HOLY COW ehk teel Kiviõlli2 minuti lugemine

Ühel mitte nii ilusal pühapäeval pakkisin kokku oma kodinad ja tahaksin öelda, kimasin rattaga rongi peale, kuid siiski-siiski – jalgratas poisi autos – sain küüti Kitseküla rongipeatusesse. 2 weeks in Kiviõli, here I come!!!

Jah, algus oli kergelt öeldes muhelema panev. Vihma kallas, taevas sähvis valgusnooli, kõrvu täitis kõuemürin ja tormituul painutas puuladvad vastu maad. Päev oli pime ja muutus iga minutiga aina pimedamaks – puudu olid vaid dementorid (mustad hõljuvad positiivse energia mugijad Harry Potter’ist). Vahtisin õuduse ja ka elevusega mööda rongiakent tuules moodustuvaid horisontaalseid veeniresid. Plaan rongis teha eesootavaks laagriks ettevalmistusi läks kergelt öeldes vett vedama. 😀

Õnneks ei olnud ma rongis üksi. Igas peatuses tuli keegi “omadest” peale. Tulid kursakaaslased, tulid tuutorid, tulid mentorid (õnneks mitte dementorid). Igal kaasas oma jutt vihma kätte jäämisest ja suur kott kõige vajaminevaga – paar hilpu ja mängud 1, 2, 3 … 100. Ärevus oli ju suur ja pigem olla paremini varustatud kui tühjade kätega. No mina olin pigem see viimane, aga sellest polnud ka hullu! Igatahes aitas juba rongisõit leida ühist keelt ja luua ühist meelt.

Meid on 10. lennus 23 maruvahvat tegelast. Osad veeresid Kiviõlli autoga ja tänu neile saime hostelisse toimetamiseks oma suured kotid autode peale toimetada. Kuna pikne liikus koos meiega Tallinnast Kiviõlli, oli see super kergendus – kottideta vihmas kooli poole vändata on märksa lihtsam. Eestikeelses Kiviõli I Keskkoolis ootas meid ees esimene koosolek, materjalide tutvustamine, klasside valimine ja valmisseadmine, direktori tervitus ja lastevanemate koosolek. Tänu viimasele saime teada, et ootused suvekoolile on täitsa realistlikud (viuh! – ma ei peagi kahe nädalaga võlukunstnikuks hakkama). Peamine, et lastel on FUN, saavad midagi uut teada ja suhtlevad julgemalt eesti keeles. Aa… õige koht mainida, et minu junsud eesti keelt ei puhunud. (Suvekoolile eelnevas ankeedis oli küll taoline märge keeleoskuse kohta, aga ju ei tundunud see siis veel piisavalt määrav informatsioon talletamiseks.)

Hostelisse jõudsime alles päris hilja ning tegime soojendust infominutitega – kes teeb lastele virgutusringi, kes teeb millal süüa, millal on öörahu jne. Aega mõelda esimesele koolipäevale oli paar hekte, jaksu aga üldse mitte. Kui ma pea padjale heitsin, olid unenäod juba alanud.

Emotsioonid päevast võtavad hästi kokku meie särasilmse organisaator/ingli Aljona sõnad: “…ega Noored Kooli saabubki kohale vaid kärtsu ja mürtsuga.” Suured muutused ja säravad hetked olid alanud.

 

Mari-Liis Raudsepp

NK 10. lend

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga