Kui endine õpilane kirjutab sellise kirja, tuleb heldimus peale küll: ”Õpetaja, kui sa tagasi kodus oled, siis tule rattaga külla. Kas sa tead, kus ma elan? Mul on sulle nii palju rääkida, võiksin terve öö ja päeva ainult rääkida.”
Õpilaste siirusel ei ole piire.
Kui see kera pilvede vahelt tavapärasest soojemalt paistma hakkab, on õpilased justkui ümbervahetatud. See on vist Eesti fenomen, et neil vähestel kuudel, kui päikest on, tahetakse sellest viimast võtta.
Mis muud kui jah õuetundidele! Nelja seina vahel istumine muutub muidu piinavaks nii õpilastele kui ka õpetajatele.
Osalesin koos Hanna-Liisi, Sandra, Gerli, Kristi ja Liisiga USA-s Teach for All / Synergies üritusel. Tegelikult juba mõnda aega tagasi (veebruaris). Mõned uitmõtted, takkajärgi.
1. Tänaseks on maailmas juba paarkümmend riiki, kus tegutseb sarnane haridusprogramm nagu meie Noored kooli. Tundub, et ülemaailmne õpetajate suhtlus on seda tuumakam, mida enam on teemaks nö õpetamise pehme pool (väärtushoiakute kinnitamine, ametiuhkuse tugevdamine, inimesena arenemine). Tehnilises osas (meetodid, nipid-trikid, materjalid jms) tasub pigem kodus ringi vaadata ja jätta lennureisiks kuluv fossiilkütus põletamata.
2. USA organisatsioon on vanim ja suurim, ca 20 000 osalejat 20 aasta jooksul. Sealne statistika näitab veenvalt ühte fakti: Teach for America õpetajad on vähemalt sama head kui traditsioonilise õpetamiskoolituse läbinud pedagoogid. Nad ei ole — kokkuvõttes ja keskeltläbi — kindlasti mitte halvemad, aga ka mitte silmapaistvalt paremad. Avalikult ja väljapoole keskendutakse loomulikult edulugudele. Tegelikult me võib-olla pole nii erilised.
3. Väga palju oli juttu haridusrevolutsioonist, mille lävel me justkui võiksime, globaalselt ja ajalooliselt, seista. Aga selle kõrval oli väga vähe juttu sellest, mis tegelikult üldse on haridus. Kas hinne? Kas mingi diskursiivne oskus (analüüs, seostamine, arvustamine)? Kas hüppelaud sotsiaalseks või majanduslikuks eduks? Kas võrdne võimalus? (Uurisin kunagi haridussüsteemi 1930-ndate aastate Saksamaal. See oli küllaltki egalitaarne ja efektiivne süsteem, riikliku õppekava täitmise mõttes.)
Mul on maailma kõige vahvam amet.
Töötada koos noortega, kes on täis inspiratsiooni ja ootusi, lootust, et kõik on võimalik. Noortega, kellel on veel kogu elu ees ja kõik teed veel vallutamata. Noortega, kellel on omad mured ja omad rõõmud, mis nad iga päev tundi kaasa võtavad. Noortega, kes ei ole veel ära unustanud naerda ning nalja teha. Iseenda, teiste ja õpetajate kulul. Ja kes siis sellest haiget võiks saada? Naer on terviseks.
Ja kui asjalikud nad on! 5.klassi veerandi kokkuvõtetest sain lugeda, kuidas neile meeldib, kui tunnid on hästi ette valmistatud. Kui õpetaja ütleb tunni alguses, mis eesmärgiga nad täna tunnis on. Nad tahavad ka tunda, et ei õpi lihtsalt seetõttu, et õpetajal on tööd vaja teha. Nad hindavad tundide kvaliteeti täpselt samamoodi nagu NK vaatlejad. Keegi julgeb veel arvata, et laps peaks rääkima siis, kui kana pissib?
Ja tegelikult on seegi armas, kui mõni õpilane mailis nii kirjutab: “Kui ma tohin muidugi sinatada siis HEAD VAHEAEGA SULLE KAA KADRI!”
Mis sest, et olen eesti keele õpetaja ning see riivab igasugust keeletunnet, on sisu siiski see, mis sellest ametist just maailma vahvaima teeb.
Elagu!
Õpilaste seas levib Facebookis järgmine tekst:
“Miks peab koolis käima?
matemaatika – meil on ju kalkulaator
emakeel – ma oskan rääkida
füüsika/keemia – jaa-jaa, päike on kuum
biloogia – jänesel on kõrvad
terviseõpetus – oskan kõndida ja joosta, kui peab
geograafia – põhi, lõuna, ida, lääs
ajalugu – tean, mis eile juhtus”
Õpilane: “Õpetaja, kas sa oled hipi?”
Mina: “Millest sa seda järeldad?”
Õpilane: “No sa ei vaata telekat ega söö krõpse, järelikult oled. Sul muidu hipibuss on või?”
Vastus: jah, ja milline veel!
3. lend Tartus ennast ja oma aega juhtimas. Aitäh Koidule, aitäh lennukaaslastele!
Veerandilõpu küsitluse viimane punkt: kui eesti keele õpetaja oleks auto, siis milline?
Vastuseid tuli seinast seina, võitsid Lexus ja punane Porsche. Mainiti ka tuunitud Žigulid, igiliikurit ja saksa tanki.
Austatud härra president, lugupeetud kohalviibijad.
Harlis Velk. Noored Kooli. Mul ei ole veel olnud õnne olla lapsevanem. Samas on mul viimase aasta jooksul olnud õnn töötada õpetajana põhikoolis. Selle aasta jooksul on haridus saanud mulle väga südamelähedaseks. Tahan rääkida teile hirmust, õpetajatest, keskkonnast ning pakkuda teile alternatiivse tulevikuvisiooni.
Hirm. Eesti inimeste kartus unistada liiga suurelt. Kartus läbi kukkuda. Madal motivatsioon. Mitmed eelkõnelejad mainisid seda oma sõnavõttudes. See oli kirjas Eesti visioonis järgmiseks kümneks aastaks. Kust see tuleb?
Iga avalik esineja teab, et sõnastus annab alla 10% oodatud tulemustest. Ülejäänud 90% tuleb esineja kehakeelest ning tema sõnumi mõttest. Sõltumata õppekavadest ja kooli tehnilistest võimalustest, õpetab iga õpetaja, kes seisab klassi ees, õpilastele iseennast. Õpetaja on pilt, ülejäänu raam. Selleks 90%ks, mis koolis õpilasi mõjutab, on õpetaja isiksus, tema uskumused, enesekindlus ja väärtushinnangud. Nüüd mõelge selle peale: kes on keskmine Eesti õpetaja? Millesse ta usub? Millised on tema väärtushinnangud? Milline on tema enesekindlus?
Jättes hetkeks kõrvale eliitkoolid ning vähesed sädeinimesed, kes on auga õpetaja elukutset läbi aastate kandnud, väidan ma, et keskmine Eesti õpetaja ei usu, et ta tema panus on oluline, et ta suudab õpilaste tulevikku muuta. Ta võitleb enda lahinguid üksinda ning on koolis tööl sellepärast, et ta kardab, et keegi teine teda tööle ei võtaks. Kui te selle peale mõtlete, siis ei tohiks enam tulla üllatusena, miks paljud noored on minimaalse koolirõõmuga, ebakindlad, madala motivatsiooniga, endassetõmbunud ja kardavad seada endale kõrgeid eesmärke.
Ükskõik, mida me teeme, ei muutu tänases hariduses midagi, kuni koolides on tööl samad inimesed, kes olid seal juba kümneid aastaid tagasi. Mõõdupuuks on motivatsioon tegeleda noortega ja seada neile kõrgeid eesmärke.
Õpilaste ette on vaja inimesi, kellel on kõrged eesmärgid, kes usuvad järjekindlalt endasse ja õpilastesse, kes on valinud õpetaja töö sellepärast, et kõik tööandjad ootavad neid avasüli.
Selleks, et sellised inimesed jätkusuutlikult kooli jõuaksid, tuleb palju ära teha ning igaüks meist peaks tegema kõik enda võimuses: koostada parim õppekava tippjuhtidele ning nimetada see õpetajakoolituseks, luua jätkusuutlik mudel, mis tagab sellistele sädeinimestele jälgitud arengu ning konkurentsivõimelised töötingimused koolis, valida koolijuhtideks parimad juhid ning eraldada koolijuhtide kinnitamine poliitikast, läbi selle tekitada konkurentsivõimeline õpetajate tööturg, kus koolis töötavad vaid parimad. Meil on vaja eeskujudel põhinevat haridust. See puudutab ka lapsevanemaid, kes panevad lapse arengule vundamendi.
Eesti visioon aastaks 2020 olgu: Eesti kool on maailma parim õpilase ja õpetaja arengukeskkond. Eestlane on eeskuju sünonüüm.
Aitäh!
Unustamine algab kohe koos meeldejäämisega. Esimestel minutitel ja tundidel on unustamine eriti kiire.
24 tunni möödudes mäletatakse alla 50% õpitust. Hiljem unustamine aeglustub. Unustamise vastu aitab hästi kordamine. Kordamine tõstab teadmised uuesti 100%-ni, kuid edasine unustamine on juba aeglasem ja nii jääbki lõpuks rohkem meelde.
