“Kes auku ei hüppa, see sügavusteni ei jõua.” (V. Koržets)1 minuti lugemine

Üle tüki aja jälle sessitades tuli meelde üks huvitav tõik, mis ma nooruses ülikoolis kogesin. Nimelt – kui enne eksamit oli tunne, et tegelikult ma ei tea õpitavast asjast mitte midagi, siis on paras aeg raamat kokku lüüa, sest aines on selge. Ise imestasin selle üle, et mida juhmimana ma end enne eksamit tunnen, seda parema hinde ma saan. Praegu on mul ka tunne, et ma ei tea õpetamisest, õppimisest ja otseloomulikult ajaloost (ainest, mida ma õpetama peaks) üleüldse mitte midagi. Ometi võiks ju arvata, et pooleteise aastaga on midagi külge ka jäänud… Olen jõudnud arusaamiseni, et minu teadmised on saavutanud (nagu õhtul enne eksamit) mingi kriitilise massi, kus ma hooman, kui vähe ma tegelikult tean. Mul on olemas mingid baasteadmised, mis on piisavad selleks, et mõista selle valdkonna kogu sügavust.

Ma tahan osata seda, mida ma teen. Mulle on tähtis minu enda hinnang minu oskustele, aga kui mõistan, et see, mida ma praegu tean, oskan ja suudan, on vaid killuke võimalikust, siis… oeh. Päris alguses oli lihtsam end kiita: “Tubli, oled elus!”. Nüüd on latt kõrgemal ja nõuan endalt rohkem. Selle õppeaasta alguses oli korraks tunne, et väljakutse on kadunud, aga see oli petlik. Enam ma ei tunne, et PEAN üht, teist või kolmandat, vaid ma tean, et  TAHAN teha oma tööd just nii või naa. Hetkel on see siht, mis ma endale seadnud olen, üsna kaugel, aga auku olen juba hüpanud.

Kõige parem oleks, kui ma ei saaks mitte kunagi tõeliselt heaks õpetajaks.  Nii ei kao mitte kunagi motivatsioon veel kaugemale püüelda ja endalt veel rohkem nõuda.

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga