – missugustel alustel me tegelikul neid vastuseid anname? Võime küll kõnelda PISA tulemustest ja üldisest hariduskorraldusest, kuid enamasti vastame oma igapäevaprobleemidest ja “külajuttudest” lähtuvalt. See aga peegeldab väga olulist lünka Eesti hariduskorralduses. Kust saavad adekvaatset tagasisidet oma töö kohta koolid ise? Kuidas teavad kohalikud omavalitsused, haridusministeerium ja riigijuhid üldiselt, mis koolides toimub ja missugused on arengukohad? Seega kui Rebecca Cramer, kes on Teach Firsti vilistlane ja lõi pärast programmi lõpetamist oma kooli (Reach Academy Feltham), mainis oma ettekandes, et Suurbritannias on olemas sõltumatu organisatsioon Ofsted, mis tegeleb koolide hindamisega, oligi idee meis sündinud.

Planeeritava organisatsiooni eesmärgid oleksid meie mõtteis järgmised:

  • Hinnata koolide efektiivsust   erinevatest vaatepunktidest lähtuvalt (nt õpilaste, õpetajate, lapsevanemate rahulolu; õpetamise kvaliteet JA akadeemilised    tulemused), mis võimaldaks anda tagasisidet

○     kooli juhtkonnale,

○     kohalikele omavalitsustele,

○     ministeeriumile,

○     riigile,

○     lapsevanematele,

○     õpetajatele

○     jne.

  • Aidata koolidel vastavalt uuringutulemustele lahendusi välja töötada (näiteks õpetajate toetamise ja tagasisidestamise kaudu).

Põhieesmärk on koolide arengu ja kohanemise toetamine. Haridussüsteemi rattad pöörlevad väga aeglaselt ja praegu oleme me olukorras, kus riiklikult on kõik korras – RÕK on igati tasemel, väärtused omal kohal, kõik klapib, kuid muutused jäävad pidama umbes koolimaja ukselävel. Ja ei, kõigi õpetajate väljavahetamine NK osalejate vastu ei ole lahendus. Tuleb aidata praegu koolides töötavatel inimestel järjest teadlikumaks saada sellest, mida nende töölt oodatakse ja missugune on olukord praegu, sest ainult selle teadmise põhjal on võimalik efektiivseid uuendusi ellu viia.

Järgnevalt tuleb põhjalikult tegeleda uurimistööga. Kas vajadus on olemas? Kuidas nende eesmärkide elluviimine reaalne võiks olla? Kerttu rääkis Triin Noorkõivuga (HTM) ja sai teada, et põhimõtteliselt tegelevad või on tegelenud koolide hindamisega HTMi välishindamisosakond, TÜ eetikakeskus, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Rajaleidja, kuid kõik nad on uurinud erinevaid vaatepunkte ja ühtset süsteemi ei ole siiani loodud. Seega on meil plaanis uurida nii koolides kui ka kohalikes omavalitsustes, missugust tagasisidet ja kust nad praegu saavad, ning missugused oleksid nende vajadused. Kindlasti vajame oma eesmärkide saavutamisel erinevate koostööpartnerite abi.

Ideede jagamiseks ja tagasiside saamiseks oleme loonud ajaveebi, mis asub aadressil tugeveestikool.blogspot.com

Ootame sinna kõiksuguseid kommentaare ja arvamusavaldusi!

Marili ja Kerttu

7.lend