Ise küsin, ise vastan, ise kahtlen3 minuti lugemine

Esimese tunnini on mõned päevad aega. Praegu võib veel olla sinisilmne, praegu võib veel teoretiseerida. Mida ma tegema hakkan? Mida tähendab õpetada ja õppida?

Koolihariduse eesmärk on inimesi eluks ette valmistada. Meie ettekujutus tulevikust on aga alati väär või poolik, st haridus jääb alati ajast maha. Isegi kui teame, milline on hariduse mahajäämus olevikust, ei aita see teha otsuseid tuleviku tarvis.

Kool pole tööstusrevolutsiooni ajast palju muutunud. Hea tööline pidi olema täpne, efektiivne ja kuuletuma. St ka kooli iseloomustas standartsus, spetsialiseerumine, faktiteadmiste tähtsus. Infoajastul, üldistagem praegust aega nii, on elus hakkamasaamiseks tarvis head õppimisvõimet, oskust teha mitut asja korraga, leidlikkust, oskust tulla toime ootamatustega, kohanemis- ja analüüsivõimet.

Meie hariduse suurima probleemina nähakse tihti elukaugust, faktiteadmiste tähtsustamist ja väärtuskasvatuse ning sotsiaalsete oskuste (meeskonnatöö, suhtlemis- ja esinemisoskuse) tagaplaanile jätmist. Tõesti, need oskused on meie ajal tähtsad ja nagu loomad ikka, soovime oma järgmist põlvkonda õpetada toime tulema maailmas, milles ise elame. Inimene käib koolis aga kümme kuni kakskümmend aastat. Selle ajaga jõuab maailm muutuda. Oskamata täpselt ennustada homset ilma, ei või nii kauge tuleviku suhtes olla väga kindel.

Kui me tulevikust midagi ei tea, milleks siis uute meetoditega vehkida? Arvan, et olen enda jaoks vastuse leidnud. Mind on viimasel ajal vallanud hirm. Vanemad õpetajad on mulle palju öelnud, et ka nemad olid kooli tulles entusiastlikud. („Tore, et võtad asja tõsiselt, aga vaatame paari aasta pärast!“) Kardan, et süsteem on minust üle, et mina ei muuda kooli, vaid kool muudab mind.

Selle kõrval on pidevalt kordunud üks teine mõte. Valdur Mikita kirjutab „Lingvistilises metsas“, et kui kõne võib koolis käinud ja kirjatarkusest puutumata inimesel olla sarnane, siis nende sisekõne on täiesti erinev. Kiri rikub lapse sisekõne ära. Teiseks kuulsin Lääne-Virumaa hariduspäeval Kristjan Pordi ettekannet õppija tulevikust. Ta nentis, et lapsed on loomulikud õppijad, nad on uudishimulikud, kannatlikud, ei karda teha vigu, nad vaimustuvad, on avatud ja tahavad asjadest aru saada. Kool aga triivib vastupidises suunas, on standartne, muutumatu, kontrolliv. Ka Linnar Priimägi hõiskab eilses (30.08.2013) Õpetajate Lehes, et leidis internetist intervjuud Viimsi lasteaia lastega ja küll need alles väljendasid end osavalt ja teravalt. Ta küsib, kuidas meie ühiskond peaks neid väikesi isiksusi hoidma, et pisikestest tarkpeadest ei kasvaks suuri lollpäid.

Niisiis, kool ei vaja muutusi, et inimesi eluks paremini ette valmistada, kool vajab muutusi, et õpilasi ja õpetajaid mitte ära rikkuda, et nende sisekõne natukenegi metsikuna hoida. Kool vajab muutusi ka iseenese pärast, oma maine pärast. Eestis on haridus saanud iseenesestmõistetavaks, selles ei nähta võimalust, tihti ta ei pakugi seda.

Kuidas siis teha nii, et pisikestest tarkpeadest ei kasvaks suuri lollpäid? Tuleb alles hoida laste oskust küsida, kinnistunud tõdede õpetamise asemel tuleb õpetada õppima, süvenema, kahtlema, analüüsima. Kõige paremini õpetab ikka eeskuju ehk siis õpetaja peab pidevalt õppima ja kahtlema.

Tihti näen noori pedagooge kaldumas teise äärmusse. Ajalugu ei saa õppida ainult kuningakroon peas, rollimänge mängides, matemaatikat, kirjandust või keelt veel vähem. Visuaalne igavust peletav maailm on meie ümber nagunii kogu aeg. Lugemine peab jääma hariduse aluseks, see arendab tähelepanu, loovust, keskendumis-, süvenemis- ja analüüsivõimet, just seda, mida on tarvis ootamatusteks, kohanemiseks.

Koolirõõm on suhteline, igasugune harimine sisaldab endas natuke vägivaldsust, keegi teeb teiste eest otsuseid, valib, mida on tarvis. Ei pea olema kerge, peab olema siht, mis teeb raskused meeldivaks.

Ka jooksutrenn pole alati mõnus, kuid käisin ka talvel kõige suurema pakasega lumes ja tuisus sörkimas. Suutsin end sundida, sest mul oli kindel eesmärk. Nüüd varsti, järgmisel pühapäeval, jooksen Tallinnas oma elu teise maratoni. Ettevalmistus on tehtud, kuid kõige raskem ja mõnusam alles ees…

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga