Külaskäik Kallahti Põhikooli (Kallahden peruskoulu)

27. jaanuaril külastas Noored Kooli IV lend Helsingis asuvat Kallahti Põhikooli, et saada ülevaadet sealses koolis toimuvast ning tutvuda Soome haridussüsteemiga, mida peetakse maailmas haridusimeks. Järgnevalt saate lugeda meie ühist kokkuvõtet antud käigust.

Kallahti Põhikoolis õpib ligikaudu 500 õpilast vanuses 7-15. Kooli õpilastest 1/3 on immigrandid / immigrantide järeltulijad. Peamised etnilised grupid on somaallased, venelased ja eestlased. Kooli asukoht on Ida-Helsinkis, kus on paljude sisserännanute elupaik. Koolipäev kestab üldjuhul 6 tundi. Klassiruumis kestab tund 45 minutit, sellele järgneb 15 minutit pausi. Õpilasi on klassides keskmiselt 20-25, algklassides umbes 12, 7.-9. klassis umbes 15. Lisaks aineõpetajatele/klassijuhatajatele töötavad koolis eraldi 3 erivajadustega õppijate õpetajat ning mõned assistendid, kes roteeruvad erinevate klasside ja tundide vahel vastavalt vajadusele. Koolis töötab ka kolm eesti õpetajat.

Oma soome visiidi põhjal kujundasime enda arusaama Soome haridusime alustaladest. Need olid järgmised:
• Õppimine on kulgemine: loomulik ja rahulik protsess, millses asjaosalised koos liiguvad; ajasurvet ei looda, igal sammul tulemusi ei rõhutata.
• Kooli tullakse õppetööd tegema; ei olnud kuulda väljaöeldud vastuseisu või „ei viitsi“-t.
• Õpetajate väga head suhtlemisoskused: sõbralikkus, kuulamine, selgete sõnumite ütlemine, asjalikkus, rahulikkus, kannatlikkus, positiivsus, võrdne suhtumine õpilastesse; hääle tõstmist ei märganud ühelgi korral.
• Õpetajate ja õpilaste suhted, mis põhinevad vastastikusel mõistmisel ja austusel.
• Põhikool on reeglina gümnaasiumist eraldi, moodustades omaette terviku.

Olgu siinkohal ära toodud mõned tegevuspraktikad, mida külastuse jooksul märkasime ning mis võiksid omada tähendust ka meie kontekstis.

Ülekoolilised
Erivajadustega õpilaste juhendamine (sarnaselt nii õppimis- kui käitumisprobleemide puhul): süsteemne lähenemine õpilastele, kellel on probleeme õppimise või käitumisega
• Koolis on kaks klassi diagnoositud õppimislike erivajadustega õppijatele või tõsiste käitumisprobleemidega õpilastele (üks 1.-6. klassi lastele, teine 7.-9. klassi omadele), klasse juhendavad eripedagoogid. Lisaks töötab on oma klass kolmandal eripedagoogil, kes juhendab õpilasi, kellel on ajutisemat sorti õppimislikud või käitumuslikud erivajadused.
• Tundides annavad õpetajad õpilastele vajaduse ilmnemisel kollase kaardi hoiatusena ja seejärel punase kaardi, millega kaasneb eneseanalüüsi lehe täitmine ning õpilane lahkub klassist ja läheb selleks tunniks erivajadustega õppijate õpetaja klassi (samas ei rakendata süsteemi üheselt mõistetavalt kõigi õpetajate poolt).
• Neljapäeva hommikuti tulevad 1. tunniks kooli kõik õpilased, kes on saanud punaseid kaarte ning teevad poolelijäänud tunni töö ära erivajadustega õppijate õpetaja juhendamisel.
• Õpilane, kes saab teist korda punase kaardi, jääb erivajadustega õppijate õpetaja klassi terveks päevaks.
• Kui õpilase käitumise või õppimisega on suuremaid probleeme, läheb ta neljaks nädalaks läbima programmi erivajadustega õppijate õpetaja juhendamisel. Pärast seda tehakse otsused järgmiste sammude suhtes.
• Igal nädalal kohtuvad eripedagoogid, juhtkond, et arutada läbi probleemsed õpilased ja järgmised sammud nende osas.
• Koridorides märgatud ebasobiva käitumise kohta tehakse õpetajate toas märkmeid vastavale pabertahvlile, pannes kirja õpilase nime ja teo jmt.

Õpetajate ja juhtkonna koostöö
• Kõik õpetajad on aineüleselt jagatud nelja gruppi, sh õpetajate täienduskoolitus ja õpetajate heaolu. Igal grupil on umbes 5 konkreetset ülesannet. Iga grupi eestvedaja kohtub kord nädalas juhtkonnaga.
• Ainesektsioonides kohtutakse kord iga nelja nädala tagant.
• Koostööülesannete täitmiseks on õpetajatel nädalas kolm tundi tasustatud tööaega.
• Õpetajate toas on väga mõnus ja sõbralik õhkkond, vahetunniti on see melust tulvil. Reedeti pakub juhtkond väikseid snäkke.

Klasside ja klassijuhatajate koostöö
• 1.-6. klassini õpetab klassijuhataja valdavat osa ainetest.
• 7.-9. klassini on „klassijuhatajatund“ igal nädalal 15 minutit.
• Muudeks klassijuhatamisega kaasnevateks ülesanneteks on klassijuhatajatel üks tund nädalas tasustatud tööaega.

Klasside ja juhtkonna koostöö
• Igal aastal toimub vähemalt üks kohtumine iga klassiga, kus osalevad klassijuhatajale lisaks kooli juhtkonna liikmed ning tugipersonal.

Uute õpetajate värbamine
• Baasnõuded tulenevad üldnõuetest õpetajatele.
• Kallahti Põhikool soovib leida õpetajaid, kes soovivad arendada kooli ja haridust, katsetada uusi asju.
• Intervjuudel küsitakse ka seda, mis on see „ekstra“, mida uus tulija soovib kooli tuua.
• Valikusse on kaasatud juhtkond ja ainesektsioonide esindaja.

Klassid
• Klassid on tundide ajal lukus. Kui õpilane tundi hilineb, siis ta koputab, et talle uks lahti tehtaks ning ta sisse saaks.
• Klassides on kriiditahvlid, aga ka projektorid / smarttahvlid ning dokumendiprojektorid.
• Klasside seintel on ainealased postrid jm, ent see ei ole seotud visioonide, eesmärkide jmt.
• Kapid ja riiulid on mugavad õppematerjalide hoidmiseks (nt pikad riiulid tahvli all).
• Igas klassis on kraanikausid, mille kohal nõudekapid.
• Klassides on seinal/kapi küljes salvrätihoidjad salvrättidega, mida õpilased saavad vajaduse korral võtma minna.
• Kasutatakse taaskasutatavat paberit.
• Klassides on kõlarid, mis on ühendatud kooli keskse heli-/kõnepuldiga – tundide ajal tulevad sealt üsna sageli ilma (vähemalt meile teadaoleva) eelhoiatuseta ülekooliliselt olulised teadaaned.

Mida väärtustatakse?
• Õpetajate ja õpilaste suhteid
• Avatud diskussiooni

Huvitav traditsioon (ülelinnaline algatus)
• Igal koolil on võimalik aasta jooksul saada 4 000 eurot ühe konkreetse tegevuse jaoks. See tegevus selgitatakse välja läbi demokraatliku valimisprotsessi.
• Esimene samm on ideede genereerimine ja arendamine klassides, mille tulemusena valitakse terve klassi peale üks idee, mida esitada õpilasesindusele (koosneb iga klassi ühest esindajast 1.-9. klassini).
• Õpilasesindus valib sealt välja neli ideed, mis esitatakse hääletamise jaoks kogu koolile.
• Välja valitud idee meeskond kaitseb ideed linnavalitsuses.
• Positiivse tulemuse korral saab kool 4 000 eurot idee elluviimiseks.

Tundides
• Mõnd tundi alustati püsti seistes, mõnd istudes.
• Tunni algus ja lõpp on „kulgevad“ – ei tehtud suuri algus- ja lõputseremooniaid, tunnist ei moodustatud eraldi tervikut.
• Tunnid lõppesid kodutöö andmisega.
• Vaadeldud tunnid toimusid pigem traditsioonilisi õppemeetodeid kasutades.
• Õpetajad üldjuhul eriti eraldi materjale ette ei valmista. Pigem kasutatakse õpikut, töövihikut, vihikut.
• Harjutuste kontrollimiseks näitasid õpetajad vastuseid dokumendiprojektoriga tahvlile.
• Õpilased tundides ise väga suurt aktiivsust üles näidanud. Nad tegid tunnis kaasa, kuid aktiivset õppimist ei näinud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et peamine erinevus Eesti ja Soome koolielu vahel on seotud baasväärtustega. Kool on loomulik osa inimese elust, kuhu tullakse õppima. Õppimine ei ole seotud stressiga. Sellist baashoiakut on võimalik kujundada üksnes järjepideva tööga ning muutused ei tule üleöö. Kui Soome on tegelenud oma haridusreformidega alates 1970ndatest aastatest ning esitanud neid küsimusi, mida meie alles praegu, siis kõigi eelduste kohaselt on meil veel pikk teekond minna.

NK 4. lend

Meie suurepärane koolitusnädal Chicagos on selja taga ja on viimane aeg jagada muljeid! Kuulsime lugusid 17 erinevast riigist, külastasime igaüks 3 erinevat Chicago kooli, osalesime aktiivselt diskussioonidel ja dispuutidel, järgisime 5 päeva õppimisgraafikut, mis algas hommikul kell 6 hommikusöögiga ja lõppes kell 18 päeva kokkuvõttega ning sellele järgnesd alati ka arutelud vabamas vormis. Oleme saanud aru, et meil on Eesti haridusmaastikul palju asju, mille eest tänulik olla – näiteks koolimajad, millel on ees aknad ja uksed ning kus on olemas elekter, rääkimata arvutitest, internetist ja dataprojektoritest! Samas seisavad meie ees teistsugused väljakutsed – näiteks õpilasekesksete mõttemallide ja koolipere ühiste väärtuste puudumine paljudes koolides.

Chicago koolitusnädala läbivaks motoks sai „do different, not more“, mis ühelt poolt tähendab seda, et meil ei ole erinevates Teach For All võrgustikku kuuluvates riikides mitte ilmtingimata rohkem või vähem lahendusi ootavaid probleeme, vaid need väljakutsed on lihtsalt erinevad. Teiselt poolt ei ole nende lahendamiseks vaja mitte alati rohkem tööd teha ja rohkem panustada, vaid teha midagi teistmoodi. Oleme seda sel nädalal läbi kogemusliku õppe omal nahal tunda saanud ja kindlasti kavatseme seda ka sarnasel moel tutvustada oma mõttekaaslastele Eestis – Noored Kooli 4., 5. ja nüüd juba peaaegu komplekteeritud 6. lennu liikmetele!

Lisaks vahetutele elamustele ja kogemuste omandamisele saime tunda Teach for All võrgustiku tähendust. Tunda, et on olemas nii palju motiveeritud noori inimesi üle terve maailma, oli midagi südantsoojendavat. Tunnet, et Sa oled üks nendest, kes tõesti töötab ühiste eesmärkide nimel, samu väärtusi hinnates, on tunda ka Noored Kooli koolitustel, kui näed oma lennukaaslasi – samas tunda end osana globaalsest võrgustikust, on midagi teistmoodi erilist. Meil tekkis tunne, et oma mõtete ja mõne ideega ei muuda me mitte ainult enda klassiruumi, vaid suudame seda teha kogu maailmas ja seda Teach for All võrgustik meie jaoks tähendabki. Oli uhke tunda osalisena milleski nii suures! Oleme siiralt tänulikud Noored Koolile võimaluse eest saada uusi kogemusi, kohtuda niivõrd positiivselt laetud inimestega ja loomulikult ka võimaluse eest reisida ja näha ära üks maailma suurlinnadest – Chicago! See reis muutis kahtlemata nii mõndagi meie töötamisest ülekoormatud mõtlemises ja jääb üle vaid nende muutuste mõju ära oodata Soovitame sellist õppimiskogemust soojalt ka oma lennukaaslastele ja tulevastele mõttekaaslastele. Õpetajatel võib olla küll madal palk ja palju tööd, aga millised võimalused ühe noore inimese elukäiku mõjutada või koguni muuta! Kõige aluseks on tahe ja meie päris kindlasti tahame!

