Jaak-Albert Metsoja

Maailmamuutjad. Liblika tiivalöök ja kassi käpahoop2 minuti lugemine

Kui reedel ei ole koolitust, on vaba päev, eks? Seisan oma kuueaastase tütrega 2. veebruaril Tartu Ülikooli loodusmuuseumi fuajees ja ootan. Ei – seekord mitte näitusele pääsemist, vaid kohtumist teadlasega, kes kureerib loodusmuuseumi putukakogu. Ja kuigi mu kuueaastane on vähemalt aeg-ajalt tubli loodushuviline, on meid täna siia toonud hoopis ühe mu õpilase loovtöö. Tütar on lihtsalt kaasas, tal on lastehoiust vaba päev.

8. klassi õpilane Riho, kelle loovtööd juhendan, jõuab paar minutit enne kokkulepitud aega, nii et seame sammud esimesele korrusele, et kohtuda putukateadlase Villuga. Loomulikult on nii kuueaastane kui kaheksandik võlutud enam kui peopesasuurusest, siniselt küütlevast morfoliblikast, mis toodud kaugelt Prantsuse Guajaanast, samuti uskumatu värvimustriga arlekiinsikust. Aga Villu räägib hoopis sellest, et tema viimase aja erihuvi on väga väikesed (nende vaatamiseks on tõesti luupi vaja!) kärbsed ja muud putukad, kelle määramine on nii tüütu ja keeruline, et usutavasti on ta üks väheseid kui mitte ainus inimene Eestis, kes neid kuigivõrdki tunneb. Kes ütles, et teadusetegemine peaks olema lihtne? Õigupoolest me ju kõik teame, et igasugune õppimine peab esitama sulle väljakutse, vastasel juhul sa ei õpi, vaid igavled.

Teadlane räägib ja õpilane kuulab, lõpuks jõuame ka meie külaskäigu kõige käegakatsutavama põhjuse juurde – nimelt annetab Villu lahkelt Rihole mõned tavalisemad liblikad, mille juurest puudub püüdmise koht või aeg, või mis mõnel muul põhjusel teaduskogusse ei sobi. Liblikad on nii tavalised, et selliseid võinuks ju putukahuviline loovtöötegija isegi püüdnud olla? Püüdiski, ja just sellepärast me neid tahamegi. Sest erinevalt ülikooli teaduskogust ei olnud loovtöö osaks olevad liblikad kenasti karbis või vitriinis. Ja Riho kodus on veel üks neljajalgne liblikauurija – kass. Tema töömeetodid aga tegid liblikad paraku üsna tiivutuiks.

Kas loovtööga on halvasti, kui kass vaatamisväärseima osa sellest rappinud? Tulemusega võib-olla veidi küll, sest päris kõiki Riho püütuid ja kassi lõhutuid Villul asemele anda ei olnud. Kas kassi käpahoop võis aga muuta ühe noore inimese maailma, pakkudes talle esimese võimaluse kohtuda teadlasega, teadusliku putukakogu kulissidetagusega, vihmametsast pärit eksootiliste putukatega ning lisada seeläbi loovtööle hoopis sügavamat mõõdet? Võimalik. Ja õppimise eesmärk pole mitte perfektne tulemus, vaid midagi palju mitmetahulisemat. Ja tihti midagi sellist, mis ei pruugi esmapilgul välja paista. Kuigi kassi lugu, ma arvan, võiks loovtöös kajastust leida küll.

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga