Mis muutus algas minus(t) Saudi Araabias

Reede, 25. august 2018

Oleme teel Saudi Araabiasse. Kolm NK vilistlast – mina, Marju ja Pille. Margot on juba kohal ja saatis meile just foto, kus tal on seljas abaya (pikk must hõlst, mille kandmine on Saudi Araabias kõigile naistele kohustuslik) ja peas hijab (pearätt, mida seadus mittemoslemitelt ei nõua, kuid mis peaks tänavale minnes siiski peas olema, kui ei taha liigset tähelepanu äratada).

Meid ootab ees mitmepäevane õpetajate konverents, kus OECD ja Teach for All´i koostöös õpetatakse ligi 700 kohalikule õpetajale nüüdisaegse õppe põhimõtteid ja meetodeid. Meie roll NK vilistlastena on viia läbi töötube 21. sajandi oskuste õpetamisest, õppijakesksest õppest, lapsevanemate kaasamisest ja kujundavast hindamisest. Kõige suuremaks väljakutseks saab eeldatavasti olema kohaliku kultuuriruumiga kohanemine ja selle valguses Saudi õpetajatega usaldusväärse kontakti saavutamine.

Saudi Araabia on äärmuslikult konservatiivne islamimaa. Riik, mille põhiseaduseks on koraan ja kus tänapäevani inimesi karistatakse raskemate kuritegude eest surmanuhtlusega pea maharaiumise teel. Riik, kus rikutakse inimõigusi, riigikorraks on absoluutne monarhia ja naised sisuliselt kuuluvad oma meestele, isadele või poegadele.

Viimase paari aasta jooksul on uus kroonprints ellu kutsunud aga mitmeid reforme, et muuta riik tänapäevasemaks ja tagada uuenduste kaudu seni peamiselt ainult naftavarudele tugineva majanduse jätkusuutlikkus. Hiljuti said Saudi Araabia naised autojuhtimisõiguse ja toimus esimene avalik naislaulja kontsert, avati esimene kino ja eks ole ka seesama konverents, kuhu teel oleme, märk riigi kasvavast avatusest.

Olen varem osalenud mitmetel Teach for All´i konverentsidel ja seminaridel erinevates riikides, kuid kunagi varem pole ma läinud kohale nii kahetiste tunnetega. Ühelt poolt valdab mind suur elevus, et mul on võimalus seda moslemite jaoks nii olulist maad (kus asuvad kaks kõige pühamat linna Meka ja Mediina) külastada, kogeda täiesti teistsugust kultuuri ja anda oma väike panus Saudi Araabia haridusuuendusse. Samal ajal tõstavad minus pead feminist, demokraat ja inimõiguslane ning küsivad, kas ikka peaksin laskma end lahkesti võõrustada riigil, mis neist minu jaoks nii olulistest väärtustest ei hooli. Ennekõike suhtun eesootavasse siiski kui imelisse õppimisvõimalusse. Ootan suure põnevuse ja väikese ärevusega muutust, mis minu sees selle kogemuse najal sündida võib.

NK vilistlaste esindus Saudi Araabias

NK vilistlaste esindus Saudi Araabias (vasakult): Sandra Fomotškin, Pille Pipar, Marju Tannberg ja Margot Möller

Kolmapäev, 19. september 2018

Saudi Araabias käimisest on möödunud juba ligi kuu, kuid jõuan oma muljete kirjapanemiseni alles nüüd, sest nii keeruline on tundunud kõike nähtut, kogetut ja õpitut üheselt ja lühidalt sõnadesse panna. See tundub pea võimatu missioonina ka täna, kuid proovin siiski.

Alustuseks ütlen kohe ära, et kuigi Saudi Araabia paistab mulle endiselt vastuolulise riigina, on kahtlev tunne minu sees mu enda rolli ja vastutuse osas tänaseks lahtunud. Kohtusin seal inimestega, kes päriselt soovivad muutusi nii hariduses kui ühiskonnas; inimestega, kes tunnevad suurt uhkust oma riigi ja kultuuri üle ega taju meie jaoks äärmuslikke piiranguid rõhuvatena; inimestega, kes olid väga külalislahked, lugupidavad ja uutele ideedele avatud. Olen sügavalt tänulik, et sain osa võimalusest nendega koos ja üksteiselt õppida.

Esimesel õhtul, kui kõik Teach for Alli õpetajad lavale paluti (70 NK sõsarprogrammide vilistlast 26 riigist üle kogu maailma) ja kogu saal meile tervituseks aplodeeris, oli veidi ehmatav näha, kuidas publik jagunes mustaks ja valgeks pooleks. Vasakul üleni musta riietatud, pealaest jalatallani kinni kaetud naised, paremal valgetes rüüdes ehk thawbides ja traditsioonilistes punase-valge-ruudulistes peakatetes mehed. Teineteise uudistamise kergelt koomilise väljendusena filmisid nii laval- kui saalisolijad teineteist vastastikku telefonidega. Mis viitab kohe ka ühele harjumusele, mis meid saudidega ühendab – aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine. (Üks Taani noormees tegi õige pea kindlaks, et isegi Tinderis on arvestatav hulk kohalikke naisi selles muidu nii konservatiivse kuvandiga paigas.)

Pärast ametlikke kõnesid tulid osad kohalikud õpetajad meiega jutustama. Bulgaaria kolleeg jagas hiljem, kuidas üks Saudi õpetaja teda tervitades ütles: “Ma ei tea, kas te taipate, et siin ja praegu me teeme koos ajalugu. Selline konverents, kus osalevad väliskülalised ja nais- ja meesõpetajad õpivad koos, toimub meie riigis esimest korda.”

Teisele päevale ja oma esimesele töötoale kujundava hindamise teemal läksin vastu kerge ärevusega hinges. Ainus mida ette teadsin, oli see, et minu töötoas osaleb 20 õpetajat, nii naisi kui mehi. Mingit infot osalejate eelnevate teadmiste ja kogemuste ega ka keeleoskuse kohta meil polnud. Otsustasin siiski, et lendan peale täpselt sama kavaga, nagu olin Eestis olles eelnevalt planeerinud ning vajadusel kohandan tegevusi vastavalt reaalsele olukorrale. Kui seminariga 10 minutit pärast ettenähtud aega alustasime (arusaam ajast ja täpsusest on Araabias meie omast erinev, sellega tuleb lihtsalt arvestada), sain tutvumisringi ja eelnevate teadmiste kaardistamise käigus kiirelt aru, et mul on õnn töötada pundi kogenud ja väga motiveeritud õpetajatega, kes ei vaja mingit selgitust selle kohta, mis on kujundav hindamine. Niisiis otsustasin selgitamise osa ära jätta ja viisin läbi hoopis disainmõtlemise ülesande, kus nad uurisid üksteise praeguseid hindamispraktikaid ning disainisid uusi hindamislahendusi ja -tööriistu, mis õpilaste arengut veel paremini toetaksid. Imeline oli vaadata nende entusiasmi ja keskendumist, kui nad seda tegid ja näha, kui innukalt nad tahtsid disainitud lahendusi teistega jagada. Kuigi naised ja mehed istusid füüsiliselt eraldi, osalesid nad kõik aktiivselt arutelus, võtsid julgelt sõna ja esitlesid teistele oma ideid. Ruumis oli nii palju positiivset energiat ja rõõmu koos töötamisest, et pärast seminari oli kergelt hõljumise tunne.

tagasiside

Töötoas osalenute tagasiside

Järgmistel päevadel ja järgmiste gruppidega kohtasin valdavalt samasugust aktiivsust ja õpihimu. Tabasin ennast mõttelt, et kui teha sarnane konverents Eestis, kas siis meie õpetajad oleksid niivõrd innukad õppijad ja kaasarääkijad? Muidugi tuleb arvestada, et 700 konverentsil osalejat olid üle riigi välja valitud ega polnud võib-olla päris representatiivne valim Saudi Araabia õpetajaskonnast. Kuid siiski olin positiivselt üllatunud nende uudishimust, avatusest ja vastuvõtlikkusest uuele.

seminaris osalejad

Kuigi seminaris osalesid aktiivselt nii naised kui mehed, soovisid grupipildil ennast koos minuga jäädvustada ainult viimased

Konverents oli vinge ka selle poolest, et iga töötoa eest vastutas kaks Teach for Alli õpetajat, mis tähendas meile võimalust (ja kohustust) ka omavahel koostööd teha. Minu partneriks oli TF Australia vilistlane Alanah Pearson, kellega koos töötube planeerisime ja viimase sessiooni ka tandemina koos läbi viisime. Usun, et õppisime teineteiselt vähemalt samapalju kui ise õpetasime. Inspireerivad olid ka konverentsi keynote kõnelejad: OECD hariduse ja oskuste osakonna juht Andreas Schleicher, Uus-Meremaa endine haridusminister Patricia Hekia Parata ja Oxfordi ülikooli neuroteadlane paruness Susan Greenfield.

Andreas Schleicher

Üks konverentsi peaesinejatest Andreas Schleicher

Kultuurikogemus Saudi Araabiast oli kahtlemata eriline. Kanda iga päev abayat ja pearätti ning tajuda selles üheaegselt ahistust ja vabanemist (sest ei pea mõtlema, mida selga panna ega soengut sättima); tunda kõrvetavat kõrbekuumust ja silmipimestavat päikest; kaubelda kohalikul turul; süüa vaipadel istudes traditsioonilisi toite (seda tegime ühe ekskursiooni käigus, igapäevaselt sõime ikka hotelli restoranis) ja juua araabia kohvi; kuulata mošees araabiakeelset palvelaulu; tantsida kinniste uste taga koos kohalike naistega, kes on heitnud endalt abaya ja niqabi ning näitavad ette, kuidas tuleb tantsu ajal juukseid lehvitada – kõike seda kogeda oli haruldaselt äge.

Ja siiski pean tunnistama, et kui pean ütlema ühe asja, mida Saudi Araabia kogemusest kõige enam hindan, siis on selleks koostöine õppimine ja õpetamine rahvusvahelises seltskonnas, mis ei sõltunud tegelikult üldse konverentsi toimumiskohast, vaid selle formaadist ja osalejatest. Töötubade läbiviija roll aktiviseeris mind õppijana ja mina omakorda nägin oma peamise ülesandena aktiviseerida osalevaid õpetajaid. Olen nüüd veel enam kui enne koostöise õppimise ja õpetamise usku, sest ma kogesin vahetult, et isegi nii erinevates kontekstides ja maailma nurkades nagu Eesti, Austraalia ja Saudi Araabia töötavatel õpetajatel on üksteiselt palju väärtuslikku õppida ja vastastikku õpetada.

Ja mis Saudi Araabiasse puutub, siis kõik, mis paistab pealtnäha must-valge, ei ole seda lähemal vaatlusel sugugi. Arvestades nende valitsuse reformipingutusi, haridusuuendustesse investeeritavaid summasid ning ennekõike sealsete õpetajate avatust ja entusiasmi, pole üldse võimatu, et sellest riigist saab uus Singapur, kus inimeste oskused teevad lühikese aja jooksul silmapaistva arenguhüppe. Aeg näitab, kuidas see nende kultuuritraditsioone ja ühiskonda mõjutab.

Teach for All õpetajad Saudi Araabias

Teach for Alli programmide vilistlased 26 riigist, kes Saudi Araabias oma kogemusi jagasid

Noored Kooli õpetajad Abu Dhabis

7. ja 8. oktoobril toimus Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis ülemaailmne õpetajate konverents, millest võttis osa ka viis Noored Kooli õpetajat. Konverents kandis nime Qudwa – Teaching For Tomorrow ning selle eesmärk oli tutvustada hariduse arengusuundi maailmas.

Konverentsi korraldas Abu Dhabi haridusosakond eesotsas linna kroonprintsi Mohammed bin Zayed Al Nahyaniga, kes oli ka ürituse patrooniks ja finantseerijaks. Konverentsile said kandideerida vaid ülemaailmse haridusvõrgustiku Teach for All partnerorganisatsioonide liikmed, Eesti mõistes programmi Noored Kooli vilistlased, kes on endiselt tegevõpetajad. Nende seas ka mina.

Kutse Abu Dhabi konverentsile kandideerida laekus mu postkasti viis päeva enne lõplikku tähtaega, peaaegu viimasel hetkel, nagu see ikka kipub olema. Noored Kooli osalejatele ja vilistlastele ei ole välismaised konverentsikutsed enamasti mingi haruldus, kuid see võimalus tundus lihtsalt liiga äge, et sellest mitte kinni haarata. Kandideerimisvormis pidi kirjeldama motivatsiooni ning saavutusi õpetajana, samuti küsiti ametlikku tagasisidet senisele tööle. Võtsin vormi täitmiseks hea mitu tundi aega, kirjeldasin oma töid ja tegemisi, lisasin YouTube’i linke videotest, mida oleme koos õpilastega teinud. Mõtlesin, kas kõik või mitte midagi. Mõned nädalad enne uue kooliaasta algust selgus, et seekord siiski kõik – osutusin valituks! Esimesena helistasin emale ja seejärel rõõmustasin kaks päeva järjest.

Paari päeva jooksul selgus, et Eestist sõidab Abu Dhabisse lisaks minule veel neli õpetajat – Kätlin, Pille, Kaidi ja Laura. Seda, kuidas meie reis möödus ning mida me kohapeal nägime ja tegime, saab vaadata minu YouTube’i kanalist. Tegin kolmest reisipäevast videoblogi ehk vlogi. Tahan pigem rääkida sellest, mida meile konverentsil õpetati ja mida ma sealt kaasa olen võtnud.

IMG_0909

Rõõmsad Eesti õpetajad Abu Dhabis – Kätlin Hein, Pille Pipar, Kaidi Menšikova, Reesi Kuslap ja Laura Komp

Konverents toimus luksuslikus Emirates Palace hotellis, mille kohta oleks õigem kasutada, nagu nimigi viitab, sõna palee (mõtlesid, miks postituse tunnuspilt selline on?). Osalejateks oli 700 kohalikku ning 80 Teach for All’i õpetajat, olime uhked oma esinduse üle, väikese Eesti kohta viis õpetajat on suur saavutus. Kui konverentsi avakõned peeti suures saalis, siis edaspidi toimus töö erinevates ruumides. Vastavalt tunniplaanile sai iga osaleja valida endale meelepärase teema, erinevaid loenguid ja töötube toimus paralleelselt umbes seitse-kaheksa. Kõik loengud ja seminarid kestsid 45 minutit. Kui esimesel päeval ei osanudki valida, mida kuulama-vaatama minna, kuna kõik teemad tundusid nii põnevad, siis teise päeva lõpuks olid välja kujunenud juba oma lemmikesinejad, kelle puhul võis kindel olla – kvaliteet on garanteeritud.

Konverents oli sisult suunatud tehnoloogia kasutamisele hariduses ja n-ö homsetele õpimeetoditele. Avakõnest jäi meelde, et tänapäeva kooli suurim väljakutse on, kuidas kasutada ära potentsiaali, mida tehnoloogia meile pakub. Meil on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas panna tehnoloogia õpilase heaks tööle, kuid õpetajatena puuduvad meil tihti vajalikud teadmised ja oskused. Toodi välja, et tehnoloogia vastu pole mõtet võidelda, selle kasutamine on lastel juba veres. Kuigi rõhutati tehnoloogia olulisust, öeldi ka, et inimene jääb alati kõige tähtsamaks. Learning and learners first, technology second.

Järgmisena osalesin töötoas „Teacher Talk – Active learning“. Teemaks oli, mis teeb ühest koolitunnist hea tunni. Peamiselt jäi kõlama, et tund peab olema õpilaskeskne, õpilased peavad olema kaasatud. Õpetajad kardavad, et kui õpilasele anda liiga suur roll ja vastutus, võib tunnis kord käest ära minna, kuid seminaril väideti vastupidist. Kui õpilane on õppimise keskmes, alati tegevuses, ei kao distsipliin, kuna tal on targematki teha, kui tunnikorda rikkuda. Tuleb oma õpilasi usaldada.

Kahe päeva jooksul avaldas mulle kõige enam muljet USA hariduspsühholoog dr. Michele Borba, kelle töötubades osalesin mitmel korral. Borba on ekspert empaatia arendamises, kiusuennetuses ja laste iseloomu kasvatamisel. Ta tõi palju inspireerivaid näiteid läbiviidud teadusuuringutest ja reaalsetest meetoditest, näiteks kuidas ennetada kiusamist ning kuidas kasvatada lastes empaatiavõimet. Borba osutus ka teiste NK-laste lemmikuks, mistõttu pärast viimase seminari lõppu tegime temaga koos ühispildi.

IMG-1189

Dr. Michele Borba keskel

Ma ei saa öelda, et konverentsil kuuldu oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut või täiesti uut, kuid väga hea oli jälle n-ö põhitõdesid üle korrata. Kool on õppimise koht, kool on õppijate koht, õpetaja on suunaja, kes peab samamoodi end pidevalt arendama ja ajaga kaasas käima. Uute õpimeetodite kasutamine võib alguses tunduda ebamugav, kuid kes varem on õppinud vaid oma mugavustsoonis olles?

Tagasi oma igapäevases rütmis, mõtlen tihti Abu Dhabi kogemuse peale. Proovin olla empaatilisem ja õpetada seda ka oma õpilastele, proovin lähtuda õpilaste huvidest, kasutan teadlikult rohkem nutiseadmeid. Kui 9. klassi esimese perioodi viimases ühiskonnaõpetuse tunnis kuldvillakut mängisime, oli Abu Dhabi teema all 100 punkti küsimus järgmine: mida tähendab sõna Qudwa araabia keeles? Kuigi ma polnud seda õpilastele tegelikult kordagi maininud, arvas üks poiss: see tähendab tarkust. Ma vastasin: peaaegu õige, see tähendab eeskuju. Tahan olla oma õpilastele hea eeskuju ning olen ääretult tänulik Abu Dhabi kogemuse eest.

Reisi videoblogi leiad siit

Konverentsi konspektid leiad siit

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Noored Kooli osalejad rahvusvahelises Erasmus+ projektis

Noored Kooli koos sõsarorganisatsioonidega Lätist (Iespējamā Misija), Bulgaariast (Заедно в час) ja Hispaaniast (Empieza por Educar) viisid ühiselt läbi projekti “21st century skills for success – Teacher collaboration across Europe” (21. sajandi oskused eduks – õpetajate koostöö Euroopas).

Projekt algas 2015. a jaanuaris ja lõppes 2016. a augustis. Projekti rahastab Erasmus+, mida kaasrahastab Euroopa Liit.

Projekti käigus valmis eTwinning keskkonnas projektiplaanide kogumik, mis aitab õpetajatel koos oma õpilastega läbi viia rahvusvahelisi projekte, mis õpetavad õpilastele 21. sajandi oskusi. Kõik projektid, mis kogumikus on, on projekti jooksul loodud ja õpilastega läbi tehtud ning vastavalt vajadusele on projektiplaane ka parandatud.

Noored Kooli poolt alustas projekti koordinaatorina Kerli Prass (3. lend) ning projekti käigus võttis koordineerimise üle Tiina Pau (7. lend). Projektis osalesid õpetajatena Kathriin Karus (8. lend) ja Marie Vellevoog (8. lend).

Projekti raames kohtusid õpetajad kaks korda näost näkku ja korduvalt virtuaalselt, et planeerida tegevusi klassis ja koostada projektiplaane. Novembris 2015. a käidi Sofias, kus tutvuti Bulgaaria haridusega ning planeeriti oma projektikaaslastega edasi tegevusi, mida seni oli planeeritud virtuaalselt. Märtsis 2016 kohtuti Tallinnas ja Riias ning planeeriti projekti lõputegevusi ning keskenduti projektiplaanide kohendamisele eTwinning keskkonna jaoks.

Projektiplaanid kõigile kasutamiseks avalikustatakse oktoobris 2016.

TFA projekti TFS kohtumine Riias

Projekti kohtumine Riias

Kadi ja Reelika räägivad oma muljetest Teach Firsti konverentsilt Inglismaalt

 

Juuli lõpus toimus Leedsis, Suurbritannias Noored Kooli suurema õe Teach First’i konverents „Impact Conference 2015“. Sarnaselt Eesti  suvekoolile toimub ka Inglismaal suvine noorte õpetajate ettevalmistuskoolitus, mille lõpuakordiks oli sel aastal konverents, kus osales kokku ligi 3500 inimest ning toimus üle saja põneva sessiooni. Võimaluse sellest osa saada said ka Noored Kooli 6. lennu vilistlane Kadi Lepik ja 8. lennu osaleja Reelika Turi.

„Avapauk oli tõeliselt võimas: 3500 osalejat oli kogunenud Leedsi First Direct Arenale, mis on palju suurem hoone, kui meie Saku Suurhall. Kõik inimesed sagisid oma kohtadel ning äkitselt tõstis keegi laval käe ja ka saalis hakkasid käed kulutulena tõusma: viie sekundiga saavutati vaikus,” tutvustab Reelika.

Laval kõnelesid haridusminister Nicky Morgan, programmi Teach Like a Champion eestvedaja Doug Lemov ning Reelikale ja Kadile eriti sügava mulje jätnud Richard McCann, kes rääkis loo oma kurvast lapsepõlvest, puudutades sellega igat noort kuulajat, kes mugavalt oma pehmel toolil istus (looga saab tutvuda raamatu „Just a Boy“ kaudu).

Konverentsi sessioonid olid jaotatud teemade kaupa:  koostöö, koolide arengu juhtimine, kõigi õpilaste vajaduste rahuldamine, kõrgharidus ja tööhõive, praktika ja pedagoogika ning liidrioskused ja enesejuhtimine. „Mitmed sessioonid, kuhu sattusin, olid suunatud esimese ja teise aasta osalejatele, mistõttu ma uusi teadmisi meeletul hulgal juurde ei saanud. Samas palju ideid ja põnevaid allikaid, mida uurida ja augustis ettevalmistuskoolitusel kasutusele võtta, sain küll,” räägib Kadi.

Ka Reelika jäi sessioonidega üldjoontes rahule. „Valisin omale seminarid, mis käsitlesid kooli juhtimise ja liidriks kasvamise teemasid. Mõlemal päeval 4 seminari – päris intensiivne õppimine. Pärast esimest päeva tundsin eelkõige uhkust, sest enamik seminaridel käsitletud teemadest olid mulle tuttavad – just tänu Noored Kooli programmile. Leedsis olles mõistsin, et meie ettevalmistuskoolituste kvaliteet on ikka tõeliselt tasemel. Hea oli end tunda täiesti võrdse partnerina, mitte Euroopa äärealalt pärit õpetajana.”

Kahe päeva jooksul õppis Reelika koosolekuid efektiivselt läbi viima, koostas oma eluplaani, kaardistas liidrite omadusi ja tutvus erinevate UK koolide direktorite ning nende lugudega. „Õppimine oli vahetu ning nõudis palju suhtlemist – täpselt nagu Noored Kooli koolitustel. Konverents oli hästi korraldatud ning raputas mõnusalt suvist elurütmi. Põnev oli osa saada nii suurest üritusest ning mõista, et meie siin teeme oma väikest asja ikka täitsa heal tasemel,” räägib ta.

Kadi soovitab inspiratsiooni jagamiseks ka teistel talle enim meelde jäänud teemadega tutvuda. Eeskätt liigutas teda ühe kooli lugu, mis kogukonda kaasates n-ö tuhast tõusis oli „Stanton Bridge School Success”, põnev oli kuulata ka tervisliku toitumise mõjust aju arengule ning limonaadide, krõpsude ja kommide müügi keelustamisest Inglismaa koolides (rohkem infot aadressidelt foodforlife.org.uk ja schoolfoodplan.com).

„Veel põnevat materjali, näiteks lapsevanemate kaasamise teemal, leiab tunnustatud haridusteadlase Joyce Epsteini Youtube loengutest ning kui kellelgi on veel kahtlusi kas ja kui palju õpilasi tunnis kaasata, siis vastuse leiab ÜRO laste õiguste konventsioonist, mille artikkel 12 ütleb, et igal lapsel on õigus avaldada arvamust teemadel, mis neid puudutavad,” tutvustab ta.

 

 

Noored Kooli Rootsis Teach For Swedenit külastamas

 

 

135 144

 

 

14. märtsil asus 6-liikmeline Noored Kooli õpetajate seltskond teele, tutvumaks Rootsi samalaadse programmi, s.o Teach For Swedeniga. Läksime külla kolmele Teach For Swedeni õpetajale, vaatlesime nende koolitunde ja ööbisime nende kodudes. Etteruttavalt võin öelda, et reis oli täis päikest, nalja ja meeldejäävaid kevadmälestusi. Kahe Rootsis veedetud päeva jooksul viibisime ühe päeva Rootsi koolis tunde jälgimas ning mõned ka andmas; teise päeva aga Teach For Swedeni kontoris, arutlemaks Eesti ja Rootsi koolielu üle.

Teach For Sweden loodi 2012. aastal ja esimese lennu osalejad saavad oma diplomid kätte juba sel suvel. Lõpetajaid peaks esimeses lennus olema 11, järgnevates aga juba üle 30. Esimese kahe aasta osalejad õpetavad vaid matemaatikat ja muid teadusaineid (bioloogia, loodusteadused, keemia, füüsika), sest reaalainete õpetajaid on Rootsis vähe, nii nagu meie kodumaalgi.

Teach For Swedeni mudel on päris sarnane Noored Kooliga omaga: programmis osalejad paigutatakse koolidesse ja piirkondadesse, kus on abi kõige rohkem vaja. Kord kuus kogunetakse kolmeks päevaks ülikooli õppima, samuti on teha kodutöid. Konkurents programmi pääsemiseks on tihe: 10 kandidaati ühele kohale. Rootsi programmis on erinev aga näiteks see, et peasponsori (Nordea) poolt on igale osalejale olemas mentor/coach, kellega oma probleeme jagada ja eesmärke seada. Selline suhe  on kasulik mõlemale poolele: Nordea pangatöötajad saavad teadlikumaks Rootsi haridussüsteemist ning Teach For Sweden programmist, osalejatel on aga erapooletu isik, kes näeb õpetajate probleeme teise nurga alt.

Rootsi ja Eesti koolide vahel on üllatavalt palju erinevusi. Näiteks on naaberriigis koolitunnid erineva pikkusega, st 30 minutist 1 tunnini, õpetajad annavad keskmiselt 3-4 tundi päevas, keeletunnid toimuvad terviklikes klassikomplektides (25 inimest). Samuti tunduvad õpilased olevat klassides aasta nooremad, nad on rahulikumad, kooliasju (raamatud, töövihikud, kirjutusvahendid) on vaja vaid üksikutes tundides. Veel jäi silma, et Rootsi koolides puudub meie süsteemile üsna omane koolikell, kusjuures hilinemine tundidesse on naabrite juures pigem tavaline. Koolide vahel on aga ka sarnasusi: näiteks on koolidesse jõudmas digiajastu, meesõpetajaid on vähe nii siin- kui sealpool lahte, poiste õppeedukus on halvem kui tüdrukutel, õpilased ei ole aktiivsed vastajad ning tundides on palju näha telefone ja tahvelarvuteid.

Kõige enam pakkus mulle mõtlemisainet just koolitunni algus ja distsipliin, täpsemalt see, et puudus koolikell ning range aeg tunni alustamiseks. Teades, et Rootsi õpilaste koolirõõm on kõrge (85% 2012. aasta PISA uuringute järgi, võrreldes Eesti 66,6%-ga), tekkis küsimus: kas ja kui palju võib mõjutada vabam tunni algus õpilaste soovi õppida just siis, kui nemad on selleks valmis? Ilma õpetajapoolse sunnita? On ju 21. sajandi oskuste hulgas ka paindlikkus ja vastutustunne! Nii nagu ootus, et õpetajast peab saama juhendaja ja abistaja. Võib-olla ongi hästi, kui õpilane, kui ta pole parasjagu oma lemmikainetunnis, töötab 45 minuti asemel pool tundi, ent teeb seda omal soovil, nii et koolirõõm jääb alles?

Koolirõõmust ja PISA tulemustest saad täiendavat infot siit: http://www.keepeek.com/Digital-Asset-Management/oecd/education/pisa-2012-results-ready-to-learn-volume-iii/percentage-of-students-who-report-being-happy-at-school_9789264201170-graph3-en#page18

Reijo Väljak, 7.lend

Väärtustest, spirituaalsusest, armastusest – vestlusring TFA (Teach For All) Mumbai konverentsi ainetel

23. jaanuaril 2015 kogunes väike, ent entusiastlik seltskond Noored Kooli kogukonna esindajaid meie vilistlase Kati Tikenbergi kohvikusse Enflamme (Pühavaimu 7). Koosviibimise eesmärgiks oli jagada novembrikuus toimunud TFA India konverentsi muljeid. Mumbais toimunu salvestamiseks ja koju toomiseks tegi Kerttu Sepp 7. lennust kohapeal videointervjuud arutelude võtmeisikutega. Ta palus kõigil intervjueeritavatel esitada ka üks kõige olulisem küsimus Noored Kooli organisatsioonile. Tahtsime tutvustada seda materjali kõigile huvilistele ja esitatud küsimuste kaudu arutleda Noored Kooli tegevuse ja rolli üle. Lisaks kuulasime meie tegevjuhi Kristi Klaasmägi esituses ülevaadet NK meeskonna lähituleviku plaanidest.
Teach For America looja (ja seeläbi kogu TFA liikumise algataja) Wendy Kopp küsis meie organisatsioonilt, mida me tegelikult oma lastele soovime. Oma ettekandes rõhutas ta armastuse ja pühendumise tähtsust ja väljendas probleemi, millega ilmselt kõik TFA liikmesriigid rinda pistavad: meie helgeimad pead leiavad reeglina rakendust finants-, tehnoloogia- või meditsiinisektoris, kuid väga vähesed jõuavad haridusse. Ometi on haridus see valdkond, mis kõige otsesemalt meie tulevikku kujundab. Wendy küsimusest alguse saanud arutelus jõudsime isekeskis väärtuste olulisuseni – põnevate meetodite kasutamine on tähtis, kuid veelgi olulisem on see, missuguseid arusaamu ja põhimõtteid me oma õpilastes näha tahame. Meie lastest peavad saama head inimesed, kes julgevad unistada, kellel on valikuid ja kes leiavad oma kutsumuse. Ainult nii saab sündida avatud ja salliv Eesti, milleni me jõuda soovime. Sealjuures on õpetajale kõige paremaks partneriks lapsevanem, kes oma last toetab.

Kristi Klaasmägi kõneles Noored Kooli jõupingutustest jõuda meie mõju täpsema mõõtmiseni. Väga palju on kaudset mõju, seoseid erinevate valdkondadega, järjest enam tekib koostöövõimalusi teiste organisatsioonidega (näiteks ülikoolid), kuid keeruline on seda mõju hinnata. Plaanitakse üle vaadata NK visioon, sest see on praegu väga lai ja kõikehõlmav, mistap on raske oma tegevusi konkretiseerida. Samuti on plaanis üle vaadata koolide otsimise süsteem. Kiviõli I Keskkooli näitel on hästi näha, et 5 osalejat ühes koolis annab palju suurema mõju kui 1–2. Ehk peaks organisatsioon just sellele suunale keskenduma. Kuna meie vilistlaskond on juba üsna rohkearvuline ja tegutseb väga erinevates valdkondades, võiks seda ressurssi erinevates koostööprojektides rohkem ära kasutada.

Zeke Cohen (organisatsiooni Intersection looja ja juht) rääkis oma intervjuus kui oluline on õpilastele teadvustada, et nemad ise saavad olla oma kogukonnas liidrid ja sealset elu paremaks muuta. Meilt küsis ta, kui hästi me tegelikult tunneme seda kogukonda, milles me töötame. Kui sügavalt me tegelikult end ümbritsevate inimestega seotud oleme? Võib-olla tuleks kogukonna kaardistamisega tegeleda läbi terve programmis osalemise aja ja mitte ainult esimese aasta alguses. Kuna paljud osalejad ei ela kogukonnas kohapeal, siis on mõnikord raske kohaliku eluoluga suhestuda. Sellest johtuvalt tekkis meil ka küsimus, kuivõrd peab õpetaja visioon olema seotud selle kogukonnaga, kus ta tegutseb. Küsimus on mõiste “visioon” defineerimises. Võib-olla on visioon siiski midagi isiklikku ja minu enda väärtustest lähtuvat, samas kui eesmärgid peavad olema seotud nende vajadustega, mis on minu õpilastel kui oma kogukonna liikmetel.

Teach For India looja Shaheen Mistri jagas intervjuus oma usku igasse inimesesse, ka lastesse. Kogu tema tegevus ja jutt on kantud sügavalt indiapärasest spirituaalsusest, mida ta ise kehastab. Noored Kooli kogukonnalt küsis ta, mida meil on selleks vaja, et oma õpilasi liidriks kasvamise teel aidata. Paraku lõppes meie kokkusaamiseks ette nähtud aeg ja see küsimus jäi koduseks edasimõtlemiseks. Igal juhul on Shaheen elav näide sellest, kuidas iga liidri tegu on kantud tema sisemistest väärtushinnangutest.
Tol õhtul jäi meil väga mitu intervjuud vaatamata ja palju küsimusi arutamata, seega küpseb meis plaan korraldada sellele üritusele ka järg. Seni tasub end aga kursis hoida kohvikus Enflamme toimuvaga, sest selle koha eesmärk ongi pakkuda keskkonda erinevatele arutlusõhtutele ja vestlusringidele. Infot selles imehubases kohas toimuva kohta leiab nende Facebooki leheküljelt (https://www.facebook.com/CafeEnflamme).

 

Illustratiivne foto postituse päises: http://www.karmany.org/company/teach-for-india/133