Esimese veerandi tagasiside4 minuti lugemine

Mõned mõtted juba aasta koolis olnud lennuinimeselt seoses esimese veerandiga.

Augustikuus ma juba ootasin pingsalt kooli, tahtsin juba suve jooksul kogunenud mõtteid hakata klassiruumis rakendama, oli soov näha kalleid kolleege ja muidugi kõige rohkem igatsesin oma vahvaid õpilasi. Minu jaoks oli see aasta algus veel eriline seetõttu, et sain astuda esimest korda klassijuhataja vastutusrikastesse kingadesse. Minu hoole alla sattus 20 särasilmset 6.klassi õpilast. Esimene september oli selle võrra ootusärevam, et tuli pidada maha elu esimene klassijuhatajatund – küll ma ikka närveldasin selle pärast, et mida öelda ja kuidas olla. Minu meelest läks mul päris hästi ja eriti vahva oli saada oma esimesed lilled klassijuhatajana. Pärast tundi jätkus päev vihmasajus ja rongkäigus läbi linna – saatsin paljud läbiligunenud õpilased kiiremas korras koju ja endalgi oli päris ebamugav, kui ülikonnakrae vahelt pidevalt vett sisse tilkus. Samas hoolimata ilmast oli 1. september minu jaoks ikkagi imeilus päev.

Tunnen, milline lisaväärtus õpetajatöös on olla ka klassijuhataja. Klassijuhatajatunnid, ühised söögivahetunnid ja meie esimene väljasõit – need on hindamatud hetked nende lastega, kes on antud sulle vastutada. Meeldivad ja mõnikord siiski murettekitavad vestlused lapsevanematega, samas ühine mure nende laste pärast – need on hetked kui eriti väärtustad enda tööd õpetajana. Vestlused pärast tunde õpilastega – hea ja usaldusliku suhte loomisel on võimalik saada teada kõik klassi mured ja rõõmud, lemmikõpetajad ja murelapsed. Saan tõesti areneda nende lastega, tunda seda üleminekuärevust algkoolist põhikooli ja kaugel ei ole aeg, kus saab põdeda jälle läbi teismeliseea rõõme ja muresid ja lausa 20 korda. See on see osa tööst, kus tunned tõeliselt seda, et sa võid muuta nende laste teed, olla eeskujuks, kuulajaks ja kaaslaseks nende väikeste inimeste kujunemisel ja see tunne on võimas.

Lisaks klassijuhatajatöö rõõmudele oli eriti tore selle aastal, et ma saan õpetada nii 1. kui ka 12.klassi, st et mõlema äärmusega saan sellel aastal töötada. Kuna päris palju lapsi, kellele eelmisel aastal lasteaias saksa keelt õpetasin, tulid minu kooli esimesse klassi, oli neid väga tore näha ja ilmselt neil ka mind – oli üks tuttav nägu lisaks võib-olla klassijuhatajale ja veel samal korrusel. Muidugi sain paljude jahmatunud pilkude osaliseks oma vanematelt õpilastelt, kui nad nägid mind kordoris uppumas 1.klassi toredate õpilaste kuhja alla, sest eks ikka pidid nad ju kõik korraga mind kallistama.

Lisaks koolis toimunule olen ülimalt õnnelik, et Noored Kooli programmi poolt sai võimalikuks osalemine Pärnu Juhtimiskonverentsil, mis selle aastal keskendus teemale “Ebaõnnestumine”. Osalemine konverentsil pani mind ennast palju analüüsima enda suuremaid ebaõnnestumisi ja oli löögiks kuklasse, kuivõrd oluline on oma tööd – nii ebaõnnestumiste kui ka õnnestumiste tasandil analüüsida. Pidev reflektsioon on edu pant – see on mõte, mille ma eriti just tippjuhtide kogemusest kaasa võtsin ja enda jaoks mõtestasin. Kuulates inimeste ebaõnnestumistes, kes julgelt ja avatult neid õppetunde lahkasid, kadus suur hirm ollagi selles samas paadis ebaõnnestujatega, kuid mitte lihtsalt – nendega, kelle jaoks ebaõnnestumine oli lähtepunkt edasiseks tegutsemiseks ja õnnestumiseks. Julgen olla tulevikus riskialtim ja tean, et ettevõtmise ebaõnnestumine ei tähenda veel MINU ebaõnnestumist. Kindlasti sain targemaks, et muretsemine võib ajada asju palju hullemaks ja ainuüks mõtestatult ettekande kuulamine pani mind hiljem nädala jooksul leidmas end korrale kutsumast “Mihkel, ära muretse!”.

Konverentsi tegi eriti toredaks see, et just konverentsi ajal oli ka mu sünnipäev ning tõeliselt tore oli selle päeval olla koos oma kallite lennukaaslaste ja Noored Kooli tiimiga, kes suudavad korda saata parajaid üllatusi. Olin üllatunud, kui konverentsi järelepeol klubis Bravo kuulsin DJ poolt üle terve klubi sünnipäevaõnnitlust – süüdistada tuleb selles koletus teos muidugi Margust. Ja pean ütlema, et öine jalutuskäik lennukaaslaste ja NK töötajatega Pärnu peal, jälgimas tähistataevast ja mõnusat sügisööd oli elamus.

Olen tõeliselt rahul oma teise õpetaja-aasta esimese veerandiga, olen leidnud parima töö, mida soovida ja ei mõtlegi kaotada usku sellesse, et igal lapsel on Eestis õigus suurepärasele haridusele.

 

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga