Postitused

100 päeva õpetajana - Loodud canva.com keskkonnas

Sada!

9. detsembril täituvad septembris oma tööd alustanud õpetajatel sümboolsed 100 tööpäeva. See on vähemalt sada võimalust küsida, miks ma pean seda rasket ja ühiskonnas mitte just kõrgelt hinnatud ametit ning ka sada võimalust sellele küsimusele vastata.

Ma olen õpetaja, kuna

  1. mind rõõmustab, kui õpilased ei kiirusta tunni lõpus asju pakkima, vaid jäävad minuga vestlema;
  2. ma õpin iga päevaga andma aina konstruktiivsemat tagasisidet;
  3. see on austusavaldus mind õpetanud suurepärastele õpetajatele, keda ma ei osanud vääriliselt hinnata;
  4. ma saan iga päev arutada oma eriala-välistel teemadel;
  5. ma õpetan midagi uut ka endast kogenumatele kolleegidele;
  6. kui mul on kurb tuju, ütlen ma õpilastele „Istuge palun maha!“ ja nad istuvad põrandale;
  7. ma saan käia põnevatel ekskursioonidel;
  8. ma luban õpilastele, et me vaatame Star Wars: The Clone Wars seriaali, kui nad on selle preemiana välja teeninud, aga tegelikult on see preemia mulle nendega veel ühe nädala vastu pidamise eest;
  9. ma kogen igas tunnis, kui leidlikud on lapsed enne, kui täiskasvanud selle ande ära rikuvad;
  10. bioloogiaklass on täis suurepäraseid atribuute selfiede jaoks;
  11. ma õpin iga päevaga aina rohkem tunnistama oma vigu;
  12. ma näen iga päev üllatunud nägusid, kui õpilased ületavad enda peas ette kujutatud võimetepiiri;
  13. ma näen iga päev vähemalt ühte heureka-hetke, kasvõi kõige väiksema avastusega seoses;
  14. ma saan iga päev raamatuid lugeda;
  15. ma saan julgustada lapsevanemaid õppima koos lastega;
  16. Eesti haridussüsteemis ei muutu miski, kui me ise ei tegutse;
  17. ma saan nakatada õpilasi enda stiilis huumoriga;
  18. saan õpetada õpilasi tundma koolis õpitut ära nende igapäevaelus;
  19. pidev vaimne väljakutse hoiab aju toonuses;
  20. õpilaste probleemidega tegelemine paneb ümber hindama enda elus olevate murede tõsidust;
  21. ma naudin kaost meenutavat töömelu;
  22. mulle õpetatakse tegema suurepäraseid paberlennukeid;
  23. ma tahan, et õpilased seaksid endale eesmärke enda huvide, mitte praeguste võimaluste järgi;
  24. ma saan õpetada õpilasi armastama raamatukogusid ja lugemist;
  25. videote vaatamine tööl ei ole ülesannetest kõrvale viilimine;
  26. minu tuttavate toetus kinnitab, et ma teen õiget asja;
  27. ma näen eesti keele vajalikkust ühiskonnas;
  28. ma julgen osutada probleemidele neid ilustamata;
  29. ma saan seista nõrgemate õiguste eest;
  30. ma kuulen siiraid vabandusi õpilastelt ja see teeb südame härdaks;
  31. ma tahan, et õpilased oskaksid teha uue info põhjal loogilisi järeldusi;
  32. mul on julgust võtta vastutus sellise olulise asja eest nagu haridus;
  33. mul koguneb iga päevaga palju lõbusaid lugusid, mida sõpradega jagada;
  34. ma saan õpetada lastele, et kõikidega ei pea sõber olema, aga kõiki tuleb austada;
  35. ma õpin olema aus enda suhtes;
  36. ma saan õpetada õpilasi armastama ennast sellisena, nagu nad on;
  37. ma tahan, et mu õpilased näeksid oma tuleviku Eestis;
  38. ma tahan, et mu õpilased suhtuksid kriitiliselt kõigesse, mida kuulevad;
  39. ma õpin alati põhjendama enda seisukohti;
  40. ma õpin ütlema kindlamalt asjadele „Ei!“;
  41. ma tahan, et õpilased oskaks teha elus põhjendatud valikuid;
  42. ma tahan näha, kas mu õpilane suudab lõpuks kõik kümme leivaviilu korraga suhu toppida;
  43. töövõidud annavad tohutut motivatsiooni edasi tööd teha;
  44. mul on väga inspireerivad kolleegid ja eeskujud;
  45. ma saan öelda igale vaiksele õpilasele, et ta ei pea teise pärast oma iseloomu muutma;
  46. ma näen, kuidas õpilased muutuvad iga päevaga aina julgemaks;
  47. see motiveerib mind iga päev naeratama;
  48. ma tutvun paljude erinevate subkultuuridega;
  49. ma tahan kuulda lahendusi neile kümnetele uurimistööde probleemidele;
  50. ma saan näidata, et kurbust või pettumust ei pea väljendama;
  51. õpilased ei mõista irooniat ja see teeb naljakad olukorrad veelgi naljakamaks;
  52. ma saan olla teistele õpetajatele toeks;
  53. kui ma tahan keset tööpäeva pilte värvida, on mul vähemalt 10 kaasosalist kohe võtta;
  54. mulle meeldib avastada uusi asju;
  55. ma tahan, et neljandikud õpetaksid mulle slime’i tegemist;
  56. ma usun, et igat last peab kiitma;
  57. ma olen saanud paar eesti keelt mittekõnelevat õpilast ütlema mulle iga päev „Tere“;
  58. ma tahan, et vähemalt minu klassiruumis tunneks iga õpilane ennast mugavalt;
  59. ma teen tööl umbes 8000 sammu;
  60. ma tahan terve oma elu õppida;
  61. ma õpin aina paremini kriidiga joonistama;
  62. mulle meeldib rutiinivaba töö;
  63. ma saan pidevalt hinnata ümber oma põhimõtteid;
  64. ma tahan, et ükski õpetaja ei peaks tulevikus ajama õpilasi mööda koridori taga, et neile individuaalset lähenemist pakkuda;
  65. ma näen, et minu õpilased saaksid panustada Eesti ühiskonda kuhja heade tegudega;
  66. mul on suur autonoomia otsustada, mida ja kuidas ma õpetan;
  67. ma tahan, et mu õpilased õpiksid õppima, mitte fakte pähe tuupima;
  68. ma tahan julgustada tüdrukuid olema julged ja seiklushimulised;
  69. mõne õpilase jaoks olen ma ainus täiskasvanu, kes teda tunnustab;
  70. mind rõõmustavad õpilaste pisikesed võidud ja saavutused;
  71. ma saan pärast tööpäeva lõppu, kui ükski õpilane ei näe, hüpata kott-toolide hunnikusse;
  72. ma õpin hindama üldoskuste olulisust aina rohkem;
  73. ma usun, et saan aidata hiljuti Eestisse kolinud õpilasel siin hakkama saamisega;
  74. mul on riiulil kummikommiämblik, mida üks õpilane mulle kinkis mu seni kõige raskemal tööpäeval;
  75. ma saan lõpuks põhikooli loodusõpetuse selgeks;
  76. ma tahan, et praegu tunnis paigal mitte püsiv õpilane õpiks kannatlikkust;
  77. mind ajab sisemiselt naerma, kui ma tõstan vaikusemärgiks käe ning mu õpilane tuleb hiirvaikselt mu juurde, hüppab üles, lööb patsu ja istub samasuguses vaikuses tagasi enda kohale;
  78. õpetajate toas on alati kellelgi sünnipäev;
  79. ma tahan, et ükski õpilane ei tunneks ennast koolis diskrimineerituna;
  80. ma saan varahommikutel kühveldada Tallinna kesklinnas mulda pudelitesse;
  81. ma usun, et looduse väärtustamist saab õppida;
  82. ma tahan motiveerida oma õpilasi hindama ausalt enda arengut;
  83. ma tahan julgustada poisse avaldama oma tundeid;
  84. ma saan iga nädal küsida õpilastelt, miks nad arvavad, et nende hindelagi on 3 või 4;
  85. ma õpin ütlema rasketele väljakutsetele „Jah!“;
  86. ma saan näidata, et keskkonnateadlikkus pole lihtsalt moevool;
  87. ma usun, et vene koolide õpilastel on võimekust murda klaaslaest läbi;
  88. ma tahan tugevdada õpilaste koostööd oma vanematega;
  89. ma ei pea kaunistama oma kodu jõulukaunistustega, sest et tööl on nende üleküllus;
  90. ma saan tasuta loomaaeda;
  91. ma saan tunda ennast valimiste ajal sama olulisena kui arstid, politseinikud ja tuletõrjujad;
  92. ma ei pea terve tööpäeva istuma;
  93. ma ei päästa igapäevaselt elusid, kuid saan panustada sellesse, et seda teeksid tulevikus minu õpilased, suurendades kordades nii minu väikest panust nende haridusse ja tulevikku;
  94. mulle on toeks palju inimesi, kes ei luba rasketel hetkedel alla anda;
  95. ma olen veel naiivne ja täis usku, et ma suudan luua pikaajalisi muutusi;
  96. ma vajan veel aastaid harjumist mõttega, et ma olengi päriselt kellegi jaoks eeskuju ja inspiratsioon;
  97. ma kuulen liiga sageli küsimust „Aga miks sinusuguse hariduse ja oskustega inimene on õpetaja?“ ja seda ka kolleegide ja õpilaste poolt;
  98. ma usun, et hea haridus on iga õpilase õigus;
  99. ma ei taha, et ükski õpilane kannataks koolikiusamise all nii, nagu mina seda pidin;
  100. ma tahan näha oma töö vilju nüüd ja kohe, mitte alles paarikümne aasta pärast.
Jaak-Albert Metsoja

Maailmamuutjad. Liblika tiivalöök ja kassi käpahoop

Kui reedel ei ole koolitust, on vaba päev, eks? Seisan oma kuueaastase tütrega 2. veebruaril Tartu Ülikooli loodusmuuseumi fuajees ja ootan. Ei – seekord mitte näitusele pääsemist, vaid kohtumist teadlasega, kes kureerib loodusmuuseumi putukakogu. Ja kuigi mu kuueaastane on vähemalt aeg-ajalt tubli loodushuviline, on meid täna siia toonud hoopis ühe mu õpilase loovtöö. Tütar on lihtsalt kaasas, tal on lastehoiust vaba päev.

8. klassi õpilane Riho, kelle loovtööd juhendan, jõuab paar minutit enne kokkulepitud aega, nii et seame sammud esimesele korrusele, et kohtuda putukateadlase Villuga. Loomulikult on nii kuueaastane kui kaheksandik võlutud enam kui peopesasuurusest, siniselt küütlevast morfoliblikast, mis toodud kaugelt Prantsuse Guajaanast, samuti uskumatu värvimustriga arlekiinsikust. Aga Villu räägib hoopis sellest, et tema viimase aja erihuvi on väga väikesed (nende vaatamiseks on tõesti luupi vaja!) kärbsed ja muud putukad, kelle määramine on nii tüütu ja keeruline, et usutavasti on ta üks väheseid kui mitte ainus inimene Eestis, kes neid kuigivõrdki tunneb. Kes ütles, et teadusetegemine peaks olema lihtne? Õigupoolest me ju kõik teame, et igasugune õppimine peab esitama sulle väljakutse, vastasel juhul sa ei õpi, vaid igavled.

Teadlane räägib ja õpilane kuulab, lõpuks jõuame ka meie külaskäigu kõige käegakatsutavama põhjuse juurde – nimelt annetab Villu lahkelt Rihole mõned tavalisemad liblikad, mille juurest puudub püüdmise koht või aeg, või mis mõnel muul põhjusel teaduskogusse ei sobi. Liblikad on nii tavalised, et selliseid võinuks ju putukahuviline loovtöötegija isegi püüdnud olla? Püüdiski, ja just sellepärast me neid tahamegi. Sest erinevalt ülikooli teaduskogust ei olnud loovtöö osaks olevad liblikad kenasti karbis või vitriinis. Ja Riho kodus on veel üks neljajalgne liblikauurija – kass. Tema töömeetodid aga tegid liblikad paraku üsna tiivutuiks.

Kas loovtööga on halvasti, kui kass vaatamisväärseima osa sellest rappinud? Tulemusega võib-olla veidi küll, sest päris kõiki Riho püütuid ja kassi lõhutuid Villul asemele anda ei olnud. Kas kassi käpahoop võis aga muuta ühe noore inimese maailma, pakkudes talle esimese võimaluse kohtuda teadlasega, teadusliku putukakogu kulissidetagusega, vihmametsast pärit eksootiliste putukatega ning lisada seeläbi loovtööle hoopis sügavamat mõõdet? Võimalik. Ja õppimise eesmärk pole mitte perfektne tulemus, vaid midagi palju mitmetahulisemat. Ja tihti midagi sellist, mis ei pruugi esmapilgul välja paista. Kuigi kassi lugu, ma arvan, võiks loovtöös kajastust leida küll.

Egne Rästa

MIKS SA SEDA TEED?

Jaanuaris käisin ühel koolitusel, mis oli mõeldud õpetajatele, kes annavad koolis eesti keelt teise keelena. Pärast koolituse ametlikku osa kohtusin kohvilauas ühe n-ö teretuttavaga, kellel ei olnud minu praegusest tegutsemisest eesti keele õpetajana vene koolis õrna aimugi. Sellega seoses küsiski ta siira imestusega: “Miks sa seda teed? Kas pika suvepuhkuse pärast?”. Vastasin ausalt, et pikk suvepuhkus ei olnud motivaatoriks, kuna enne NK programmiga liitumist töötasin kodukontoris ja planeerisin oma aega just nii nagu hetkel vaja oli. Pigem soovin panna õpilased uskuma, et koolis käimine ja õppimine on eelkõige vajalik just neile endile, mitte emale, isale või õpetajale. Teretuttav raputas enesekindlalt pead ja ütles: “Sellest nad aru ei saa. Ma olen juba 6 aastat õpetaja olnud ja tean, mida räägin.” Noogutasin siis lihtsalt ja mõtlesin, et mina ikkagi veel usun sellesse võimatuna näivasse missiooni. Ma lihtsalt ei ole veel leidnud õiget valemit. Teine mõte oli, et sel hetkel, kui hakkan mõtlema sarnaselt teretuttavale, tuleb õpetaja amet sinnapaika jätta.

Ent küsimus “Miks?” jäi mind siiski painama. Mingil hetkel kuulsin seda viimasel ajal palju esitatud küsimust: “Mida sina Eestile kingid?”. Sel hetkel tekkiski patriootlik mõte: soovin kinkida Eestile kasvõi käputäie emakeelena vene keelt kõnelevaid noori, kes ei näe oma ainukese võimalusena pärast põhikooli onu firmasse tööle minemist, vaid mõistavad, et kui nad praegu natukenegi pingutavad, siis on neil pärast põhikooli oluliselt rohkem valikuid. JA SELLEPÄRAST MA SEDA TEENGI!