Jaanika Kesküla Noored Kooli

Meil on alati vaid praegune hetk, las see olla siis õnnelik!5 minuti lugemine

Lasteaed, algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool tundus mulle tavapärane teekond haridusmaastikul, mida iga lapsevanem võiks oma lapsele soovida.

Me ju pingutame selle nimel, et motiveerida lapsi olema tublid ning täitma eeskujulikult normi. Normi, mida MEIE koos ümbritseva ühiskonnaga õigeks peame ning oma lastele ette söödame. Seejuures ei teadvusta me sageli, et maailm meie ümber muutub valguskiirusel. Ikka ja jälle peitume väheoriginaalse „see kõik on sinu tuleviku heaks“ selgituse taha. Uskuge, ma mõistan teid kõiki, kes te olete samas punktis, kus mina olin enne sisemist mõistmist, et saab ka teisiti – usalda oma last!

Õpitud abitus ei ole enam „IN“, moemaailmas puhuvad jälle iseseisvumise tuuled.

Täna saan koos oma lastega tänada, et minu ellu kirjutati peatükk õpetajaks saamisest ja olemisest. Jah, ma olen klassiõpetaja 3. klassi õpilastele ning minu teekond õpetajana on olnud ennekõike teraapia mulle endale.

21 imelist silmapaari, värvikat isiksust ja loendamatu arv ideid, unistusi ja emotsioone. See oli äratuskell! Ei, mitte elektrooniline piiksuja, mis üritab sind sulle sobival viisil äratada, tundes samal ajal piinlikkust, et üldse häält tegi.

Äratuskell, mis mulle kuuldavaks sai, oli ikka see vanaaja kapiplärin, mis väristab peale kapi ka kõrvadevahelise ala otsast otsani läbi.  See oli ärkamine lumehelbekeste ühiskonna massipsühhoosist, mille olin võtnud oma ellu vastu suisa avasüli, sest teisiti ei osanud.

“Kas etteütluseks on õpitud? Kas kooliasjad said kotti? Kas hambad on pestud? Me ju õppisime…” või olin see hoopis mina, kes õppis? Ilmselt olingi hoopis mina see, kes veel kell 23.00 järgmise päeva koolitükke tegi, sest laps oli juba ammu minu kõrval magama jäänud.

Teoorias on alati kõik palju lihtsam kui praktikas.

Nüüd, kus lisaks iseenda pingutusele oma laste tuleviku nimel, olen osa oma õpilaste eludest, näen, kui suure pinge all on tegelikult lapsed koolis ja ka väljaspool kooli. Minu kooliaeg jäi veel sellesse puutumata aega, kus info tuli raamatust, ajalehest, televiisorist või silmast-silma vestlusest. Siin see siil magabki! Lapsed elavad infokülluses ning neid saadab võimalus – või oleks nüüd juba õigem öelda kohustus – infot vastu võtta ja jagada ehk olla pidevalt „ONLINE“.

Olen mõistnud, et on olemas eraldiseisev alaealiste ühiskond ja see paik on täna julmem kui eales varem. See sisaldab pingeid, mida meie täiskasvanud lõplikult ei mõista ja ei saagi 100% mõista, sest sealsed normid ja probleemid tunduvad esmapilgul üsna tühised. On ju maailmas palju suuremaid muresid, kui vajadus omada viimase seeria iPhone´i või aastas 3 korda soojamaareisil puhkamas käia. Kuid viimased on eelduseks, et väikeste inimeste ühiskonnas edukalt „flexida“ ning teema ei piirdu enam ammu uue Nike´i tossupaariga. Sellised arengud on hirmutavad.

Maslow’ vajaduste hierarhia ehk inimesele omaste vajaduste kategoriseerimise ja väärtustamise süsteem ei kehti juba pikemat aega. See kõik on aga selle väikese inimese igapäevane reaalsus – võistlus ja võitlus koha eest päikese all.

Meil on alati vaid praegune hetk, las see olla siis õnnelik!

Alustasin oma õpetajaks saamise/olemise teekonda eeskujuliku ettekujutusega, et kodused tööd on vajalikud ikka selleks, et veelkord kinnistada koolis õpitut. Peagi märkasin, et nii see päris ikka ei ole. Selles puudub võrdsus õpilaste vahel, kes käivad trennis, kellel ei ole vanemad kodus abiks jne. Mida üks väsinud laps suudab, kui on jõudnud trennist koju? Palju üks lapsevanem jõuab, kui on tulnud koju peale pikka tööpäeva? Ma soovin pigem seda, et minu õpilased on kodus hoitud, neil on kõht täis ja nad on õnnelikud. Kas poleks tore, kui me saame koolis töödega valmis ja õpilane võib ise valida, kas tal on kodus vaja korrata? Kodus mitte ainult ei võiks, vaid suisa peaks veetma kvaliteetaega oma lähedastega. Kvaliteetaeg lähedastega ei ole aga aeg õpiku taga või televiisori ees, kus iga pereliige nohiseb ühe silmaga oma nutiseadmes ning teeb teisega koolitöid või vaatab viimast seriaali. Esoteerikud väidavad, et meil on ka 3. silm, kuid me ei oska seda kasutada ja nii saabki päevast nädal, nädalast kuu, kuust aasta ning peagi ei mäleta enam keegi, mida tähendab simast-silma ja südamest-südamesse suhelda.

Õnnelik oleme vaid siis, kui oleme teadlikud iseendast.

Ma ei anna enam kodutöid ja õpilased saavad korrata tunnis õpitut vaid omal soovil –  annan tagasi õiguse vastutada oma saavutuste eest!

Ma kirjutan õpilaste privaatümbrikutesse positiivseid ja julgustavaid sõnumeid – annan tagasi oskuse märgata iseendas ja teistes head, julgeda tunnustada.

Ma  lasen õpilastel ise tundi planeerida ja astuda õpetaja kingadesse – annan õpilastele tagasi enesekindluse ja oskuse mõista teist inimest.

Ma ei räägi õpilaste tulemustest hinnetes vaid protsentides, mille abil saavad õpilased kanda oma tulemused tulpdiagrammi – annan õpilastele tagasi oskuse näha iseenda arengut võrreldes isiklike tulemusi.

Ma selgitan igapäevaselt „AAA“ põhimõtet – ma annan õpilastele tagasi nende põhiõigused austada iseennast ja teisi, olla aus iseenda ja teiste vastu ning armastada iseennast, teisi ja seda, millega tegeled. Ausus, austus ja armastus on „IN“.

Mitte sihtpunkti jõudmine vaid teekond sihtpunkti on hindamatu väärtusega kogemus.

Mis sai teekonnast lasteaed, algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool (baka, magister, doktor)? Sellest ei saanud mitte midagi, sest seda teekonda pole olemas. Need on vaid eraldiseisvad verstapostid, teekond on nende vahel. Teekonnal on kombeks aga pidevalt muutuda ja selle käigus muutuvad ka verstapostide nimetused – see on okei. Olgem siis julged ekslema ja otsima oma tõde, sest vastutust oma elu eest kellelegi teisele anda või kelleltki ära võtta on lihtsalt talumatult kerge. Mina valin vastutada iseenda eest ja seejuures kogeda kevade tärkamist, suve nautlemist, sügise üksindust ja talve rahu täis ühtekuuluvustunnet.

Suured tänud NK meeskond ja Harkujärve Põhikool, et andsite võimaluse tärgata ja nautida elu hoopis uuel tasemel!

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga