„Kõik, kõik on uus septembrikuus!!!“ (Olivia Saar)3 minuti lugemine

September pole veel alanudki, aga minul on juba täpselt see tunne, et kõik, kõik on uus. Neljapäevast, mil hakkas pakkimine, kuni eilseni toimus kolimine suunal Tartu –> Kostivere.

Seega kõik, kõik on uus. Uus on alevik, kus elan. Uus on korter, kus elan. Uus on korterikaaslane, kellega koos õhtusöögi ajal töö asjadest rääkida. Uued on naabrid, kes kolimise ajal kohvi ja virsikutega tervitasid. Uued on lapsed, kes maja ees mängivad ja sõbralikult tere ütlevad ja uksi avavad. Uus on pood, kust jäätist osta. Uus on park, kus jalutada. Uus on tee, mida mööda kooli minna. Uued on vaated, mida joostes nautida. Uus on jõgi, mille ääres head ilma nautida. Uued on sillad, millelt käbisid vette visata ja vee voolamist nautida. Uus on peaspalli väljak, kus sporti vaadata. Uus on Pääsukese pesa, kus klassi akna taga elu käib. Uus on maastikukaitseala, kus jalutamas ning karstiala vaatamas käia. Uus on kaitsealune taimeliik, mida otsida ja taimemäärajaga määrata.

Ja loomulikult. Uus on töö, kuhu igal hommikul särasilmselt ja söömata minna. Vihje tänasele hommikule, kui hommikune puder jäi lõunat ootama, kuna pärast teist ampsu selgus, et aeg on kooli minna. Ja et esimene päev koolis oli põnev ei olnud aega märgatagi, et puder söömata jäi. Kuna kool on vast remonditud, siis klassiruumid on ilusad. Loodetavasti on nädala pärast klassidesse lisandunud ka lauad ning toolid, kus hakkavad istuma õpilased.

See tunne ja teadmine, et nüüd ongi see aeg. Minust saab õpetaja. See suur ja täiskasvanud õpetaja, kes koolis jagab õpilastele neid lõputuid teadmisi ja vastab nende küsimustele. See tunne on natuke hirmutav, aga samas see tunne on hea. See, et ma saan neid väikseid inimesi mõjutada  ainealaselt pingutama ja panna nad huvituma millestki, mis mulle meeldib, tekitab selle tunde, et ma ei oleks praegu mitte kusagil mujal kui siin. See tunne on see, millest ma olen väga suure osa oma teadlikust elust unistanud. Tundest, et ma teen tööd mitte töö või raha pärast vaid hoopis selle pärast, et ma tahan tööle minna ja tööd teha. Täna on mul see tunne ja see on lihtsalt võrratu.

Ma adun, et see tunne muutub peagi. Saabub reaalsus, et kõik õpilased ei vaimustu sellest, mida ma neile õpetan ja mõni neist on üpris veendunud, et tal ei ole seda elus enam kunagi vaja, siis mõtlen ma teisiti ja on hommikuid, kus ma ei taha ärgata ja kooli minna. Kuid ma tean, et just neil hetkedel on vaja endale meenutada, miks ma seda teen ja mida täna mõtlen.

Kui me eile päeval jõudsime, siis toimusid Kostivere Mõisapäevad. Mõtlesime, et astume ka läbi. Aga kui me ükskord liikuma hakkasime, oli laat juba läbi. Kuid meie õnneks hakkas kohe-kohe kontsert. Kostiverre olid justkui meile head aega ütlema tulnud noormehed Tartust (loe: Kaunimate aastate Vennaskond). Kontsert oli muhe ja ilus algus uuele aastale.

 

7.lennu Tiina mõtted 26.augustil

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga