konn

Sügis Moostes

Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril
Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril

Päeviku sissekanne 27.09.19

Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära – pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes – surudes alla impulsse et olla “korralik” ja “eeskujulik” täiskasvanu.

Aga igatahes.

Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal – alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Koguaeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle – läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.

Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.

Pärjatud Mooste Park ja Järv
Pärjatud Mooste Park ja Järv

Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.

Igaviku laotusesse –
vaikus ulatab käe.

Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.

Lehtede sahin
meenutab tuult.

Akordioni viis,
kaunistab veel.

Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.

25.09.2019 Mooste

Vaade antud luule kirja panemisel
Vaade antud luule kirja panemisel
Õpilased kunstitunnis
Õpilased kunstitunnis
teacher Hardi
MR. Hardi – 4.ndike antud nimi
Selge kui stock-foto
Selge kui stock-foto

/ Õpilase kunstitund/




Tekst originaalne – piltide autorite kontakti küsida.

Triin Tikkerber ja tema õpilased

Ootus vs tegelikkus

Uus amet, uus roll. Esimene kool, esimesed õpilased, esimene koolikollektiiv, esimene esimene september, esimesed õnnestumised, esimesed ämbrid, esimesed proovilepanekud, esimesed kingitused, esimesed kallistused, esimesed üllatused, esimene nädal õpetajana. Kõik on uus septembrikuus! Mida ma ootasin, aga mis tegelikult juhtus?

On esimene september, kõik on kenasti riides ja ootusärevad, mina ka. Lapsed tulevad, naeratus näol. Nähes oma õpetajaid, kallistavad neid ja annavad lilli. Taasnägemise rõõm on suur! Ühtäkki heliseb mu telefon, helistab üks kolleeg, samal ajal käega üle rahva viibates: “Triin, tule ometi siia, lapsed tahavad sulle lilli anda.” Lilled mulle, ma ju uus?! Mõtlesin oma peas. Läksin. Tead kui südantsoojendav see oli, üksteise järel tulevad, ulatavad lilled ja kallistavad, milline vastuvõtt! Sel päeval läksin koju ämbritäie lillede ja suure hulga kommikarpidega. Ma ei osanud seda oodata, aga tundsin, et olen omaks võetud!

***

On esimene tund, mille olen planeerinud tutvumistunniks. Mul on peaaegu 100 uut õpilast, tahan ju kõigi nende nimesid teada. Igas klassikomplektis teeme nimede ringi. Kõik tutvustavad ennast, ütlevad lemmikvärvi ja tegevuse. Kõik sujub! Ühtäkki, midagi, mida ma ei osanud oodata. Mind pannakse kolmandas klassis proovile. Kui ring on läbi tehtud, tõuseb käsi ja julge hääl üle klassi lausub: “Nonii Triin, palun ütle, mis meie nimed siis on?” Hetk hiljem olin kuueteistkümne ootusäreva silmapaari ees, kes kõik soovisid kuulda mind nende nimesid ütlemas. Ma ei saanud endale lubada põrumist, aga oli see alles mälutreening! 

***

Lastel tuli mõelda, mis on nende unistus ja see paberile pildiks vormida. Näen joonistusi rahast, kassist, koerast, hobustest, sukeldumisest ,reisimisest, lendamisest, uhkest majast ja siis midagi ootamatut. Küsin: “Mis on sinu unistus?”  Ta vastab: “Ma tahan olla ingel, sest siis ma saan kõiki aidata!” Jään sõnatuks…

***

Ma üldse ei hakka rääkimagi kaardikestest, lugematutest kallistustest, väikestest kingitustest, sellest särast silmas, kui midagi rasket õnnestub, loovusest ja õpilaste siirusest. Ah jaa,  ämbritest rääkides… Neid on ja tuleb juurde, aga pole midagi, mida loovus, koostöö ning avatus lahendada ei suudaks.

Mulle meeldis see tegelikkus.

Olen tänulik, et Noored Kooli on mulle selle võimaluse andnud. Olen tänulik, et Tallinna Kunstigümnaasium on mu enda hulka võtnud. Olen tänulik oma õpilastele, et nad mu omaks on võtnud. Olen tänulik, et kolleegid on toetavad. Olen tänulik oma kolmeteistkümnendale lennule. Olen tänulik võimaluse eest olla õpetaja ja õpilane.

Noored Kooli Narva linnalaager 2019

Linnalaagri mälestuste raamatu lugu

13. lennu Narva linnalaagrist on möödas veidi üle kuu. See on olnud aeg, kus kogemused ja teadmised on saanud settida ning luua oma lugu. Ka Narva linnalaager on lõpuks üks suur mälestuste raamat, milles on nii muinasjutulisi, lõbusaid kui ka veidi kurvemaid lugusid, igal neist oma pikkus, sügavus, uskumus ning tarkuseiva sees. Iga ühel meist on oma lood, mis  jäävad meelde rohkem ja puudutavad sügavamalt.

Soov jõuda iga lapseni

Narva linnalaagris vaatas meie poole pea 300 silmapaari, kes silmitsesid meid nii avatud meele, kui ka kahtlustava ning umbusaldava pilguga. Püüd jõuda iga lapseni oli meis kõigis. Minu klassis käis poiss, kes istus veel kolmandal päeval jope seljas ega lausunud ühtegi sõna. Iga päev proovisin leida teed temani, südames soov, et see laps oleks meiega laagris ka viimasel päeval ning julgeks ja sooviks öelda mõned sõnad või laused eesti keeles. Rääkisin temaga läbi meisterdatud loomade, kutsusin mängima koos teistega ja koos minuga, kaasasin tegevustesse ning oli hetki, kui lasin tal püsida omaette. Nädala lõpuks võttis poiss seljast jope ja lausus esimesed eestikeelsed laused. Laagri vanemate õhtul nägin, kuidas poiss jooksis kooli ette ning jäi oma ema ootama. Kui ema ei paistnud, lippas tagasi kooli nurgani, vaatama, miks ema juba ei tule. Laagri viimasel päeval oli poiss meiega ning aitas vajadusel teistele eesti keelt tõlkida. See ei tähenda, et tema eesti keele oskus oleks kahe nädalaga tohutult kasvanud, vaid oluliselt suuremaks oli muutunud julgus rääkida eesti keelt ning osaleda laagritegevustes. Sarnaseid lugusid jagasid paljud laagris osalenud lennukaaslased ning need tekitasid suurt rõõmu meis kõigis.

Kõigil meil on oma rada, mida mööda me tuleme ning valik, millist rada edasi minna.

Imetlen iga minu Noored kooli lennukaaslase julgust astuda kõrvale oma sisse tallatud rajalt ning valida uus. Palju mugavam ja turvalisem on püsida samal teel, mitte hüpata pea ees Narva linnalaagrisse või Noored kooli programmi. Mis tähendab pingutamist, enda ületamist, vigadest õppimist ja veel tuhat muud asja. Kuid nad on julgenud valida uue tee, igal neist oma mõte ja soov.

Veel lihtsam samal rajal püsimisele ja inimloomusele väga omane on hinnangute andmine inimestele ja   nende käitumisele. Minu viimane parim näide ehedast perspektiivimuutusest toimus just Narva linnalaagris. Läbi minu kiire pilgu oli kõige ehedam tugitoolisportlane peaaegu oma pükstest välja hüppamas paari jalgpalli värava peale, kui selgus, et sportlane, kes oli värava löönud, oli aastate ees tema õpilane. Kas on ikka tavaline tugitoolisportlane või on seal taga hoopis siiramad ja tugevamad tunded?

Iga osaleja lugu ja kogemus on omanäoline, kuid kõigis neist on näha soovi, teha sama hästi või paremini. Samuti püüd mõista ja uskuda, et iga käitumise  taga on olnud armastus ja soov  anda endast parimat ajale või uskumusele kohaselt. Usk muutustesse ühendab meie kõigi lugusid – usk igasse lapsesse ning oskus õppida vigadest ning näha positiivset.

Oskus õppida ebaõnnestumisest

Julgus vigu teha ning oskus õppida vigadest oli ka Narva linnalaagri üks väga oluline osa. Konkurss „Nädala parim ämber“ tekitas palju elevust. Iga lennukaaslane sai teistele rääkida oma selle nädala suurimast ebaõnnestumisest ning selle olulisemast osast, mida sellest õppisid. Kogu lennu peale sai jagatud suur hulk õppetunde ning auhinnast – ämbrist koos selle juurde kuuluvate tööriistadega – said osa mitte ainult auhinna omanik, vaid kogu lend.

Olla tänulik ning jagada tänu

Kogu laagri jooksul olid meile toeks Noored Kooli meeskond ja tuutorid, kes toetasid, julgustasid, andsid nõu ja pühkisid pisaraid. Lennukaaslased, kes jagasid samu kogemusi, tundeid, toetasid, aitasid nutta ja naerda. Kogu linnalaagri kogemust saab küll kirjeldada, kuid selle sügavust saab tajuda vaid ise kohal olles. Narva linnalaagri viimane koosolemine pani punkti kogu laagrikogemusele – olla tänulik ning osata tänu vastu võtta. Silmad kinni puudutades inimesi, kes on olnud sulle toeks, eeskujuks ja kaaslaseks, tundes ise paljude inimeste puudutusi, keda oled aidanud, toetanud või mõjutanud. Mõistsin, kui imeline on maailm, kui vaadata seda avatud südamega. Me kõik kirjutame oma loo just sellise nagu meie soovime ning iga lugeja vaatab seda läbi oma silmade ja südame.

Aitäh, Noored Kooli, 13. lend ja Narva!

Noored Kooli linnalaager.

Mida ma nendega homme teen?

See aasta on järjekordselt uus lend alustamas Noored Kooli programmi, selleks on Eesti pealt kokku korjatud 29 särasilmset õpetajahakatist. Pole paha, või mis?  

Maitse suhu saamiseks teeme 300 Narva lapsele keelekümblust ja projektõpet, millega raputame nende maailma ja ka enda oma. Terve suve oleme laksinud NK koolitusi ja varunud oskusi, teadmisi ja meetodeid selleks, et avastada esimesel päeval paanikaga ennast mõtlemas  „Mida ma nendega nüüd päriselt teen“ ja „Mida ma nendega homme tegema hakkan?“.

Nende imeliste rüblikute taset ja huve ei osanud me ette näha ja seda oma suurejoonelistes teemaplaanides ja tunnikavades kajastada. Aga peamised oskused on vaikselt selgeks saamas ja need ei ole üldse seotud teemaplaanide või tunnikavadega. Need on ka tähtsad, aga mõned asja on siiski tähtsamad.  Meie, Maailmamuutjad,  tahame luua positiivset muutust lastes ja maailmas üldiselt. Kuid kuidas me seda siin Narvas teeme?

Lihtsalt!

Meie usume muutuse võimalikkusesse! Kuidas?
Me ütlemegi sellele marakratile, kes tundi segab, et „ta on tegelikult väga tubli, et tõlgib teistele eesti keelest vene keelde“ ja „ Temas on nii palju potentsiaali, sest ta on nii energiline“.

Ja vahel pall veereb õigesse väravasse ning see sama marakratt võtab oma ülesande ja istub eraldi pinki, et keskenduda oma tööle. Vot nii! Kukupai valmis! Muutus silme ees!

Me pidevalt Õpime! Ja veel Kuidas!

Üks kolmandik on seminarid, teine osa meie enda kogemused ja kolmas osa on meie lennukaaslaste kogemused. Need kokku moodustavad sellise maagilise kompoti, et igapäev särame laste ees uue energia, meetodite ja järjepidevusega. Tunnis oma kogemusest õpin seda, et ma pean midagi muutma kiiresti. Kõrvalklassist saan meetodi, kuidas panna oma klassi põngerjad mängu abil eesti keelt kõnelema. Õhtul saan arutada tuutoriga, kuidas ja miks ja mida saab veel paremini selle meetodiga teha. See laager siin on suur punutud kookon, et saaksime liblikatena taassündida.

Me Hoolime! Kuidas?

Me avame oma uksed ja südamed nendele moosivarastele, et nad tuleksid meie tundi ilma hirmuta. Näitame, et nende mõtted on olulised ja väga tähtsad. Me rõhutame, et vead eesti keeles on nii toredad, sest nendest saab nii palju õppida. Me ütleme selle sama moosivarga esimese vigase lause peale „Nii tubli, proovime veel!“ ja 100. lause peale ütleme „Jah! Sa oled nii palju arenenud. Proovime veel!“

Me võtame vastutuse! Kuidas?

Need patsaanid siin koolis on meie patsaanid. Need kaagid siin klassis on minu kaagid. Mina vastutan nende eest, sest nemad on usaldatud minu kätte. Mina olen nendega kolm tundi iga päev ja mina õpin tundma nende hingeelu peensusi. Need kaks nädalat saame meie nende jaoks olemas olla ja näidata, et nemad on väärt meie aega, meie energiat ja pühendumust, sest iga laps väärib parimat haridust.  Lõpuks on see meie igaühe töö olla olemas ja võtta vastutus, see muudab maailma paremaks kohaks.

Vastuseks „ Mida ma nendega homme teen?“
Lihtne!

Seda sama mida tegid eile aga veel paremini ja suurema armastusega.

Getter (Jaani) ja Hardi (Volmer). Iga nime taga on lugu

Kuidas tundub väljakutse õppida ühe õhtuga selgeks 31 nime? Minu jaoks on see paras pähkel. Olen nimede meelde jätmiseks kasutanud erinevaid mooduseid – peamiselt püüdnud neid siduda mõne tuntud inimesega. Nii näiteks on minu tutvusringkonnas Getter (Jaani), Elton (John) ja nüüd ka Hardi (Volmer)

Ühel toredal maikuu õhtul tuli meelde jätta 31+ nime. Vahvad ja armsad kursusekaaslased (31), NK meeskond ja vilistlased, 11. ja 12. lennu ägedad osalejad – päris korralik nimede mets. Õhtu oli täis emotsioone ja minu peas korralik nimede karussell, kus mingil hetkel ei suutnud enam nime ja nägu kokku panna.

Aga õnneks olen ma sattunud imedemaale, kus igal koolitusel saab nii palju uusi teadmisi ja oskusi, mida kohe ka rakendada. Nii oleme kolmel kokkusaamisel etevalmistuskoolitustel hoolega ka üksteise nimesid õppinud.

Nimesilt või märk

Nimesilt on kõige käepärasem ja ajule mitte koormust tekitav (ei pea meenutamiseks pingutama, saab kenasti sildilt lugeda) 🙂 Kleebitavat nimesilti soovitaks juhul kui on ühe või paari päevane kokkusaamine, see kipub kiiremini ära tulema, kaduma ja teiste külge kinni jääma ;-). Kasutasime ühel koolitusel ka post-it paberit nimesildi tegemiseks. Pidas vastu koolituse lõpuni ja õppisime selle käigus ka post-it paberit õigesti kasutama 🙂

01.06.2019 Koolipäevad täis loovust ja aktiivset tegevust. Merjam ametis märgi masinaga.
Autor: Helen Valdma

Püsivamalt soovitaks ühte eriti vahvat viisi – oma nimega märgi kujundamine ja valmistamine. Vahva Merjam tõi viimasele koolitusel kaasa märgi masina ja toorikud, mis tekitas rohkelt elevust ja pani aju loovama poole rõõmust kilkama. Märk on püsivam, selle saab ise kujundada ja selle tegemine tekitab kõigis rõõmu ning arendab loovust. Kadumise võimalus siiski jääb, kuid loodan, et meie märgid hoiavad omanikku vähemalt kaks aastat 🙂

Nime taga on lugu – vaikselt märgatavad lood

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Esimesel koolituse nädalavahetusel sain enda jaoks kaks väga ägedat viisi üksteisega tutvumiseks ja ka nimede paremaks meelde jätmiseks. Kuidas see võimalik on? Märkamine on kindlasti nende kahe toreda meetodi ühisnimetaja ja läbi proovides saab aru, kuidas see võimalik on.

  • Pilgu otsimine (võib nimetada näiteks ka pilguretk või pilguhetk) 

Grupp seisab ringis. Vaikides otsid silmsidet teise grupi liikmega ringis, selle leidnud, vahetad ringis koha. Nii otsid silmsidet kõigi grupiliikmetega. Garanteeritud naer, turvatunde loomine ja emotsionaalne side. Boonusena saab füüsiliselt liikuda ja vaimselt mälu treenida.

  • Ühine nimetaja (võib nimetada ka ühisosa või sarnase leidmine)

Nimetatakse üks ühine nimetaja – näiteks jalanõud. Seejärel liiguvad kõik osalejad vastavalt ühiste jalanõude tunnuste järgi gruppidesse. Ainuke reegel on vaikus. Suhtlemiseks võib kasutada kõike muud peale hääle. Vaikides märkad tihtipeale inimest rohkem, kui rääkides. Samuti on tore jälgida emotsioone, kui ühised nimetajad lähevad keerulisemaks – näiteks hobi, millega meelsasti vabal ajal tegeled (tuleks valida siis üks, kui neid on rohkem). Omast kogemusest võin öelda, et käemärgid võivad olla teinekord väga erinevalt mõistetavad 🙂

Nime taga on lugu – kõrvaga kuuldavad lood

Me oleme kõik unikaalsed. Igal meist on rääkida  oma lugu. Lugu, mis on pikem või lühem, luule- või proosavormis või miks ka mitte lauldes. Igas loos on kuhjaga emotsioone, mis aitab meil asju paremini meelde jätta ja tekitab ka rohkem seoseid.

  • Nimi +  üks sõna

Ütled oma nimele lisaks ühe sõna, mis sul kohe pähe tuleb. Mõnikord tuleb nime ütlejale endalegi koos nimega ootamatult seostatav sõna – seda lõbusam ja meeldejäävam. Nt Merli Merlot. Need nimed kipuvad ka kohe meelde jääma 🙂

  • Nimi +  sellel hetkel enda jaoks oluline sündmus

Pisut pikem tutvustus, mida saab siis juba nimega seostada. Teema võib ka ette anda – nt miks sa siin oled või mis on varasem töökogemus vms. Nii olen koolitus koolituse järel saanud lisaks nimede kordamisele teada ka rohkem selle inimese kohta.

  • Nimi  + vastus küsimusele

Ringis viskab mängujuht palli ja küsib küsimuse – nt mis on sinu lemmik värv, mis on sinu saladus vms ja viskab palli ühele osalejale. Osaleja ütleb oma nime ja vastab küsimusele, seejärel esitab ise küsimuse ja viskab palli.

  • Nimi +  emotsioon

Nime ütlemisel teed juurde mõne nalja või räägid lühikese loo. Emotsioon jääb väga hästi meelde ja selle seostamine hiljem inimese ja nimega on oluliselt lihtsam ning toob uuesti muige näole.

Oma positiivne roll on kindlasti ka sotsiaalmeedial, mis aitab nimesid õppida. FB tšätt on suureks abiks, kui pead nime ja inimese kokku viima, kui ta seal miskit kirjutab. Alati jääb võimalus ka pilti vaadata :-). Samas lugu annab edasi ikkagi lihast ja luust inimene, kellega oled saavutanud nii vaikiva kui kuuldava füüsilise sideme.

Kirja sai nüüd üks väike tükike sellest, kuidas olen lühikese ajaga paljud nimed selgeks õppinud ja eelkõige kuulnud lugusid, mis on nimede taga. Võin kindlusega öelda, et kõigi uute sõprade nimed on nüüd selged ja lood nende taga veel avastamisel.

Selle kõik on teinud võimalikuks NK ettevalmistuskoolitused, mis on juba õpetanud paremini kuulama, märkama ja mõistma. Võtmeks uste avamisel nimede taga pean kindlasti neid vaikivalt märgatavaid ja kõrvaga kuuldavaid lugusid, mida need 31 suurepärast inimest on minuga juba jaganud.

Koolituspäevad (ja mitte ainult) on senini olnud täis emotsionaalseid vestluseid, tähelepanelikke küsimusi, aktiivset kuulamist ja vaikselt märkamist. Kõik selleks, et aidata meid ette valmistada sügiseseks vägevaks väljakutseks – osata aktiivselt kuulata, sügavamalt märgata ja paremini mõista.

Iga nime taga on lugu – kas vaikselt märgatav või kõrvaga kuuldav. Lugu tundma õppides õpime ka ennast paremini tundma, seda märgates näeme ka ennast selgemalt ja üksteist kuulates saame anda oma panuse tuleviku loomisele.

Ootan põnevusega, mis saab edasi. Olen sellel pikal teekonnal alles esimestel meetritel, mis on senini olnud hinge paitavad, pakkunud rohkelt emotsioone ja uusi teadmisi. Kõige enam hindan seda seltskonda, kuhu on suur rõõm ja au kuuluda!


Kuidas see Noored Kooli toimib? Millest ta elab?

MarkIT printerid

Suur osa minu tööst on koos tegevjuhi Kristiga tegutseda selle nimel, et ka järgmisel aastal oleks Noored Koolil vahendid teha seda, mille poolest meid tuntakse. Ehk väga heade inimeste toomine Eesti haridusse ja toetava keskkonna loomine nende arenguks. Hea on tõdeda, et me ei ole kohe kindlasti oma töös ja soovis haridust parendada üksi. Meie töö teeb võimalikuks terve hulk rahalisi toetajaid ning pro bono ja strateegilisi partnereid. Loomulikult tuleb eraldi välja tuua ka meie vabatahtlike asendamatu väärtus värbamises, hindamiskeskustes ja teistes tegemistes aasta vältel. Meie ümber on võimas seltskond, kes on valmis meid igati abistama. Eriti rõõmsaks teevad mind aga need hetked, kui me ei küsi abi ega nõu, vaid see tuleb meieni ise.

Läinud kevadel sain ühe sellise rõõmustava kirja meie partnerilt Markitilt. Markit on meile abiks IT-teemaliste küsimustega ning on meid varustanud suurepäraste töövahenditega, mis on meeskonnal igapäevaselt kasutusel. Sel korral olid nad aga lugenud üht meie uudiskirja (jess!) ja leidnud, et me oleme ikka eriti tublid. Seepeale vaatasid üle oma laod ning pakkusid meile nelja printerit. Võib-olla on mõni õpetaja, kel neid võiks vaja minna?

Ootamatu aga igati väärt pakkumine sai õpetajatele edastatud ning mõne hetkega oli meil printeritele järjekord. Eriti ootamatu oli aga see, kuidas printeritele olid tahtjad, kel seda tõesti vaja oli. Päriselt vaja! Kelle koolis printeri kasutamine ei ole iseenesestmõistetav ja lihtne protsess. Või kus printer juba ammu streigib. Neid koole oli Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis, aga ka Tallinnas ja Harjumaal.

Noored Kooli sellest elabki, et meie peale mõeldakse. Et meie tegemistesse usutakse. Sellest, et me ei ole üksi. Sellest, et me kasvame järjest suuremaks.

Aitäh Markit, aitäh kõik Noored Kooli toetajad, partnerid ja vabatahtlikud!

– Mattias Malk, Noored Kooli kommunikatsiooni ja partnerlussuhete juht

 

PS: kui soovid meie tegemisi toetada, on seda kõige lihtsam teha Ma armastan aidata keskkonna kaudu!

Raske teekond lihtsate vastusteni

Kõik Noored Kooli teise aasta osalejad seisavad sügisel valiku ees, milline lisaaine kolmest ahvatlevast variandist: hariduspoliitika, koolijuhtimine või projektijuhtimine, õppimiseks ja uurimiseks enim huvi pakuks. Pika vaagimise ja kaalutlemise järel langetasime kõik oma otsuse ning agar õppetöö võiski alata.

SEPTEMBER

2016 aasta septembri lõpus sai meie õpigrupp esimest korda kokku. Hakkasime kaardistama teemasid, mis meile enim huvi pakuvad. Teemasid sai kirja seinast seina, alustades kooli ja kodu koostööst ning õpilaste madalast õpimotivatsioonist kuni kasina õpetajate järelkasvuni. Arutelu oli pikk, kuid juba peagi nägime, kus on meie kõigi teadmiste tegelik kitsaskoht. Olime olnud õpetajatena ametis juba terve aasta, järginud päevast-päeva riiklikku õppekava, maadelnud erinevate küsimuste ja muredega, et miks midagi õpilastel õppida on vaja või kuidas midagi õpetada, kuid tegelikult puudus meil endalgi konkreetne teadmine, kes õppekavad kokku paneb, kuidas need inimesed kokku saavad, kellelt ja millist sisendit õppekavade arenduseks kogutakse (jne).

 

Septembrikuu, mil kõik oli alles uus

Septembrikuus, mil kõik oli alles uus

 

Nagu 21.sajandi infoühiskonnale kombeks, siis alustasime guugeldamisest, mis meile üllatuseks viis tõelisse tupikusse – puudusid otseteed või konkreetsed viited dokumentidele, mis meile vastused annaksid. Tundus uskumatuna, et sellise materjali leidmine internetist tänapäeval võimatu on. Seega jätkasime jonnakalt kuid sihikindlalt oma otsinguid, isegi hoolimata  haridusministeeriumi pidevalt “maas” olevast / kokku jooksvast veebilehest või õppekava veebi domeeni muutusest, millega kaasnes terve hulk nuppe katkistele linkidele.

JAANUAR

Septembrist sai vaikselt jaanuar ning otsustasime, et aeg on seada sammud Haridus ministeeriumisse ning esitada oma küsimused otse neile, kes õppekavade loomist juhivad ning kogu protsessi haldavad. Pidasime maha põneva vestluse – küsisime ja kuulasime hoolega nii õppekavade loomise, üldise haridusega rahulolu kui ka arengusuundade kohta tulevikus; kuid kui kohtumise järel uusi teadmisi kirja hakkasime panema, taipasime, et ega me väga midagi uut juurde ei õppinudki…

Kuidas nii? Ehk olime olnud liialt viisakad ja polnud suutnud oma kõige põletavamaid küsimusi piisavalt jõuliselt küsida.. Või olid vestluskaaslased lihtsalt nii suurepärased diplomaadid, et rääkisid hoolimata kuuldud küsimustest, meile endilegi märkamata tegelikult vaid sellest, millest ise soovisid? Igal juhul õppisime meie õppekavade loomise asemel hoopis ajakirjaniku ameti keerulisuse kohta.

MÄRTS

Märtsis võtsime ühendust erinevate aineliitude esindajatega ning uurisime, milline on nende kogemus seoses õppekavade loomise ja arendusega ning rahulolu käesolevaga. Selgeks sai, et õpetaja, kes soovib saada sõna õppekavade arenduses, peakski alustama oma aineliiduga ühinemisest või vähemalt mailing listiga liitumisest, et olla kõige valdkonnas toimuvaga kursis. Näiteks nii keemia- kui ka füüsikaõpetajate seltsi esindajad kirjeldasid, et just sellisel viisil on suurim võimalus oma ideedele toetajad leida, kelle abil ettepanekud ka nö. haridusmaastiku ladvikule kuuldavaks teha. Nagu ikka kaasatakse ju õppekavade arendusse pigem neid õpetajaid ja spetsialiste, kes lisaks oma silma jäävale erialasele tegevusele ja tööle ka omapoolset initsiatiivi ja soovi  arendustööks üles näitavad.  

APRILL

Innustunult aineliitudelt saadud vastustest ning leitud uutest teemakohastest artiklitest / uuringutest (õpilaste rahuloluküsitluste tulemused; eksamite taustauuringute tulemused jne.) leppisime õpigrupiga järgmise töise kohtumise kokku. Niisiis me ühel kenal aprillikuu hommikul taas neljakesi laua ja oma laptop’ide taha istusimegi. Jagasime uut teavet ning arutlesime, mida oma lõputööna lennukaaslastele esitleda.

Kindel oli, et kuigi olime leidnud vastused oma uurimisküsimustele, siis ei tahtnud me kuidagi loobuda kriitikast selles osas, kui raske ja keeruline kogu seda informatsiooni leida oli. Olime juba valmis esimesed read oma informatiivses ja kriitilises artiklis valmis trükkima, kui otsustasime veel korra igaks juhuks oma faktid haridusministeeriumi kodulehelt (mis nüüdseks tundub taas viperusteta töötavat) üle kontrollida. Klikkisime ringi, kerisime lehti kuni … suud vajusid põrandani ammuli!

Olime kõik need 8 kuud otsinud vastuseid oma küsimustele tervest interneti avarusest, kui otsitav ise ootas meid siinsamas, Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel vaid mõne kliki kaugusel! Olime nimetatud veebilehte ju korduvalt külastanud, kuid mingil moel suutnud neist väärtuslikest allikatest (2014. aastal muudetud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava seletuskiri; Lähteülesanne õppekavade arendamiseks aastatel 2008-2011 jne.) mööda vaadata. Isegi eksperdid, kellega kohtusime ei suutnud meid õigele teele suunata.. ehk pidasid nad neid allikad ministeeriumi lehel (ja ka Riigi Teatajas muuseas) lihtsalt nii iseenesest mõistetavateks. Kes teab?!

MAI

Igal juhul julgen öelda terve oma õpigrupi nimel, et oleme nüüd peale pikka uurimisprotsessi väärtusliku kogemuse ja õppetunni võrra rikkamad. Jõudsime oma vastusteni küll suure ringiga, kuid teekonnal olles lugesime suures koguses teemakohast kirjandust (oleme nüüd teadlikumad), kohtusime ja vestlesime erinevate omaala spetsialistidega (ohhoo ja ahhaa efekt) ning mõistsime, et ehk ei olegi Eesti haridusmaastikul kõik asjad nii vildakil, nagu nad algul pealtnäha paistavad =)

Suvi, kool ja rõõmus meel

Ühel kuudetagusel koolituspäeval panin endale kirja eesmärgi Kiviõli suvekooliks. Ma loodan, et see oli piisavalt konkreetne, mõõdetav, reaalne ja ajastatud. Minu eesmärk oli suvekoolist elusalt tagasi tulla ja seal vähemalt 70 protsenti ajast rõõmsas tujus olla. Ma ei julgenud eesmärgistamist väga keeruliseks ajada, kuna mul pole varem olnud võimalust päriselt päris lapsi õpetada. Kuskil südame tagakambris ma aga teadsin, et mulle see meeldib ja äkki sobib ka.

Kokkuvõttes oli  suvekool väga edukas  –  ma täitsin oma püstitatud eesmärgi ja veendusin oma südame tagakambri usaldusväärsuses. Õnnelik olin ma ilmselt isegi rohkem kui 70 protsenti ajast, sest lapsed olid äraütlemata toredad, minu projektõpe laabus kenasti ja lõpuks sai valmis ka. Ma julgen isegi arvata, et sai palju uut õpitud ja palju enesekindlust teineteisesse süstitud.

Siinkohal oleks aga ilmselt ülim patt kui ma oma ülivõrdes toredatest tulevastest kolleegidest ja NK meeskonnast rääkimata jätaksin.
Nimelt sellest, kuidas me üheskoos hilistel õhtutundidel silmi hõõrudes printisime, lõikusime, voltisime ja joonistasime, arutlesime milliseid toredaid mänge võiks veel proovida, oma päevast muljeid vahetasime ja teineteise käekäigust ja muredest päriselt hoolisime.
Sellest, kuidas me kord peale kooli neli tundi oma lennukaaslastest laulu kirjutasime,  viisistasime ja läbiharjutasime.  Ka sellest kuidas me mäe otsas laulmas käisime ja mõned sealt ennast pärast alla veeretasid ning muidugi sellest arbuusist…
Nendest vajalikest lõunauinakutest ja salasõpradest ning sellest, kuidas me vahel teineteise õlal (ütleme, et ainult suurest rõõmust) pisaraid valasime.
Ja kõige lõpuks veel sellest, kuidas ma siiamaani rõõmustan selle üle, kui suure südame, hoolivuse ja vastutustundega kõik oma töösse suhtusid.

Lõpunoot jääb ka seekord äraütlemata positiivseks ja uusi mõttevahetusi ootama.

Kulbiga aupaistet teile!

   28228676881_3ca7a8f840_o

Oh ilus hetk, oh viibi veel!

Suvekooli esimene nädal läks tõesti linnutiivul. Aga vaikne laupäeva õhtu on väga sobilik aeg, et mõelda korraks tagasi ja panna paberile paar olulisemat hetke möödunud nädalast. Järgnevalt minu ühest apsust ja imelisemast hetkest.

Alustagem apsust. Üks lubadus, mille endale andsin juba nädal enne suvekooli algust oli minu gruppi kuuluvate laste nimed ära õppida. Sellega sain ma muidugi hakkama. Teiseks tuli näod ja nimed kokku viia. Sellega sain esimese päeval tutvumismänge tehes hakkama. Järgnevad päevad läksid juba soravalt, kuni selle saatusliku teise tunnini neljapäeva ennelõunal. Tunni teemaks olid meil näitlejad. Nõnda ma istun seisan klassi ees vaatan laste koostatud plakateid ning küsin Madli Liisi käest: „Liispet, kes on sinu lemmik väljamaa näitleja?“ Ta vaatab mulle oma suurte silmadega otsa ja ütleb peaaegu sosinal: „Mina ei ole Liispet!“ Ma vaatan teda mitu sekundit segaduses, mõistmata selle seotust näitlejatega ning alles siis mõistan, et olin teinud vea. Ma langen oma toolile otsekui niidetult ja viskan käed taeva poole: „Muidugi ei ole sa Liispet! Ma tean ju teie nimesid!“ Nad vaatavad mind natuke aega täielikus hämmingus ning hakkavad siis laginal naerma. Sekund hiljem oleme kõik minu eksimuse unustanud ja tund läheb palju elavamas õhkkonnas edasi.

Möödunud nädala säravaim hetk saabus, aga reede hommikul. Neljapäeva õhtu olin ma suure hädaga tööõpetusklassis välja saaginud puidust täringud (sümmeetriast oli asi valgusaastate kaugusel) ning hiljem need lennukaaslaste abiga siledaks lihvinud (siinkohal tänusõnad igale suurele ja väikesele abilisele!). Nüüd said õpilased hakata nende tahkudele pilte peale joonistama, et neist saaks jutustamistäringud. Istun rahus ja lõikan lastevanematele kutseid välja, kui klassist kostab hääl: „Õpetaja, kas kustukummi on?“ Ma vaatan Liispetile otsa ja järsku taipan, et ta ju räägib minuga. Mina olengi ÕPETAJA! Pobisen, et ma kohe toon ning juba ma jooksengi teisel korrusel asuva Staabi poole. Treppe võtan ma kahe hiigelpika hüppega, mis lõhnavad juba vaikselt olümpianormi järele. Peagi olen soovitud kustukummiga tagasi ja istun oma laua taha. Viimase paari kuu jooksul on ainult sõbrad mind naljatades õpetaja Oskariks kutsunud. Aga nende laste jaoks, nendel päevadel ja selles klassis ma olengi ju õpetaja. Ja see on päris ikka hea tunne!

Minu mõju

Tallinnast ma tulen, parempööre, vasak pool
Juhitud on kindlalt minu väikse Kia rool
Kehra tehas, Kehra linn ja ongi Kehra kool
Olen kohal, kontekst paigas, see on algus minu lool –

Kuid enne seda ilu vajutati nuppu „send“
Sest Noored Kooli valis välja meid, 8. lend
Ja õpetas kuis jaksas, haridus polnud foon
Vaid teema number üks, eesmärgid, visioon

Mõtle välja, pane kirja, kanna südames
Ülesanne lihtne, sest see on kõik minu sees
Mõistlik ja mõistev on omadused need,
mida kannavad minu õpilased

Tehtud ja mõeldud, endiselt on jõus
„Õpetaja, räpi!“ no seekord olen nõus

Visiooni saavutada pole lihtne, tee on pikk
Kuid olles ise mõistlik, mõistev Eesti kodanik
Ma näitan eeskuju ja äkki jääb neil külge
Ära loobi sõnu, mis sest et jagub sülge

„Ta on ju loll ja nõme“ – a ma ei ütle seda välja
Pole rumal, olen mõistlik, vahel teen ehk nalja
„Kao ära, mind ei huvita“ – ka nii ma ei ütle
Viisakas ma olen, kõike ei ütle, mida mõtlen

Õpetan ma seda, olgu PRÕK, RÕK või LÕK
Õpetan ma seda kui vaja po russki jasõk
Õpetan ma seda ühiskonnas, ajaloos
Õpetan ma seda, sa pole üksi, me oleme koos
Õpetan ma seda, et palun ära karda
Õpetan ma seda, et ma ei viska sind üle parda
Õpetan ma seda, no matter what
Õpetan ma seda, okei, nüüd on cut

Kaks aastat arengut, mis on muutund siis?
Kas kolmelise tunnistusel ülekaalus viis?
Kas lapsed on mõistlikud ja mõistvad samal ajal?
Kas Dimad, Romad, Mašad on ikka rajal?

Kuues klass peaks teadma kinnisilmi ajatelge
Seitsmendal on ristisõjad, tsunftid-gildid ammu selged
Kaheksanda hinges on revolutsioon
Üheksas klass muudkui seoseid loob
Päts, Stalin, Brežnev, sotsiaalne idablokk
Läänemaailm, ABBA, uus muusika on rock

Oi kui palju teadmisi mahub siia pange
Kuid õppimisisu neil endiselt on kange
Vähemalt ma loodan, et on…..

Mu kõige suurem võit on koostöö ja huvi
Mu kõige suurem võit on naeratus ja algav suvi
Minu õppurid – minu kõige suurem võit
Suvi, päike, heinamaa – nüüd algab kojusõit