Noored ja nooremad1 minuti lugemine

Eile küsis mu sõber, kas lähen peale neid kahte aastat rõõmuga hommikul kooli? Vastasin naljaga pooleks, et see sõltub sellest, kas olen tunnid hästi ette valmistanud. Sest vahel tuleb ikkagi veel ette, et päriselt ei jõua. Ja siis on värelus sees, et mis siis nüüd saab.

Juba vahetunnis küsisid 4. klassi tüdrukud minu käest, kas täna tuleb tunnis ka liikumisülesanne? Nad on väiksed, täis energiat, mis pulbitseb – lasta neid koridori omapead midagi tegema on alati risk. Aga ma saan neist nüüd natuke paremini aru kui eelmisel aastal. Lasin neil siis tänagi peale tekstülesande lõpetamist hüpetega meie pika koridori lõppu liikuda ja seal seinale kinnitatud radiaatorit puudutada – tugi ja liikumiselundkonna teema ikkagi  🙂

Ja siis päeva lõpp loomaaias, 12. klassiga, viimane tund sel kursusel. Tööpäev, inimesi pole, ümberringi lindude sädin. Hommikune lumi on sulanud, seisame lumeleopardi koopa ees ja kuulame õppeprogrammi läbiviija selgitusi. “Näe, ei ole jälle midagi näha,” taban end mõtlemast, aga siis hõikab keegi: “Vaadake!” Ja näen teda esimest korda päriselt. Peesitamas sarnast värvi kivil, nagu on see meie kooli staadioni ääres lebav rahn, mille otsast abituriendid eile, esimesel tõeliselt soojal kevadpäeval, oma ettekandeid esitasid.

8-aastane arenguhüpe ühes päevas, kevadpäikese valguses.

Leopard

Leopard, lumeleopardi sugulane. Foto: Marcell Pajo

0 kommentaari

Saada kommentaar

Soovid liituda aruteluga?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga