Elu nagu Saksa kiirteel2 minuti lugemine

2013. aasta on lõppemas ja on aeg tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha, et alustada 2014. aastal uue hooga. See aasta on olnud kindlasti Noored Kooli aasta, sest 14. jaanuaril sain ma teada, et olen kutsutud programmi. Enne aprilli lõppu, kui programm algas, sai tehtud palju südant, hinge ja seiklusehimu toitvaid tegevusi – Rumeenias vabatahtlikkutööd, käia Stockholmis seminaril „Peer Education – Pay it Forward”, kauaoodatud pulmareisil Hispaanias ja olla Vilniuses konverentsi ühe osa eest vastutav.

Kõik need tegevused tunduvad nii kaua aega tagasi olevat, kuna viimased neli kuud on olnud nagu Saksa kiirteel, kust on võimalik korraks maha sõita ja hinge tõmmata ainult vaheaegadel. Igapäevaselt õpin inimese arengu kohta ja avastan iseennast. Näiteks põnevaim leid enda kohta: mulle teeb kõige rohkem haiget, kui inimene arvab, et ma tahan temale või kellelegi teisele halba. Tõden, et paar hetke on olnud kui hommikul ei taha kooli minna, kuna on tekkinud arusaamatus kolleegiga või pole noorte arengut näha. Õnneks on see olnud ajutine, sest õpetajatöö pakub kõike seda mida Y-generatsioon otsib – võimalust millegi suurema nimel töötada, mitmekesiseid päevi/nädalaid, enesearengut ja tunnet, et sinu töö on tõesti vajalik.

Neljapäeval, kui viimased tunnid olid läbi, tekkis mul suur tuhin alustada järgmise veerandi planeerimist. Istudes maha mõistsin, et õpetajana (eriti alustava õpetajana) ei ole võimalik kunagi uhkeks minna, kuna alati on võimalik peeglisse vaadates leida arengu suundi – lihvida tunde, siluda suhteid õpilastega ja arendada kooli kui organisatsiooni. Olen õnnelik, et mul on võimalik kõike kolme teha, sest nii tunnen kaasatuna siinsesse kogukonda. Mul on tõeliselt vedanud koolijuhtkonna, kaasõpetajate ja väga vingete noortega, kes on andekad, targad ja omanäolised. Nende noorte inimestega, keda õpetan, võiksin minna ka jahile.

Osa meie vingest Kiviõli I Keskkooli kogukonnast 24. septembril 2013.

 

Pean lisama lühikese lõigu ka Ida-Võlumaast, kuhu kolisime Martiniga juuni alguses. Tallinnas üles kasvanud ja Tartus viis aastat õppinud ning elanud, tundub täiesti hullumeelsus kolida Ida-Virumaale. Tuttavad ja võõrad, kuuldes kuhu elame läksime, teevad ikka nägusid või küsivad naljatlevalt „Kuidas see elu siis Venemaal on?”. Elu on väga hea! Siin on palju mitmekülgsem ja väljakutseid pakkuvam kui teie kõrgharitud või siis mitte nii kõrgelt haritud meeled on kunagi kohanud. See on koht, kus kõik on võimalik, lihtsalt võta kätte ja tee ära! Ilmselt võite lugeda minu tõelist patriotismi 🙂

Pilt on tehtud Kukrusel 8. detsembril 2013. Saime juba lumelauaga sõita!

 

Sirge seljaga uuele aastale vastu minnes,

Kerttu

7. lennu osaleja

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga