Smile teacher please2 minuti lugemine

Kui sa lähed teisipäeval väsinuna kooli, sest eelmisel päeval pidid pika koolituse järel veetma öö norskava bussijuhiga, tundub kõik väga halvasti. Tervis on kah ära. Nohu ja köha. Vaatamata sellele, et veel 100 päeva tagasi mõtlesid, kui ilus, hea ja tore on kool ning kui vinge õpetaja sinust alati saab. Kõik on halvasti. Unistused versus reaalsus. Seejärel veab sellel vahval teisipäeval veel tunnis kah kõik kehvasti. Kas on see sellest, et õpilased peegeldavad õpetaja tuju? Või on lihtsalt nende eludes parasjagu midagi sellist, mis lihtsalt sunnib neid tegutsema impulsiivselt ja teeb koolipingis keskendumise praktiliselt võimatuks? Tõenäoliselt mingi kolmas variant või kombinatsioon kõigest. Igal juhul, võimled klassi ees oma võimete piiril, püüad teha kõike nii põnevaks, huvitavaks ja kaasavaks kui veel vähegi võimalik, aga mitte miski lihtsalt ei toimi. Siis püüad õpilasi motiveerida tõsiasjaga, et võtad tunni lõpus neilt vihikud ära ja vaatad, kui korralikult keegi tööd kaasa tegi. Isegi see ei aita, sest pool aastat hakkab läbi saama, kõik on väsinud. Ajude (ja emotsioonide) kärssamise saatel heliseb koolikell. Vajud väsinult oma toolile ja mõtled väga sügavalt oma valikute üle järele. Need on need valikud, mis sind siia viisid. Sellesse konkreetsesse olukorda. Väsinud, tusane, enda peale pahane, et asjad ei õnnestu. Oled oma ettekujutuste ohver. Viie minuti pärast hakkab koosolek, kus peab tund aega pingsalt kuulama ja olulisi asju noppima. Sa lihtsalt ei jaksa. Püüad oma hilisõhtu kergendamiseks võimalikult palju vihikuid enne koosolekut läbi vaadata. Mõtled, miks sa seda kõike küll teed? Ja siis sa näed, üks õpilane on tublisti täidetud vihiku servale kirjutanud: “Smile teacher please”. Nüüd sa jälle mäletad, miks. Homme naeratad kõikidele. Siiralt!

Smile teacher please

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga