Kuidas me sipelgapesa vaatamas käisime2 minuti lugemine

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Vadim ütles kolmapäeval, et tema kodu juures Purtse jõe ääres on suur sipelgapesa, mida peab kindlasti vaatama minema. Purtse jõgi lookleb Kiviõli koolist hea mitu kilomeetrit ida pool ning seepärast tegimegi sõjaplaani, et sõidame siis reede hommikul ratastega sinna ja kaeme järele, kui kõrge see pesa siis on ning mis sipelgad seal täpsemalt elavad.

Reede hommikul peale väikest kirjatööd täitsime oma veepudelid ning asusime teele. Ootamatult selgus, et üks jalgratas ning kiiver on puudu… Alguses hämming ja siis kiire improviseerimine. Hea Nastja laenas puuduva ratta ning peale väikest soojendussõitu kooli hoovis olime taas rajal ning suundusime mööda kergliiklusteed Vadimi kodu poole.

Vaevalt olime linna piiri tähistavast sildist möödunud, kui tee kõrval laiuvalt niidult kargas meie ette tohutu ritsikas! Loomulikult sai see ühiste jõududega kinni püütud ning hilisemaks vaatluseks seljakotis kaasa võetud. Saja meetri pärast asusime püüdma väiksemat sorti tirtsu, kes osutus oma suurest sugulasest palju kangemaks hüppajaks. Need esimesed peatused ei jäänud sugugi viimasteks, sest Kiviõli on kaunis kant ning soojal südasuvisel päeval on ringi liikumas kõiksugu huvitavaid putukaid ja mutukaid, kellele iseäranis meeldib patseerida kergliiklusteel.

Oli lämmatavalt palav, lõunasöögi algusajani oli jäänud umbes tund, Irena tundus olevat väsinud ning Purtse poolsesse taevaserva hakkasid kogunema sünged pilved.

Kui kaalusin, kuidas Vadimile öelda, et sipelgapesani me täna kindlasti ei jõua, ennetas ta mind ning teatas resoluutselt, et ei kavatse enam rohkem meid järele oodata! Nüüd sõnas Irena omakorda, et ta ei taha enam rattaga ei edasi ega tagasi sõita ning on väsinud. Kiire improviseerimine ja ümberplaneerimine, läbirääkimised vastandlike ootustega osapooltega. Lubasin Vadimile, et peale tagasisideseminari lõppu tulen isiklikult ja vaatan tema sipelgapesa üle.

Pöörasime üheskoos rõõmsalt rattad Kiviõli poole ning jätsime tumedad pilved seljataha. Tagasitee oli juba tuttav ning tundus lühem, tuul puhus selja tagant ning varsti olimegi tagasi koolimajas, sõime sooja suppi ning kuulasime, kuidas väljas müristas ning välku lõi. Oli tore päev.

0sipelgad käel

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga