Kerttu Hermann

Esimene õppenõukogu1 minuti lugemine

Oleme vast kõik kuulnud oma kooliajal, kuidas õpetaja ei saa sinuga järelaitamistunnis istuda või sulle järeltööd ette anda, kuna tal on kiire õppenõukogule. Tundus selline arusaamatu asi, kus arutatakse kes-teab-mida ja kes-teab-kui kaua.

Nüüd siis osalesin ise oma elu esimeses õppenõukogus. See ei olnud üldse midagi sellist, mida ma olin ette kujutanud. Kindlasti on suur erinevus, kas laua taga istub 100 õpetajat, 50 õpetajat või nagu meie koolis – 10 õpetajat. Aga usun, et põnev, naljakas, informatiivne ja veidi hirmutav on see kõigele vaatamata ikkagi kõigile meile alustavatele õpetajatele.

Hirmsat poolt lahjendasid õnneks need soojad kallistused ning lilled, mida jagati nii magistriõpingute lõpetamise kui ka äsja möödunud sünnipäeva puhul. Lauale toodi snäkid ja joogid, lahti võeti märkmikud ning ette tõsteti suur pusle. Ei, mitte tavaline pusle, vaid see, kus on peal LÕP, IK, III klass, jne. See on see suuuuuuuuuur segadust tekitav kirju-mirju tunniplaani tahvel igas õpetajatetoas, millest ükski laps tegelikult aru ei saa. Nüüd võin vist tunnistada, et endalgi läks eile natukene aega, et asjast aru saada ning endale märkmikusse ümber kirjutada.

Aga teadmiseks siis järgmistele algajatele, mida tehakse õppenõukogul. Ma vist ei saanudki sellest päris esimese korraga aru. Vaatamata kõigele meeldis see mulle nii väga. Kõik said rääkida, kõiki kuulati. See võibki olla selle mõte – öelda kõigile: “Tere tulemast kooli!”

0 kommentaari

Saada kommentaar

Soovid liituda aruteluga?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga