Postitused

HOLY COW ehk teel Kiviõlli

Ühel mitte nii ilusal pühapäeval pakkisin kokku oma kodinad ja tahaksin öelda, kimasin rattaga rongi peale, kuid siiski-siiski – jalgratas poisi autos – sain küüti Kitseküla rongipeatusesse. 2 weeks in Kiviõli, here I come!!!

Jah, algus oli kergelt öeldes muhelema panev. Vihma kallas, taevas sähvis valgusnooli, kõrvu täitis kõuemürin ja tormituul painutas puuladvad vastu maad. Päev oli pime ja muutus iga minutiga aina pimedamaks – puudu olid vaid dementorid (mustad hõljuvad positiivse energia mugijad Harry Potter’ist). Vahtisin õuduse ja ka elevusega mööda rongiakent tuules moodustuvaid horisontaalseid veeniresid. Plaan rongis teha eesootavaks laagriks ettevalmistusi läks kergelt öeldes vett vedama. 😀

Õnneks ei olnud ma rongis üksi. Igas peatuses tuli keegi “omadest” peale. Tulid kursakaaslased, tulid tuutorid, tulid mentorid (õnneks mitte dementorid). Igal kaasas oma jutt vihma kätte jäämisest ja suur kott kõige vajaminevaga – paar hilpu ja mängud 1, 2, 3 … 100. Ärevus oli ju suur ja pigem olla paremini varustatud kui tühjade kätega. No mina olin pigem see viimane, aga sellest polnud ka hullu! Igatahes aitas juba rongisõit leida ühist keelt ja luua ühist meelt.

Meid on 10. lennus 23 maruvahvat tegelast. Osad veeresid Kiviõlli autoga ja tänu neile saime hostelisse toimetamiseks oma suured kotid autode peale toimetada. Kuna pikne liikus koos meiega Tallinnast Kiviõlli, oli see super kergendus – kottideta vihmas kooli poole vändata on märksa lihtsam. Eestikeelses Kiviõli I Keskkoolis ootas meid ees esimene koosolek, materjalide tutvustamine, klasside valimine ja valmisseadmine, direktori tervitus ja lastevanemate koosolek. Tänu viimasele saime teada, et ootused suvekoolile on täitsa realistlikud (viuh! – ma ei peagi kahe nädalaga võlukunstnikuks hakkama). Peamine, et lastel on FUN, saavad midagi uut teada ja suhtlevad julgemalt eesti keeles. Aa… õige koht mainida, et minu junsud eesti keelt ei puhunud. (Suvekoolile eelnevas ankeedis oli küll taoline märge keeleoskuse kohta, aga ju ei tundunud see siis veel piisavalt määrav informatsioon talletamiseks.)

Hostelisse jõudsime alles päris hilja ning tegime soojendust infominutitega – kes teeb lastele virgutusringi, kes teeb millal süüa, millal on öörahu jne. Aega mõelda esimesele koolipäevale oli paar hekte, jaksu aga üldse mitte. Kui ma pea padjale heitsin, olid unenäod juba alanud.

Emotsioonid päevast võtavad hästi kokku meie särasilmse organisaator/ingli Aljona sõnad: “…ega Noored Kooli saabubki kohale vaid kärtsu ja mürtsuga.” Suured muutused ja säravad hetked olid alanud.

 

Mari-Liis Raudsepp

NK 10. lend

Õnnetunne suvekoolist

„Jah, ma kirjutan suvekoolist, ma kirjutan Kiviõlist, ma kirjutan kõigest, mis juhtus ja mida tunnen!“.

Kui nüüd korraks ära unustada, et sügisest olen õpetaja ühes armsas väikses Eesti koolis, on see postitus üks keeruline väljakutse küll. Sest kust alustada, kui öelda on nii palju? Suvekooli lõpust on möödas juba viis päeva, aga ma ei ole toibunud nendest emotsioonidest, uutest ideedest, väsimusest, õnnest. Kuid miks ma peaksingi? See olengi nüüd ju mina – noor õpetaja, segaduses, aga nii-nii õnnelik!

 

20150708_121958

 

Aga olgu, kuskilt peab ju pihta hakkama, nii et teeme seda olulisimast – minu lapsed. Mul oli au suvekoolis õpetada nelja kõige armsamat õpilast, kes tegid kõike suure huviga kaasa ja süstisid minusse nii palju energiat. Nendega koos vallutasime džungleid, imetlesime loomi, kaitsesime vihmametsi ja avastasime uusi taimi. Masha, Ksenja, Eva ja Dasha – ma soovin teile unistuste täitumist, põnevat elu ja loodan, et te kunagi ei kaota seda hoolivust ja siirust, mis teist kiirgas! Aitäh teile!

 

 

 

20150706_013251

 

 

Minu õnnetundesse panustasid kõige rohkem kallid lennukaaslased. Päeva jooksul tabasin end tihti mõttelt, et selline ongi ideaalne kool – parimad sõbrad naaberklassides, kohvitassi taga puhkeruumis, ringi askeldamas raamatukogus ja printeriga sõnelemas õpetajatetoas. Pärast pikka päeva koolis ootas meid veelgi pikem õhtu hostelis. Vahel ei saanudki tunnikavad valmis, vahel tunduski, et äkki homme on see päev, kus kõik läheb untsu, vahel jäid unetunnid üürikeseks. Aga üks oli alati kindel – sul olid lennukaaslased, kellega öösel istuda õues ja mängida absurdseid rollimänge, kellega teha vaikuseminuteid heinapallide otsas keset maagilist udu, kellega vastu võtta päikesetõus Tuhamäe otsas või kellega lauluhäält harjutada seikluspargi valvuri putka taga.

 

 

 

Suvekool oli tõeline kokkukasvamise aeg ja need tunded saavad edaspidi ainult sügavamaks muutuda. Nii et kui ma seda veel enne ei teadnud, siis nüüd pole miski kindlam – kallid lennukaaslased, MUL ON TEID VAJA! <3

 

#9lend4ever

Grete-Stina

Heidi Uustalu kirjutab Noored Kooli osalejatest: need on inimesed, kellega saab maailma parandada

 

Noored Kooli sünnipäeval novembris tunnustas 8.lend omalt poolt haridusuuendaja Harri tiitliga Kiviõli I Keskkooli. Tunnustuse võttis vastu kooli direktor Heidi Uustalu, kes kirjutab alljärgnevalt, milline on olnud tema kogemus Noorred Kooli programmi ja osalejatega.

1. Kiviõli I keskkoolis õpetab korraga 5 NK õpetajat. Miks see nii on? 

Võib vist öelda, et meil läks nii hästi J. Olen seda juba ka eelnevalt öelnud, et kuna vaja oli nö „värsket verd“ – teistmoodi lähenemist õpetamisele, õpetaja töö mõtestamisele, siis NK seltskond oli selline kindla peale minek. Need on inimesed, kellega saab maailma parandada, neis on see säde, mis aitab ka teisi sütitada.  Nende mõtteviis, et lisaks akadeemilistele teadmistele on elus vaja ka selliseid oskusi nagu ettevõtlikkus ja eestvedamine,  loomingulisus ja leidlikkus, riskijulgust ja koostööoskus, on sellesse seltskonda lihtsalt väga sobiv.

Olen õnnelik koolijuht, kes saab nendega koos sel teel „kihutada“

2. Millised olid teie teadmised ja arvamised NK programmist rohkem kui aasta tagasi enne kohtumist Kerttuga (Kerttu Sepp 7.lennust oli esimene NK õpetaja Kiviõli koolis)? 

Need olid põgusalt olemas, sest olen programmist varemalt ka õpetajat otsinud, aga kahjuks edutult. Kerttuga kohtumine andis 100%-lise kinnituse, et otsin õigeid inimesi õigest kohast ja ka kindluse, et soovin seda jätkata.

3. Kas NK õpetajaid ühenab mingi ühine nimetaja? 

See pole küll nüüd absoluutne tõde, aga mõneti küll. Mulle tundub, et tänu motiveeritusele on NK õpetajad rohkem valmis õpetajad, sest olemas on nii suur sisemine tahtmine (mis on kõige alus), entusiasm ja ka  päris arvestatav õppemeetodite pagas. Ühesõnaga – nad armastavad oma tööd ja lapsi, kellega nad koos õpivad. On pigem partner õppimises, mitte kõiketeadja ja kontrollija.  Ja neil on väga hea koostöövalmidus ja ka oskused selleks. Täiesti team´i mängijad.

4. Milline on olnud NK osalejate mõju praeguseks Kiviõli I Keskkoolile? 

Mõju ma mõõtnud pole, sest kuidas sa seda huvitatust või säravat silma ikka mõõdad. Aga julgen välja öelda, et kindlasti on rohkem aktiivset õppimist ja seetõttu kindlasti ka enam koolirõõmu. Oma entusiasmiga innustavad ja nakatavad nad ka teisi kolleege, valmis jagama oma ideid – õpetavad ka õpetajaid. Super ideepagas.

5. Kui teie saaksite suunata NK programmi edasist arengut, millele peaks NK keskenduma, mida muutma või täiendama oma tegemistes? 

Reaalne koolielu on kindlasti erinev kui ettevalmistuskoolitus suvel väikse hulga õpilaste ja NK lennukaaslaste endi seltskonnas. Natuke rohkem oleks uutele õpetajatele vaja eelnevalt reaalset koolielu tutvustada. Need suurepärased meetodid, mida nad teineteise peal väikeses seltskonnas läbi mängivad, alati nii entusiastlikku vastuvõttu õpilaste hulgas ei leia ja see tekitab tunde, et pole hakkama saanud. Kui tulemust pole, kipuvad viga endas otsima, see pole alati nii. Ka arstid ei suuda alati kõiki aidata … . Et neid sellest kurvastusest säästa, võiks ka ebaõnnestumist taluma õppida.

6. Mida saaksime programmi poolt ära teha, et NK osaleja valik oma kooli õpetajaks oleks rohkemate Eesti ja eriti Ida-Virumaa koolijuhtide teadvuses ja eelistuseks? 

Head näited teistele jagamiseks, ikka eeskuju, mis muu. Edulood.

7. Palun teie poolt ühte tulevikuennustust. Millist mõju on teie meelest NK omanud Eesti hariduses aastaks 2020?

Õpetajatöö maine on kõvasti paranenud, selle positiivse kuvandi näol, mida NK endas kannavad ja edasi annavad. Innustust on saanud ka juba töötavad õpetajad. Tänu sellele on meil on ainult sellised koolid, kus õpivad õnnelikud õpilased ja õpetavad „särasilmad“ õpetajad, kellel on selleks ajaks ka õiglane töötasu.

Jõudu teile teie tegemistes!