Pildil vasakult: üks Noored Kooli asutajatest Artur Taevere, Noored Kooli õpetajakoolituse juht Pille Slabina ning Noored Kooli 5. lennu osalejad Kristel Päll, Karin Pool ja Mihkel Kõrbe Teach For All poolt korraldatud koolitusel Chicagos

Chicago reisist inspireeritud Karin, Kristel ja Mihkel

Õpetajatele tuleb uus aasta kaks korda aastas: 1. septembril ja 1. jaanuaril. Minu esimene kogemus uue kalendriaasta saabumisega koolis näitab, et koolielus ei ole aastanumbri vahetumine pooltki nii tähenduslik kui septembri saabumine. Küll aga olid õpilased täna, uue aasta esimesel koolipäeval palju rõõmsamad ja rahulikumad kui vahetult enne jõule, mil nendega viimati nägime.

Viisin neile täna kommi, et teine pool meie õppeperioodist tuleks magusam kui esimene! Nagu leidliku õpetaja puhul ikka, ei saanud õpilased kommi ilma tagamõtteta. Selle alusel, millise kommi keegi valis, oli hea neid gruppidesse jagada, et rühmatööd tegema hakata Et grupid pidid olema 3-liikmelised ja õpilasi on klassis 20, tuli osta 7 pakki erinevat kommi! Need, kes mind poes juhtusid nägema, mind vist küll päris normaalseks ei pidanud, aga ega see õpetajarahvas, eriti veel Noored Kooli rahvas, päris normaalne ei olegi!

Talvepäevadel oli juttu sellest, kuidas paljud meist loodavad pärast jõuluvaheaega „uuele tulemisele“ – vaheajal valmisid uued tööplaanid ja motivatsioonisüsteemid ning pärast lühikest kahte nädalat (ja õpetajaametis on nädalad tõesti lühikeseks kulunud!) on nüüd aeg neid katsetama ja rakendama hakata. Minu uus individuaalne lähenemine tundus õpilastele meeldivat – sai see ju nendega juba detsembris kokku lepitud. Palju küsimusi neil ei tekkinud, nii et esialgu tundub olevat piisavalt lihtne, et kõik sellest ühtemoodi aru saaksid. Elame, näeme!

Uuel aastal uue hooga,

Karin

Tartu Kutsehariduskeskuse ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Suhete loomine on kõige alus

Alustasin eelmisel õppeaastal innustunud uue õpetajana koolis tööd. Valmistasin suure rõõmuga tunde ette, kujutledes vaimusilmas, kui põnev ja äge saab homne päev olema – kõik läheb ju täpselt nii nagu tunnikavas kirjas. Krahh! Reaalsus oli hoopis teistsugune. Olin unustanud kõige tähtsama – tund sünnib õpetaja ja õpilaste koostöös. Tunnid võid ette valmistada ühe päevaga, kuid suhete loomine võtab aega ning nõuab tähelepanelikkust, paindlikkust, iseenda jaoks selgeks mõeldud väärtusi ja eesmärke, pühendumist ning mõistmist.

Algus oli raske! Õpilased panid mind nii mõneski tunnis proovile. Mõni marakratt keeldus kaasa töötamast. Tuli ette tunde, kus õpilased kiskusid omavahel tüli, mindki on üks korda “sinna sooja kohta” saadetud. Lauad ja toolid on lennanud, tunnitööd on saatnud ropud laulud.

Tähtis on mitte unustada seda innustunud ja rõõmsat algajat õpetajat, kes vaimustusega mõtles, mida põnevat järgmises tunnis teha! Poolteist aastat on möödas ning ütlen julgelt, et mul on mu õpilastega head suhted. Õpilased on need, kes teevad minu töö väärtuslikuks!

Jah, tõusen iga hommik kell 6.00, et jõuda õigeks ajaks tööle. Mõni päev on tunne, et tänaseks mul küll energiat ei jätku, väsimus on nii suur! Istun uneledes rongis ning proovin tööpäeva alguseks jõudu koguda. Siis aga juhtub midagi ootamatut. Minu kõrval seisab seesama õpilane, kes mind eelmisel aastal “sooja kohta” saatis ja laua lendama pani: “Tere, õpetaja! Kas ma tohin Teiega ühineda?” Ühtäkki tunnen, et energia on tagasi ja jälle tuleb meelde, miks ma seda tööd teen!

Iiris
Noored Kooli 4. lend

Minu kodu on minu kindlus. Sobib ka klassiruumi kohta (seal veedangi väga suure osa oma ajast). Ehk siis minu klassiruum on minu kindlus.  Selle tõdemuseni olen jõudnud nüüd 2. aastal, kus mul on oma klassiruum. Minu esimesel õpetamisaastal mul seda „luksust“ ei olnud. Olin siis vahetundides justkui kaamel, kes ühes käes tassis CD makki, teises pabereid, kaenla all olid õpikud ning üle õla visatud kott tunni läbiviimiseks vajalike abivahenditega, sõrme otsas järgmise klassi võti, mis 1. korruse valvurilt võetud ja siis 4. korrusele ronitud. Kui tund algas, tundsin end kui sissetungija kellegi teise territooriumil, sest pidin endale teise õpetaja laual ruumi tegema, üles riputama oma postrid ning korraldama klassi nii, nagu mina seda tahtsin. Tunni lõpus olin kui koristaja, kellel on paari minuti jooksul vaja taastada klassi endine seisukord ning siis algas uuesti kaameli staatus, mille vahepeal oli vaja ka 1. korrusele võtit vahetama jõuda. Ja nii 4 päeva nädalas. Tuleb tunnistada, et tunni kvaliteedile mõjus see negatiivselt, sest nii mõnigi kord helises tunnikell, kui ma alles kogu oma kaasavaraga klassi jõudsin.2. aastal on asi täielikult muutunud. Mul on oma klassiruum. Küll väike, aga mulle meeldib.  Enne 1. septembrit tõstsin mitu korda mööblit ümber.  Seintele said erinevad õppimisatmosfääri soodustavad ning kujundavad plakatid, tsitaadid, joonistused, õpilaste tööd, kokkulepped õpilastega, parimate sein jne. Aga mis ma siin pikalt räägin, vaadake pilte. Igal juhul on mulle andnud juurde kindlust ja loomingulisust ning paranenud on ka õppekvaliteet.

Pildid: http://bit.ly/vUQLT5

Jah, 3. aasta õpetajana pakub ikka veel üllatusi. Aina paremaks läheb!

Käisin eile oma klassiga metsas, st mul oli ainult kolm esimest tundi, ülejäänud kolme tundi asendasid teised õpetajad. Muu hulgas asendas üks õpetaja minu 6.b klassi eesti keelt. Mina mõtlesin õpilastele töö ja panin tööjuhendi õpilastele kirja, asendusõpetaja valvas, et õpilased tööd teeks. Täna hommikul klassi jõudes leidsin üllatuse:

Nimelt on mul klassis üks väike valge tahvel, kuhu teen tunni ajal märkmeid, nt kellel kodune töö tegemata, kes töötavad eriti aktiivselt kaasa ja saavad plussi, kes saavad ebaviisaka käitumise eest miinuse jne. Minu 6.b oli eile pärast tundi tulnud ideele mind üllatada (ju neile siis meeldis ülesanne). Nunnususe tipp!:)

Sel nädalal avastasin oma klassi tahvlilt ka sellise meistriteose (autoriks keegi minu enda 6.a klassist):

Aitäh, Saue Gümnaasiumi 6. klassid! Te olete vinged!

Õnnelik õpetaja Kerli

Tänaseks on esimene kuu esimesest kooliaasta esimesest veerandist läbi.

Õpetanud lapsi olen tänaseks 4 nädalat, kuid õpetaja juba tegelikult 5 nädalat.

Peaks vist alustama päris algusest! Ehk 26.september, kui oli mu kõige esimene tööpäev! Haabersti Vene Gümnaasium, esimene korrus ja klassiruum 104. Ega esimesel päeval eriti klassis ei jõudnudki olla. Oli vaja joosta mööda koolimaja, tutvuda ruumide ja inimestega. Natukene sai aga klassiruumist välja visatud eelmise(eelmiste) õpetaja asjad, mida ma ei vajanud ja tundus, et ka keegi teine neid ei vajanud. Õhtud kodus möödusid muudkui lõigates, kleepides ja värvides, et oleks klass rõõmsameelne ja vähemalt minu arvates vahva:)

Ja siis, 29.september, õppenõukogu, praktiliselt 3 tundi. Ja mis kõige parem- VENE KEELES. See on üks asi, mis vene koolis töötades on raske- ma ei oska vene keelt ja enamik õpetajad ei oska eesti keelt. Seepärast arvutimehe ja mõndade õpetajatega suhtleme hoopis inglise keeles. Kui juba multikultuur, siis ikka kogu raha eest:) Aga muidu on kollektiiv äärmiselt toetav ja tore. Mulle meeldib! Esimesel tööpäeval kutsutigi mind kohe “laborisse” teed jooma, kus käivad esimese korruse õpetajad vabal ajal istumas (praktika on aga näinud, et kooliaasta sees seal keegi teed joomas ei käi). Mis meeldiv üllatus ja kohe kultuuriline õppimine- tee peab olema kindlasti must, sisse pane kindlasti moosi, moosi pane ka küpsisele ja leivale. Kindlasti ei tohiks teelaualt puududa ka suitsuvorst ega hapukurk ja väga-väga palju positiivsust! Mind viidi kohe kurssi, kellega tasub suhelda, kes on hull ning kelle poole pole mõtet üldse pöörduda. Ma olen nendele esimese klassi õpetajatele väga tänulik, aitab palju koolis toime tulla.

Aga tööd enne esimest septembrit oli hullupööra palju. Paberimajandus, lastevanemate koosoleku ettevalmistus, klassi kordaseadmine jne jne jne.

Kuna olen klassiõpetaja, siis tähendab see lisaks aine õpetamisele (lastele võõras keeles) tegelen ka klassijuhatamisega. Niisiis oligi minu elu esimene lastevanematekoosolek 29.08. See kestis 2,5h. Kuna ma vene keelt ei oska, siis palusin esimesel korral tõlgina appi direktori. Oi, kui hea direktor meil on! Oleks vaid kõikides koolis nõnda mõistev ja tore inimene eesotsas, oleks nii mõnedki koolid teistsugusemad. Igatahes, sain mina teada, millised on lapsevanemad ja nemad said teada, kes mina olen. Minul oli nendest küll pigem positiivne mulje. Ei tea, kuidas ma neile mõjusin! Tundub, et hästi, sest pidevalt nad suhtlevad ja tahavad kuulda, kuidas MEIL koolis läheb!

Esimene september oli pidupäev! Oi,oi,oi kui palju lilli. Kahe suure kotitäie lilledega tulin koju ja veel bussiga… Mulle tundus, et terve buss oli mind ja mu lilli täis. Nii hea meel oli! Mis mind aga vene kooli aktuse puhul üllatas, oli see, et esimese klassi juntsud saadeti lavale, kus nad pidid laulma mingit kooli laulu (ma ei saanud aru muust sõnast kui kool:D) ja keegi neist luges isegi luuletust. No minu lapsed seisid küll seal täitsa niisama, käed taskus ja pilgud jooksmas üle saalis istuvate vanemate. Aktusele järgnes klassijuhatajatund, kus otsustasin 15min olla lastega omaette, et nendega tuttavaks saada ja vanemad saatsin keelekümbluskeskuse esindajate Natalia Reppo ja Maire Kebbinau juurde koosolekule, kus nad said vastused oma küsimustele- kuidas küll vene keelt kõnelev laps saab eesti keeles rääkivast õpetajast aru ja midagi õpib ka veel;) Teate, see on tegelikult ka ikka hullult raske ja keeruline ülesanne aga uskuge mind, seda väärt!

Kuigi meil on probleeme tunnis käitumisega, sööklas söömisega ja laulu tunnis laulmisega, on need esimese klassi lapsed siiski nii armsad ja vahvad! Iga päev saab naerda. Mõnikord tahaks ikka krr…. ja rääkida vene keeles, sest see oleks palju lihtsam, aga EI! Kui eesti keeles, siis eesti keeles lõpuni välja.

Mina ütleks küll, et uued kandideerijad, kui on võimalus võtta vastus väljakutse, et õpetada vene koolis keelekümblusklassis, siis võtke vastu! Kui Noored Kooli niikuinii on midagi muud ja vägevamat, kui lihtsalt koolis õpetamine, siis keelekümblus on Noored Kooli omast veel omamoodi! Toetus ja ettevalmistus keelekümbluskeskuse poolt on super! Hästi palju oli mulle kasuks.

Aga, mida ma oskan veel vene koolis õpetamise kohta ütelda- lapsed on siirad, nad on vahetud ja elavamad! Õpetajat austatakse väga! Kolleegid on igat pidi toetavad ja õhkkond on mõnus ning mis peamine, google translate saab teie suurimaks sõbraks! Aaa ja veel see, et õpetajate toas on SUUR mõnus nurgadiivan ja väga SUUR akvaarium, kus on 5 SUURT kala. Lahe on hommikuti paljundama minnes vaadata, kuidas 2 kuldkala omavahel kurameerivad ja teised (kelle nimetust ma ei tea) sind läbi klaasi uudistavad!

Õpetaja amet on raske. Mingit meelakkumist (vähemalt esimesel aastal) ei ole! Tõsine ja tugev töö, töö, töö! Aga ärge kartke- edasi saab minna vaid lihtsamaks ja veelgi lõbusamaks:) Lisaks on teil oma lend, nagu minul on 5.lend!

Kohtumiseni, kallistused ja jõudu tööle meile!!!

Kristel

Haabersti Vene Gümnaasium, keelekümblusklassi klassiõpetaja

Ma olen nüüdseks õpilaste tegevusi juhtinud juba kaks nädalat – täpsemalt 42 koolitundi. Tunne on hea – teen õiget asja. Lisaks jutule on selle postituse lõpus ka mõned pildid, et saaksite parema ettekujutuse minu algusest.

Minu inimestest. Kõigepealt mu lennukaaslased! Noored Kooli on mulle väga head lennukaaslased valinud, kellega koos oleme arenenud ja õppinud, et oma alguseks valmis olla. Nii inspireerivad ja meeldivad inimesed. Lauraga käisime augusti viimasel päeval Helenil Kosel külas. Tegime üllatusvisiidi ja see oli nii värskendav ja lõbus meie kõigi jaoks. Edasi inimestest mu koolis. Esimene neist on Kärt (3. lend), kes 22. septembrini minuga koos õpetaja on. Koos me tegelikult ei õpeta loomulikult. Kärt istub minu tundides ja vaatab. Mul on sellega vedanud, et saan temalt kohest tagasisidet ja soovitusi. Samuti palju materjale ja näpunäiteid. Neljapäeval vaatas üks 11. klassi poiss  tunni ajal pingsalt mind ja siis Kärti. Ja vastupidi ka. Kuna ta istub esimeses reas, siis küsisin, et kas ta tahab midagi küsida või öelda. Selle peale ütles õpilane, et mina ja Kärt pidavat ühte nägu olema. Me muidugi naersime ja ütlesime, et ju me siis oleme matemaatika nägu.  Teine minu inimene koolis on mu lennukaaslane Jüri. Jüri klass asub täpselt korrus allpool. Korra päevas ikka trehvame kooli peal kokku või siis helistame. Kontrollime, kas teine on ikka elus ja kas vajalikud asjatoimetused on tehtud. Hoiame üksteisel silma peal.

Minu õpilastest. Tutvusin osade oma õpilastega juba augustis, kui nad oma suvetöösid mulle vastasid. Olin ka neid juba varem näinud, kui kevadel paar päeva Kärdiga koolis kaasas olin. Mul on 2 kümnendat, 1 üheteistkümnes ja 3 kaheteistkümnendat klassi. Kohe on näha, kas õpilastel on olnud Noored Kooli õpetaja enne või mitte. 11. ja 12. klassi õpilased suhtusid mu esimesel tunnil tehtud grupitöösse hästi ja tegid kõike kaasa. Segaduses näod oli 10. klassi õpilastel: matemaatika tund ju, mis grupitöö? mis kokkulepped? tagajärjed? kellele? Sellest hoolimata olid nad avatud ja võtsid mind ja mu ideid kenasti vastu. Üks klass on mul natuke mässumeelsem ja nõuab igale korralduslikule kokkuleppele seletust, vaidleb vastu ja jaurab. Aga nad meeldivad mulle. Nendega ei tea kunagi ette, milliseks tund kujuneb. Linnas on ka tore õpilasi teretada, rõõmsaks läheb olemine kohe!

Minu klassist. Esimest korda avasin ise oma klassi ukse teisipäeval 23. augustil. See asub neljandal korrusel, klass 403. Viisin sinna kohe kõige tähtsama õpetaja taime üldse – kaktuse. Klassis korraldasin ka veidike pinke ümber ning lasin riiuli juurde tuua ja kella tagumisse seina riputada. Ja kui ma juba töömehega jutu peale sain, lasin oma ilusate matemaatika joonlaudade tarvis seinale konksud ka teha! Seinale kleepisin Noored Kooli väärtuste plakati ja tutvustasin seda õpilastele ka. Ja nii ilus on vaadata, kuidas mu boonussüsteemi kujundid värviliste kleepsudega täituvad!

Minu 1. september. See oli ilus. Eriti ilus on vaadata, kuidas keelekümblusklassi õpilased oma esimese eestikeelse õpiku kätte said. Saime Jüriga püsti ka tõusta terve kooli ees ja oma nägusid näidata. Hiljem tegime õpetaja pilte minu klassis, samal ajal lahendas veel viimane suvetööl olnud õpilane esimeses pingis ülesandeid. Hiljem tuli üks sõbranna mulle ka veel 1. septembri puhul lilli tooma. Paar päeva tagasi käis üks teine sõbranna ka külas. Kandis e-kooli kontrolltööde hindeid sisse. Mulle meeldib, kui mul külalised käivad.

Päevad on pikad – iga päev olen viimane õpetaja, kes oma võtme õpetajate tuppa ära viib ja oma jaki garderoobis selga tõmbab. Neljapäeviti tunnen, kuidas olen energiast tühi ja endast kõik andnud. Siis hakkan jälle energiat kokku koguma, et uueks nädalaks valmis olla.

Ometi on iga päev erinev ja põnev. Astud klassi ette ja sa tegelikult ei tea, kuidas õpilased selle tunni teema vastu võtavad ja milliseid küsimusi esitama hakkavad. Annad endast kõik, et neile tund meelde jääks. “Aa.. nii lihtne ongi või?”, “Rohkem ei pea edasi midagi tegema, et see ongi vastus või?” Sellised küsimused paitavad kõrvu. Ja nüüd hakkan esmaspäeva ootama, et saaksin jälle klassi ette minna ja oma õpilastega suhelda. Iga päev tunnen, kuidas ma õpin ja arenen. See on hea tunne.

Heleni ja Lauraga

Esimene september

Kärt ja meie õpetajate laud

Ruumilised kujundid

10.M klassi õpilased

NK väärtused ja kokkulepped

Boonussüsteemi kujundid igale klassile

Kleepse järjest koguneb

Silvia

Tallinna Kunstigümnaasiumi matemaatikaõpetaja

Mu esimene postitus tuleb emakeeles. Põhjus on väga lihtne: olen emotsioone täis ja praegu oskan neid väljendada vaid vene keeles. Tore, et üldse oskan veel väljendada =) Võite googeldada (ise vaatasin, et päris naljakas tuleb!). Hiljem panen ka oma enda tõlget (toimetatud).

Эмоции. Именно так можно охарактеризовать первые две недели в школе. Эмоции противоречивые, эмоции переполняют, эмоции цветные, эмоции бушуют внутри. Их сложно контролировать, потому что ты впитываешь их с каждым уроком, с каждой переменой. Только представьте себе, сколько разных людей, каждый со своими эмоциями,  находятся в одном здании, в одном помещении разом. Делятся все. А ты впитываешь, впитываешь, впитываешь. Ты не умеешь отражать, не умеешь контролировать этот поток эмоций…
За первые две недели я уже успела: потерять работу ученика (примечание: позже я её всё-таки нашла), спутать кабинеты и помешать другому учителю вести урок, прийти в школу раньше вахтёра, разнять драку, выступить на трёх собраниях (спонтанно), получить шоколадку, печеньку, конфетку и сливу от учеников. Я уже успела услышать фразу «Как жалко, что у нас сейчас только один урок эстонского….как бы хотелось, чтобы было два подряд!», я уже успела услышать фразу «А скоро звонок? Скуучно!». Я уже успела столько раз ошибиться, что и не пересчитать. И каждый вечер, приходя домой, я думаю: «Ира, а что ты сегодня дала своим ученикам? С чем новым они ушли с твоего урока?». И часто мне не ответить на этот вопрос. А я хочу отвечать каждый день. Поэтому я готова ошибаться снова и снова, лишь бы, наконец, каждый вечер с уверенностью отвечать. Откуда я беру силы на ошибки? А вот когда приходишь на пятый урок к четвероклашкам, включаешь свет в глазах, улыбаешься, а они тебе: Õpetaja Irina, а у вас сегодня День рождения? Почему вы такая счастливая?». И потом в начале урока спрашиваешь, как у вас, ребята, настроение. И они поднимают большой палец вверх и на вопрос «miks» отвечают: «Потому что Вы, õpetaja Irina, сегодня такая радостная и улыбаетесь!»