NK suvekool

Kus on Maxima ehk lugu eesti keele õppimisest Ahtmes2 minuti lugemine

Kümne miljoni linnas Londonis elades juhtus minuga nii üht kui teist hämmastavat, aga järgnev lugu, mis leidis aset pisikeses Ahtmes, tuletab end mulle ikka ja jälle meelde. See lugu oli minu jaoks justkui kinnitus, et olen õiges kohas ning tegelen õige asjaga.

Ma annan eesti keelt teise keelena 7. klassile ja minu õpilaste seas on Anna (nimi muudetud) kellel on probleeme alkoholiga ning kes seetõttu käib ainult privaattundides. Otsustasin ühe meie esimestest tundidest teha õues, kuna teemaks oli tee juhatamine. Kõndisime koos mööda Estonia puiesteed ning seletasin oma õpilasele uusi sõnu: “Prjamo – see tähendab otse. Naleva – vasakule, naprava – paremale.” Anna kuulab vaikides ning noogutab. Kui olime mõned minutid jalutanud, peatasin ta ning alustasime dialoogiga: “Tere Anna! Olen eksinud! Kus on Maxima?” Anna jääb mulle arusaamatult otsa vaatama. Mina sosistades: “Nüüd sina RÄÄGI (sõna räägi juures hääldan demonstratiivselt igat tähte ning teen suu kõrval vastavat käemärki) KUS (vaatan ilmekalt 180 kraadi raadiuses enda ümber ringi) on MAXIMA?” Anna taipab ning vastab vene keeles: “Idi otsuda prjamo i pavernis naleva. Tam i est.” Vastan: “Nii, okei. Aga proovi nüüd sama EESTI KEELES,” julgustan teda suure naeratusega. “Mm… Otse i vasak.”  Huh, kaks sõna olid meeles. Tubli tulemus seegi! “Hästi Anna! Lähme nüüd järgmisesse kohta.” Nii me seal Ahtme vahel tiirutasime ja igas uues kohas seletas Anna mulle, kuidas Maximasse saada.

Lõpuks hakkame tagasi kooli poole minema. Oleme koolile juba üpris lähedal kui äkki meie ees peatub auto. Hakkan sammule kiirust lisama. Autouks lendab lahti ning eesti mees eesti keeles hõikab meile viis kõige uskumatumat sõna: “Vabandage tüdrukud, kus on Maxima?” Ma jäin talle suu lahti otsa vaatama ning pilgutasin mitu korda silmi enne kui rääkima suutsin hakata: “M-maxima? See on siit ots… Oi! Oodake palun!” Hüüatan siis äkki ning haaran Annal varrukast kinni: “Anna! Nii nagu harjutasime! Räägi, kus on Maxima?!” Anna vaatab mulle suurte silmadega otsa ning pöördub mehe poole: “Nu siit on otse, siis parem, siis otse, siis vasak i tam.” Mees vaatab talle ja mulle otsa, hüüab reipalt “Aitäh!” ning istub autosse. Meie Annaga kumbki ei oska midagi kosta ning silmitseme seda valget berlingo-ilmutist. Äkitselt kerib mees akna alla: “Harjutate eesti keelt või?” Ma vastan kiire ja ilmeka: “Jaa!” Selle peale ilmub mehe näole lai naeratus, ta tõstab mõlemad oma pöidlad õhku ning kaob Ahtme majade vahele. Maximat otsima.

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga