Ilusad sõnad1 minuti lugemine

Olen olnud mõned nädalad õpetaja. Loodusõpetuse õpetaja, 7. klassis, Ida-Virumaal, vene koolis, eesti keeles.
Kui minu suvised mõtted oma tulevasest tööst ja probleemidest olid seotud oma aine sisuga, siis tegelikkus paistab olevat midagi muud. Kõigepealt on vaja saada õpilaste tähelepanu ja olla arusaadav – kõigepealt tuleb olla keeleõpetaja.
Oma tunde viin läbi veendumusega: “Üks õpetaja – üks keel”. Esiteks selle pärast, et see on keelekümbluse põhimõte, aga ka selle pärast, et mina ei räägi sõnagi vene keelt. Õpilased on sellest aru saanud ning minuga dialoogis olles proovivad nad kasutada eesti keelt.
Keskkonnas, kus õpilased puutuvad kokku valdavalt venekeelse meedia, meelelahutuse ja seltskonnaga, on iga “võõras” keeles lausutud sõna suur pingutus. Eesti keel on nende jaoks kõigest vahend, millega õpetaja nõudvast ja küsivast pilgust kiiresti vabaneda, et siis klassikaaslastega “oma” keeles edasi jutustada.
Minu soov on, et eesti keelest saaks meie klassiruumi loomulik osa. Et õpilased saaksid aru, millest mina räägin, ja ka mina saaksin aru, millest õpilased omavahel räägivad.
Eelmisel nädalal jõudsin oma klassiga uue verstapostini. Mul polnud aimugi, et see võiks olla osa meie teekonnast, kuid tagasivaadates tundub see olevat väga loomulik ja vajalik hetk.
Loodusõpetuse tunnis, 7. klassis, Ida-Virumaal, vene koolis, eesti keeles kõlas üle klassi: “Mine v***u!”

On lootust, et kunagi jõuame ka ilusamate sõnadeni.

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga