Noored Kooli Narva linnalaager 2019

Linnalaagri mälestuste raamatu lugu

13. lennu Narva linnalaagrist on möödas veidi üle kuu. See on olnud aeg, kus kogemused ja teadmised on saanud settida ning luua oma lugu. Ka Narva linnalaager on lõpuks üks suur mälestuste raamat, milles on nii muinasjutulisi, lõbusaid kui ka veidi kurvemaid lugusid, igal neist oma pikkus, sügavus, uskumus ning tarkuseiva sees. Iga ühel meist on oma lood, mis  jäävad meelde rohkem ja puudutavad sügavamalt.

Soov jõuda iga lapseni

Narva linnalaagris vaatas meie poole pea 300 silmapaari, kes silmitsesid meid nii avatud meele, kui ka kahtlustava ning umbusaldava pilguga. Püüd jõuda iga lapseni oli meis kõigis. Minu klassis käis poiss, kes istus veel kolmandal päeval jope seljas ega lausunud ühtegi sõna. Iga päev proovisin leida teed temani, südames soov, et see laps oleks meiega laagris ka viimasel päeval ning julgeks ja sooviks öelda mõned sõnad või laused eesti keeles. Rääkisin temaga läbi meisterdatud loomade, kutsusin mängima koos teistega ja koos minuga, kaasasin tegevustesse ning oli hetki, kui lasin tal püsida omaette. Nädala lõpuks võttis poiss seljast jope ja lausus esimesed eestikeelsed laused. Laagri vanemate õhtul nägin, kuidas poiss jooksis kooli ette ning jäi oma ema ootama. Kui ema ei paistnud, lippas tagasi kooli nurgani, vaatama, miks ema juba ei tule. Laagri viimasel päeval oli poiss meiega ning aitas vajadusel teistele eesti keelt tõlkida. See ei tähenda, et tema eesti keele oskus oleks kahe nädalaga tohutult kasvanud, vaid oluliselt suuremaks oli muutunud julgus rääkida eesti keelt ning osaleda laagritegevustes. Sarnaseid lugusid jagasid paljud laagris osalenud lennukaaslased ning need tekitasid suurt rõõmu meis kõigis.

Kõigil meil on oma rada, mida mööda me tuleme ning valik, millist rada edasi minna.

Imetlen iga minu Noored kooli lennukaaslase julgust astuda kõrvale oma sisse tallatud rajalt ning valida uus. Palju mugavam ja turvalisem on püsida samal teel, mitte hüpata pea ees Narva linnalaagrisse või Noored kooli programmi. Mis tähendab pingutamist, enda ületamist, vigadest õppimist ja veel tuhat muud asja. Kuid nad on julgenud valida uue tee, igal neist oma mõte ja soov.

Veel lihtsam samal rajal püsimisele ja inimloomusele väga omane on hinnangute andmine inimestele ja   nende käitumisele. Minu viimane parim näide ehedast perspektiivimuutusest toimus just Narva linnalaagris. Läbi minu kiire pilgu oli kõige ehedam tugitoolisportlane peaaegu oma pükstest välja hüppamas paari jalgpalli värava peale, kui selgus, et sportlane, kes oli värava löönud, oli aastate ees tema õpilane. Kas on ikka tavaline tugitoolisportlane või on seal taga hoopis siiramad ja tugevamad tunded?

Iga osaleja lugu ja kogemus on omanäoline, kuid kõigis neist on näha soovi, teha sama hästi või paremini. Samuti püüd mõista ja uskuda, et iga käitumise  taga on olnud armastus ja soov  anda endast parimat ajale või uskumusele kohaselt. Usk muutustesse ühendab meie kõigi lugusid – usk igasse lapsesse ning oskus õppida vigadest ning näha positiivset.

Oskus õppida ebaõnnestumisest

Julgus vigu teha ning oskus õppida vigadest oli ka Narva linnalaagri üks väga oluline osa. Konkurss „Nädala parim ämber“ tekitas palju elevust. Iga lennukaaslane sai teistele rääkida oma selle nädala suurimast ebaõnnestumisest ning selle olulisemast osast, mida sellest õppisid. Kogu lennu peale sai jagatud suur hulk õppetunde ning auhinnast – ämbrist koos selle juurde kuuluvate tööriistadega – said osa mitte ainult auhinna omanik, vaid kogu lend.

Olla tänulik ning jagada tänu

Kogu laagri jooksul olid meile toeks Noored Kooli meeskond ja tuutorid, kes toetasid, julgustasid, andsid nõu ja pühkisid pisaraid. Lennukaaslased, kes jagasid samu kogemusi, tundeid, toetasid, aitasid nutta ja naerda. Kogu linnalaagri kogemust saab küll kirjeldada, kuid selle sügavust saab tajuda vaid ise kohal olles. Narva linnalaagri viimane koosolemine pani punkti kogu laagrikogemusele – olla tänulik ning osata tänu vastu võtta. Silmad kinni puudutades inimesi, kes on olnud sulle toeks, eeskujuks ja kaaslaseks, tundes ise paljude inimeste puudutusi, keda oled aidanud, toetanud või mõjutanud. Mõistsin, kui imeline on maailm, kui vaadata seda avatud südamega. Me kõik kirjutame oma loo just sellise nagu meie soovime ning iga lugeja vaatab seda läbi oma silmade ja südame.

Aitäh, Noored Kooli, 13. lend ja Narva!

Noored Kooli linnalaager.

Mida ma nendega homme teen?

See aasta on järjekordselt uus lend alustamas Noored Kooli programmi, selleks on Eesti pealt kokku korjatud 29 särasilmset õpetajahakatist. Pole paha, või mis?  

Maitse suhu saamiseks teeme 300 Narva lapsele keelekümblust ja projektõpet, millega raputame nende maailma ja ka enda oma. Terve suve oleme laksinud NK koolitusi ja varunud oskusi, teadmisi ja meetodeid selleks, et avastada esimesel päeval paanikaga ennast mõtlemas  „Mida ma nendega nüüd päriselt teen“ ja „Mida ma nendega homme tegema hakkan?“.

Nende imeliste rüblikute taset ja huve ei osanud me ette näha ja seda oma suurejoonelistes teemaplaanides ja tunnikavades kajastada. Aga peamised oskused on vaikselt selgeks saamas ja need ei ole üldse seotud teemaplaanide või tunnikavadega. Need on ka tähtsad, aga mõned asja on siiski tähtsamad.  Meie, Maailmamuutjad,  tahame luua positiivset muutust lastes ja maailmas üldiselt. Kuid kuidas me seda siin Narvas teeme?

Lihtsalt!

Meie usume muutuse võimalikkusesse! Kuidas?
Me ütlemegi sellele marakratile, kes tundi segab, et „ta on tegelikult väga tubli, et tõlgib teistele eesti keelest vene keelde“ ja „ Temas on nii palju potentsiaali, sest ta on nii energiline“.

Ja vahel pall veereb õigesse väravasse ning see sama marakratt võtab oma ülesande ja istub eraldi pinki, et keskenduda oma tööle. Vot nii! Kukupai valmis! Muutus silme ees!

Me pidevalt Õpime! Ja veel Kuidas!

Üks kolmandik on seminarid, teine osa meie enda kogemused ja kolmas osa on meie lennukaaslaste kogemused. Need kokku moodustavad sellise maagilise kompoti, et igapäev särame laste ees uue energia, meetodite ja järjepidevusega. Tunnis oma kogemusest õpin seda, et ma pean midagi muutma kiiresti. Kõrvalklassist saan meetodi, kuidas panna oma klassi põngerjad mängu abil eesti keelt kõnelema. Õhtul saan arutada tuutoriga, kuidas ja miks ja mida saab veel paremini selle meetodiga teha. See laager siin on suur punutud kookon, et saaksime liblikatena taassündida.

Me Hoolime! Kuidas?

Me avame oma uksed ja südamed nendele moosivarastele, et nad tuleksid meie tundi ilma hirmuta. Näitame, et nende mõtted on olulised ja väga tähtsad. Me rõhutame, et vead eesti keeles on nii toredad, sest nendest saab nii palju õppida. Me ütleme selle sama moosivarga esimese vigase lause peale „Nii tubli, proovime veel!“ ja 100. lause peale ütleme „Jah! Sa oled nii palju arenenud. Proovime veel!“

Me võtame vastutuse! Kuidas?

Need patsaanid siin koolis on meie patsaanid. Need kaagid siin klassis on minu kaagid. Mina vastutan nende eest, sest nemad on usaldatud minu kätte. Mina olen nendega kolm tundi iga päev ja mina õpin tundma nende hingeelu peensusi. Need kaks nädalat saame meie nende jaoks olemas olla ja näidata, et nemad on väärt meie aega, meie energiat ja pühendumust, sest iga laps väärib parimat haridust.  Lõpuks on see meie igaühe töö olla olemas ja võtta vastutus, see muudab maailma paremaks kohaks.

Vastuseks „ Mida ma nendega homme teen?“
Lihtne!

Seda sama mida tegid eile aga veel paremini ja suurema armastusega.

Getter (Jaani) ja Hardi (Volmer). Iga nime taga on lugu

Kuidas tundub väljakutse õppida ühe õhtuga selgeks 31 nime? Minu jaoks on see paras pähkel. Olen nimede meelde jätmiseks kasutanud erinevaid mooduseid – peamiselt püüdnud neid siduda mõne tuntud inimesega. Nii näiteks on minu tutvusringkonnas Getter (Jaani), Elton (John) ja nüüd ka Hardi (Volmer)

Ühel toredal maikuu õhtul tuli meelde jätta 31+ nime. Vahvad ja armsad kursusekaaslased (31), NK meeskond ja vilistlased, 11. ja 12. lennu ägedad osalejad – päris korralik nimede mets. Õhtu oli täis emotsioone ja minu peas korralik nimede karussell, kus mingil hetkel ei suutnud enam nime ja nägu kokku panna.

Aga õnneks olen ma sattunud imedemaale, kus igal koolitusel saab nii palju uusi teadmisi ja oskusi, mida kohe ka rakendada. Nii oleme kolmel kokkusaamisel etevalmistuskoolitustel hoolega ka üksteise nimesid õppinud.

Nimesilt või märk

Nimesilt on kõige käepärasem ja ajule mitte koormust tekitav (ei pea meenutamiseks pingutama, saab kenasti sildilt lugeda) 🙂 Kleebitavat nimesilti soovitaks juhul kui on ühe või paari päevane kokkusaamine, see kipub kiiremini ära tulema, kaduma ja teiste külge kinni jääma ;-). Kasutasime ühel koolitusel ka post-it paberit nimesildi tegemiseks. Pidas vastu koolituse lõpuni ja õppisime selle käigus ka post-it paberit õigesti kasutama 🙂

01.06.2019 Koolipäevad täis loovust ja aktiivset tegevust. Merjam ametis märgi masinaga.
Autor: Helen Valdma

Püsivamalt soovitaks ühte eriti vahvat viisi – oma nimega märgi kujundamine ja valmistamine. Vahva Merjam tõi viimasele koolitusel kaasa märgi masina ja toorikud, mis tekitas rohkelt elevust ja pani aju loovama poole rõõmust kilkama. Märk on püsivam, selle saab ise kujundada ja selle tegemine tekitab kõigis rõõmu ning arendab loovust. Kadumise võimalus siiski jääb, kuid loodan, et meie märgid hoiavad omanikku vähemalt kaks aastat 🙂

Nime taga on lugu – vaikselt märgatavad lood

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Esimesel koolituse nädalavahetusel sain enda jaoks kaks väga ägedat viisi üksteisega tutvumiseks ja ka nimede paremaks meelde jätmiseks. Kuidas see võimalik on? Märkamine on kindlasti nende kahe toreda meetodi ühisnimetaja ja läbi proovides saab aru, kuidas see võimalik on.

  • Pilgu otsimine (võib nimetada näiteks ka pilguretk või pilguhetk) 

Grupp seisab ringis. Vaikides otsid silmsidet teise grupi liikmega ringis, selle leidnud, vahetad ringis koha. Nii otsid silmsidet kõigi grupiliikmetega. Garanteeritud naer, turvatunde loomine ja emotsionaalne side. Boonusena saab füüsiliselt liikuda ja vaimselt mälu treenida.

  • Ühine nimetaja (võib nimetada ka ühisosa või sarnase leidmine)

Nimetatakse üks ühine nimetaja – näiteks jalanõud. Seejärel liiguvad kõik osalejad vastavalt ühiste jalanõude tunnuste järgi gruppidesse. Ainuke reegel on vaikus. Suhtlemiseks võib kasutada kõike muud peale hääle. Vaikides märkad tihtipeale inimest rohkem, kui rääkides. Samuti on tore jälgida emotsioone, kui ühised nimetajad lähevad keerulisemaks – näiteks hobi, millega meelsasti vabal ajal tegeled (tuleks valida siis üks, kui neid on rohkem). Omast kogemusest võin öelda, et käemärgid võivad olla teinekord väga erinevalt mõistetavad 🙂

Nime taga on lugu – kõrvaga kuuldavad lood

Me oleme kõik unikaalsed. Igal meist on rääkida  oma lugu. Lugu, mis on pikem või lühem, luule- või proosavormis või miks ka mitte lauldes. Igas loos on kuhjaga emotsioone, mis aitab meil asju paremini meelde jätta ja tekitab ka rohkem seoseid.

  • Nimi +  üks sõna

Ütled oma nimele lisaks ühe sõna, mis sul kohe pähe tuleb. Mõnikord tuleb nime ütlejale endalegi koos nimega ootamatult seostatav sõna – seda lõbusam ja meeldejäävam. Nt Merli Merlot. Need nimed kipuvad ka kohe meelde jääma 🙂

  • Nimi +  sellel hetkel enda jaoks oluline sündmus

Pisut pikem tutvustus, mida saab siis juba nimega seostada. Teema võib ka ette anda – nt miks sa siin oled või mis on varasem töökogemus vms. Nii olen koolitus koolituse järel saanud lisaks nimede kordamisele teada ka rohkem selle inimese kohta.

  • Nimi  + vastus küsimusele

Ringis viskab mängujuht palli ja küsib küsimuse – nt mis on sinu lemmik värv, mis on sinu saladus vms ja viskab palli ühele osalejale. Osaleja ütleb oma nime ja vastab küsimusele, seejärel esitab ise küsimuse ja viskab palli.

  • Nimi +  emotsioon

Nime ütlemisel teed juurde mõne nalja või räägid lühikese loo. Emotsioon jääb väga hästi meelde ja selle seostamine hiljem inimese ja nimega on oluliselt lihtsam ning toob uuesti muige näole.

Oma positiivne roll on kindlasti ka sotsiaalmeedial, mis aitab nimesid õppida. FB tšätt on suureks abiks, kui pead nime ja inimese kokku viima, kui ta seal miskit kirjutab. Alati jääb võimalus ka pilti vaadata :-). Samas lugu annab edasi ikkagi lihast ja luust inimene, kellega oled saavutanud nii vaikiva kui kuuldava füüsilise sideme.

Kirja sai nüüd üks väike tükike sellest, kuidas olen lühikese ajaga paljud nimed selgeks õppinud ja eelkõige kuulnud lugusid, mis on nimede taga. Võin kindlusega öelda, et kõigi uute sõprade nimed on nüüd selged ja lood nende taga veel avastamisel.

Selle kõik on teinud võimalikuks NK ettevalmistuskoolitused, mis on juba õpetanud paremini kuulama, märkama ja mõistma. Võtmeks uste avamisel nimede taga pean kindlasti neid vaikivalt märgatavaid ja kõrvaga kuuldavaid lugusid, mida need 31 suurepärast inimest on minuga juba jaganud.

Koolituspäevad (ja mitte ainult) on senini olnud täis emotsionaalseid vestluseid, tähelepanelikke küsimusi, aktiivset kuulamist ja vaikselt märkamist. Kõik selleks, et aidata meid ette valmistada sügiseseks vägevaks väljakutseks – osata aktiivselt kuulata, sügavamalt märgata ja paremini mõista.

Iga nime taga on lugu – kas vaikselt märgatav või kõrvaga kuuldav. Lugu tundma õppides õpime ka ennast paremini tundma, seda märgates näeme ka ennast selgemalt ja üksteist kuulates saame anda oma panuse tuleviku loomisele.

Ootan põnevusega, mis saab edasi. Olen sellel pikal teekonnal alles esimestel meetritel, mis on senini olnud hinge paitavad, pakkunud rohkelt emotsioone ja uusi teadmisi. Kõige enam hindan seda seltskonda, kuhu on suur rõõm ja au kuuluda!


11. lend

Kahe aastaga heaks õpetajaks – kuidas Noored Kooli seda teeb

Üks minu juhtmõte alustavaid õpetajaid toetades on olnud: “Pole mõtet anda vastuseid, kui veel pole küsimust.” Minu jaoks tähendab see seda, et õppija peab olema õppimiseks valmis. See aga tähendab väga erinevaid asju, mis õppimise toimumise jaoks peavad kokku langema.

Noored Kooli osalejad on välja valitud sadade soovijate seast. Valikuprotsessis on oluline kindlaks teha, kellele sobib sedaviisi – õppimine ja töötamine korraga – järgmise kahe aasta veetmine. See ei tähenda ilmtingimata seda, kes sobib hästi õpetajaks ja kes mitte, sest väga head ettevalmistust koolmeistriametiks pakuvad ka ülikoolid. Küll aga tähendab see valmisolekut läbida väga intensiivne programm, kus ootused osalejale on kõrged, panused suured (tegemist on päris õpilastega päris koolides) ja õppimiskurv järsk. Noored Kooli õpetaja peab juba valikuprotsessis näitama valmisolekut end analüüsida, kiiresti kohaneda ja otsuseid teha, meeskonda kaasata ning siiralt hoolida igast õpilasest.

Olen nende aastate jooksul õppinud, et mida iganes õpetame osalejatele Noored Kooli programmi ja ettevalmistuskoolituse alguses, läheb otse meie õpetajate vereringesse. Seetõttu kaalun hoolega, kuidas koolituste algust seada. Olen õppinud, et head õpetajad on need, kellel on õppimist toetavad hoiakud. Nad usuvad südamest, et iga laps on suuteline õppima ja tahab õppida. Nad hindavad kõrgelt ja tunnustavad pingutust ning väärtustavad inimlikke lugupidamisel rajanevaid suhteid. Seetõttu on päris Noored Kooli programmi alguses sissevaade õpimotivatsiooni kujunemisse, neuropsühholoogiasse ja suhtlemisse. Loomulikult ei saa me mööda ka n-ö tehnilisest küljest: kuidas eesmärgistada, planeerida ja hinnata õppetööd, kuidas toetada õpilaste õpioskusi ja enda käitumise juhtimise oskust ning kuidas aidata õpilasi, kes vajavad õpetaja tuge rohkem. Koolituste juures on oluline aspekt see, et me ise juhendajatena mudeldaksime väga head õpetajapraktikat. Pole mõtet rääkida  loenguformaadis aktiivõppe olulisusest.

Praktiline õpe ja mitmekülgne tugi

Tulles tagasi selle kirjatüki alguse juurde – ilma küsimuseta ei jää vastused “kinni”. Seega on Noored Kooli programmi alguses kohe vaatluspraktika ja pärast mõnenädalast koolitustsüklit ka päris praktika ehk meie osalejad õpetavad päris õpilasi päris koolis. Sealjuures on oluline, et alustavat õpetajat toetavad professionaalsed juhendajad ehk tuutorid, kes kasutades nii mentori kui ka coach’i töövahendeid, aitavad noorel kolleegil leida, mis toimib hästi (st aitab eesmärke saavutada) ja mis ei toimi nii hästi (st ei aita eesmärke saavutada). Siin juba kulub marjaks ära hea eneseanalüüsioskus ning valmisolek otsida paremaid lahendusi.

Pärast lühikest suvepuhkust tulevad Noored Kooli õpetajad Tallinna Ülikooli tagasi (peaaegu kõik meie koolitused valmivad heas koostöös TLÜga) ja hakkavad valmistuma sügiseks. Koos programmi vilistlaste ja teiste heade kolleegidega alustatakse töökavade ja tunnikonspektide koostamist. Noored Kooli programmis on vähemalt sama oluline kui koolituste sisu ka see, et kujuneb tugev õppijate grupp, kes on üksteisele toeks nii ühistes kui ka erinevates väljakutsetes. Kui vilistlased sellele kahele aastale tagasi vaatavad, on seminaride sisu võib-olla meelest läinud, aga tugev omavaheline side jääb.

Oluline osa Noored Kooli programmist on ka see, et kahe aasta jooksul, mil osalejad üle Eesti õpetavad, jätkuvad iga kahe nädala tagant koolitused ja tuutori tugi. Lisaks on veel Tallinna Ülikooli poolt ainedidaktika õppejõu abi (seminarid ja tunnivaatlused) ning koolis aitab mentor – vanem kolleeg, kes on toeks nii igapäevastes küsimustes kui ka õpetaja rolli kujunemisel. Seega on alustaval õpetajal nii võimalusi grupis ja õppekava alusel õppida kui ka individuaalset tuge saada. Koolitused ja tugi on tihedalt seotud praktikaga – klassiruumist tulevad küsimused, millega tegeletakse, ning õpitut saab kohe, kas või homme, rakendada 6.B tunnis.

Rõhk enese- ja meeskonna juhtimise oskustel

Igal uuel töökohal on algus raske. Õpetajaamet ei ole erand. Alustavate õpetajate töökoormus ja väljakutsed on suured ning kogemus, millest ammutada, veel ahas. Seega on meie erilise tähelepanu all õpetaja enesejuhtimise oskused. Kuidas tulla toime tugevate emotsioonidega nii endas kui ka õpilastes? Mida teha, kui väsimus on nii suur, et pilt läheb silme eest ära? Kuidas seda ennetada? Kuidas leida aega pere, sõprade ja hobide jaoks? Kust võtta aeg, et parandada ära kõik tööd, sealjuures anda sisulist tagasisidet, täita eKooli, kohtuda lapsevanematega, käia õpetajate koosolekutel, osaleda kooli arengukava koostamisel jne? See nimekiri on väga pikk ning vastamine eeldab eesmärgistamise ja enesejuhtimise oskust. Meil ei ole vastuseid, aga meil on väga head küsimused, mis aitavad vastust leida.

Head küsimused on Noored Kooli tuutori peamine tööriist. Ta on nii mentor, kes annab nooremale kolleegile nõu ja tagasisidet, kui ka coach, kes aitab õpetajal seada ja saavutada eesmärke läbi vahel keeruliste ja ebamugavate küsimuste. Läbi enda ja oma õpilaste tulemuste analüüsimise õpivad õpetajad enam ja kiiremini. On oluline, et õpetaja näeb ennast õppimisprotsessi juhina, kellel on vastutus oma õpilaste ees. See juhtimine on üsna “tavalise” juhtimise moodi, ainult et osakondade või meeskondade nimetused on 4.A, 6.C ja 11.B. Õpetaja-juht seab eesmärgid lähtudes riiklikust ja kooli õppekavast, teeb plaani, kuidas oodatud tulemusi saavutada, kaasab oma meeskonnaliikmed (õpilased ja ka lapsevanemad) ja hindab, kuivõrd liigutakse eesmärkide suunas või on need juba saavutatud. Õpetaja-juht vastutab selle eest, et IGA meeskonna liige (õpilane) saavutaks seatud eesmärgid, sest näiteks korrutustabelit teadmata läheb järgmistes klassides õppimine keeruliseks.

Mõnel õpilasel tulevad teadmised-oskused suurema vaevaga kui teisel ning see teeb õpetajatöö keerulisemaks, aga ilmselt üksjagu ka huvitavamaks. Kuna iga laps on erinev, siis ei saa ilmselt mitte ühtki klassitäit õpetada nii, nagu seal oleks kõik täpselt ühesuguste eelteadmiste, hoiakute, isikuomaduste, võimete ja huvidega lapsed. Õppetöö diferentseerimine, valikute ning võimaluste loomine ja pakkumine ei ole mitte kõrgem pilotaaž edasijõudnutele, vaid see ongi igapäevane õpetaja töö. See eeldab oma õpilaste väga head tundmist, selget eesmärgistamist ja head planeerimist ning õppetöö ja selle tulemuste pidevat analüüsimist, tagasiside otsimist. Kõik see on loomulik ja iseenesest mõistetav, kui õpetaja usub, et iga laps suudab, ning on valmis pingutama iga lapse nimel. Alustav õpetaja vajab selleks väga head tuge: sisukaid koolitusi (sh ainedidaktika, arengu ja õppimise iseärasused, erinevad õppemeetodid) ja hoolivat tuge koolist (koolijuht ja kolleegid, kes on valmis pakkuma oma aega ja tähelepanu).

Õpetajast eestvedajaks

Noored Kooli pingutab selle nimel, et meie õpetajad oleksid tõesti head õpetajad, aga ka eeskujuks ja eestvedajaks laiemale haridusmuutusele. Programmi teisel aastal meie fookus laieneb: vaatame Eesti haridust tervikuna ning koolikogukonda väljaspool klassiruumi. Ootame, et meie osaleja tajuks, kuidas tema saab panustada oma kogukonda ning viiks ellu muutuse, mis aitaks õpilastel saavutada nende unistusi. Oleme programmi teise poole disaininud nii, et õppijal on võimalusi näha suuremat pilti, aga ka vaadata sügavamale, näiteks süveneda kasvatusteadustesse ja haridusfilosoofiasse, aga ka hariduspoliitikasse ning mõtestada õpetaja rolli. Noored Kooli õpetajal on siin palju vabadust, et leida oma tee ning võtta vastutus selle muutuse eest, mida tema peab kõige vajalikumaks ning millest osa tahab olla. Meie poolt on tugi ja suur usk temasse.

Kui Noored Kooli õpetaja lõpetab programmi, ei ole meil enam hoobasid ega ka soovi tema valikuid suunata. Oleme rõõmsad, kui ta jääb edasi kooli, kus ta siiani õpetas. See on ilmselgelt parim nendele õpilastele, kes teda tõepoolest vajavad. Samas on meil hea meel ka nende vilistlaste üle, kes jätkavad mujal hariduses, näiteks mõnes teises koolis või hoopis kodanikuühiskonnas või avalikus sektoris.

Osalejatest kujunevad kahe aasta jooksul väga head õpetajad ja tugevad eestvedajad, kuid see ei ole otseselt koolituste tagajärg, vaid kõik kokku: koolitused, tugi, grupp ja kõige olulisemana – osaleja ise oma õppimise juhina. Eestvedajat koolitada ei ole võimalik. Eestvedajal, juhil või liidril on vaja muutuse elluviimiseks sobivaid väärtusi, selget visiooni, baasteadmisi ja -oskusi inimeste ning meeskondade juhtimisest ning võimet ja valmisolekut oma kogemusest õppida.

Suvi, kool ja rõõmus meel

Ühel kuudetagusel koolituspäeval panin endale kirja eesmärgi Kiviõli suvekooliks. Ma loodan, et see oli piisavalt konkreetne, mõõdetav, reaalne ja ajastatud. Minu eesmärk oli suvekoolist elusalt tagasi tulla ja seal vähemalt 70 protsenti ajast rõõmsas tujus olla. Ma ei julgenud eesmärgistamist väga keeruliseks ajada, kuna mul pole varem olnud võimalust päriselt päris lapsi õpetada. Kuskil südame tagakambris ma aga teadsin, et mulle see meeldib ja äkki sobib ka.

Kokkuvõttes oli  suvekool väga edukas  –  ma täitsin oma püstitatud eesmärgi ja veendusin oma südame tagakambri usaldusväärsuses. Õnnelik olin ma ilmselt isegi rohkem kui 70 protsenti ajast, sest lapsed olid äraütlemata toredad, minu projektõpe laabus kenasti ja lõpuks sai valmis ka. Ma julgen isegi arvata, et sai palju uut õpitud ja palju enesekindlust teineteisesse süstitud.

Siinkohal oleks aga ilmselt ülim patt kui ma oma ülivõrdes toredatest tulevastest kolleegidest ja NK meeskonnast rääkimata jätaksin.
Nimelt sellest, kuidas me üheskoos hilistel õhtutundidel silmi hõõrudes printisime, lõikusime, voltisime ja joonistasime, arutlesime milliseid toredaid mänge võiks veel proovida, oma päevast muljeid vahetasime ja teineteise käekäigust ja muredest päriselt hoolisime.
Sellest, kuidas me kord peale kooli neli tundi oma lennukaaslastest laulu kirjutasime,  viisistasime ja läbiharjutasime.  Ka sellest kuidas me mäe otsas laulmas käisime ja mõned sealt ennast pärast alla veeretasid ning muidugi sellest arbuusist…
Nendest vajalikest lõunauinakutest ja salasõpradest ning sellest, kuidas me vahel teineteise õlal (ütleme, et ainult suurest rõõmust) pisaraid valasime.
Ja kõige lõpuks veel sellest, kuidas ma siiamaani rõõmustan selle üle, kui suure südame, hoolivuse ja vastutustundega kõik oma töösse suhtusid.

Lõpunoot jääb ka seekord äraütlemata positiivseks ja uusi mõttevahetusi ootama.

Kulbiga aupaistet teile!

   28228676881_3ca7a8f840_o

Kuidas õpilasi mitte alahinnata?

Kui juunis Tallinna ülikoolis Kiviõli suvekooliks ettevalmistusi tegime, vaevas1 tere tulemast meist mitmeid kõige enam keeleküsimus. Pidime arvestame sellega, et meie õpilased ei saa ilmselt väga palju eesti keelest aru. Iga idee puhul tuli mõelda, kas ma suudaks seda ülesannet lihtsas eesti keeles seletada ning kui palju keeleoskust nõuab ülesande täitmine. Ja lõpuks, kuidas panna vastu kiusatusele ise vene keeles rääkida? Sest laagri eesmärk oli lastele eesti keelt õpetada, mitte nautida piirituid võimalusi vene keele harjutamiseks.

Kuidas 3. klassi õpilased Maša, Aljona ja Katja siis tegelikult eesti keelt oskasid? Enne esimest päeva kohtasin neist kahte lastevanemate koosolekul. Üks neist oskas eesti keeles öelda, mis ta nimi on. Teine ei julgenud ka vene keeles väga palju rääkida. Tore, mõtlesin, tuleb juba enne esimest päeva kõik plaanid ümber mõelda. Enda arvates olin ette valmistanud tegevused, mille jaoks piisaks ka väga napist keeleoskusest. Nüüd tundus, et kõik see oleks mu õpilaste jaoks keeleliselt ikka veel natuke liiga keeruline. See esmamulje osutus aga valeks.

1 s6nadPeagi märkasin, et olukord on tegelikult täiesti vastupidine – ma mitte ei ülehinnanud, vaid alahindasin oma õpilasi. Ja seda pidevalt. Iga päev. Arvasin, et kui nad väga palju ei räägi ja aru ei saa, siis tuleneb see sellest, et nad ei tea eestikeelseid sõnu. Seega hakkasime õppima sõnu. Alguses tutvustasin neile lihtsamat linnateemalist sõnavara, aga nad teadsid juba seda kõike. Järgmisel päeval läksin kooli uute enda arvates jube keeruliste sõnadega. Kartsin, et need uued sõnad on õpilaste jaoks liiga rasked. Ent nad teadsid ka juba peaaegu kõiki neid sõnu ja seda juba enne, kui olime jõudnud õppima hakata.

Mõistsin, et mu õpilastel on päris korralik sõnavara. Ent miks nad ei oska seda kasutada? Võib-olla on lausete moodustamine nende jaoks keeruline? Valmistasin ette ülesanded, mis nõudsid lausete moodustamist. Ka sellega said nad suurepäraselt hakkama. Nad tegelikult oskasid lauseid moodustada. Mis võib siis olla probleem? Äkki ei tunne nad piisavalt verbe? Seda ei saanudki kontrollida, sest laager sai ootamatult läbi ja mina ei saanud enam edasi avastada, mida kõike nad tegelikult veel oskavad ja mida siis ikkagi ei oska.

Mida peaksin ma oma õpilastele õpetama, et mitte keegi ei alahindaks 1 laste pildidneid nii, nagu mina seda alguses tegin? Ma tahan, et kui järgmine kord keegi esimest korda Mašat, Aljonat ja Katjat kohtab, ei arvaks ta, et nad oskavad eesti keeles ainult oma nime öelda (nagu mina seda ekslikult arvasin), vaid et saadaks kohe aru, kui palju need lapsed tegelikult oskavad ja teavad.

Kuidas sinna jõuda? Seda ma veel ei tea, aga sügiseni on veel veidi aega ka. Sügiseks püüan välja mõelda erinevaid strateegiaid selleks, et mu õpilased hakkaksid väga hästi eesti keeles rääkima. Juba septembris olen tagasi imelises Kiviõlis ja õpetan Kiviõli vene koolis neile samadele Mašadele, Sašadele, Sergeidele, Katjadele ja Aljonadele eesti keelt. Ei jõua ära oodata! (Sel korral ma neid ei alahinda!)

Oh ilus hetk, oh viibi veel!

Suvekooli esimene nädal läks tõesti linnutiivul. Aga vaikne laupäeva õhtu on väga sobilik aeg, et mõelda korraks tagasi ja panna paberile paar olulisemat hetke möödunud nädalast. Järgnevalt minu ühest apsust ja imelisemast hetkest.

Alustagem apsust. Üks lubadus, mille endale andsin juba nädal enne suvekooli algust oli minu gruppi kuuluvate laste nimed ära õppida. Sellega sain ma muidugi hakkama. Teiseks tuli näod ja nimed kokku viia. Sellega sain esimese päeval tutvumismänge tehes hakkama. Järgnevad päevad läksid juba soravalt, kuni selle saatusliku teise tunnini neljapäeva ennelõunal. Tunni teemaks olid meil näitlejad. Nõnda ma istun seisan klassi ees vaatan laste koostatud plakateid ning küsin Madli Liisi käest: „Liispet, kes on sinu lemmik väljamaa näitleja?“ Ta vaatab mulle oma suurte silmadega otsa ja ütleb peaaegu sosinal: „Mina ei ole Liispet!“ Ma vaatan teda mitu sekundit segaduses, mõistmata selle seotust näitlejatega ning alles siis mõistan, et olin teinud vea. Ma langen oma toolile otsekui niidetult ja viskan käed taeva poole: „Muidugi ei ole sa Liispet! Ma tean ju teie nimesid!“ Nad vaatavad mind natuke aega täielikus hämmingus ning hakkavad siis laginal naerma. Sekund hiljem oleme kõik minu eksimuse unustanud ja tund läheb palju elavamas õhkkonnas edasi.

Möödunud nädala säravaim hetk saabus, aga reede hommikul. Neljapäeva õhtu olin ma suure hädaga tööõpetusklassis välja saaginud puidust täringud (sümmeetriast oli asi valgusaastate kaugusel) ning hiljem need lennukaaslaste abiga siledaks lihvinud (siinkohal tänusõnad igale suurele ja väikesele abilisele!). Nüüd said õpilased hakata nende tahkudele pilte peale joonistama, et neist saaks jutustamistäringud. Istun rahus ja lõikan lastevanematele kutseid välja, kui klassist kostab hääl: „Õpetaja, kas kustukummi on?“ Ma vaatan Liispetile otsa ja järsku taipan, et ta ju räägib minuga. Mina olengi ÕPETAJA! Pobisen, et ma kohe toon ning juba ma jooksengi teisel korrusel asuva Staabi poole. Treppe võtan ma kahe hiigelpika hüppega, mis lõhnavad juba vaikselt olümpianormi järele. Peagi olen soovitud kustukummiga tagasi ja istun oma laua taha. Viimase paari kuu jooksul on ainult sõbrad mind naljatades õpetaja Oskariks kutsunud. Aga nende laste jaoks, nendel päevadel ja selles klassis ma olengi ju õpetaja. Ja see on päris ikka hea tunne!

Bootcamp Noored Kooli stiilis ehk 2 nädalat intensiivseid ettevalmistuskoolitusi on läbitud! :)

Viimased kaks nädalat möödusid ikka meeletu kiirusega!

Nimelt läbis 10.lend enne peagi algavat Kiviõli suvelaagrit/kooli hulga intensiivseid ettevalmistavaid koolitusi ja tunne oli nagu mõnes korralikus bootcamp-is! 🙂 Eks iga uus väljakutsete rohke teekond alga alati ühe korraliku treeninguga ja seda meiegi oma. Kuid õiges seltskonnas ja toredate juhendajatega on iga meeletut pingutust nõudev treening äärmiselt nauditav kogemus! 🙂

13509814_10209781920847346_848676086_o

Meie bootcamp algas tõeliselt põneva väljakutsega nimega UDL (Universal Design for Learning), mida isekeskis oleme hellitavalt hakanud kutsuma Woody Alleniks. Uskumatu tegelikult, et see pole Eestis veel nii kuulus kui päris Woody Allen, aga kindlasti hakkab see varsti siiski Eesti haridusmaastikul laineid lööma! Oluliste mõtetena jäid kõlama see, et igal õpilasel tuleb lasta õppida oma eripärast lähtuvalt ja ühist eesmärki saab saavutada erinevaid vahendeid kasutades 🙂 Lisaks mahtusid meie treeningprogrammi mina-sõnumitega tutvumine, kokkuleppete loomise protsess, peegeldusmeetodid ja terve hulga lühendeid, mis pea ikka täitsa sassi ajasid: HEV, LÕK, TÕK, PRÕK, HÕK, LAK ja nii edasi. LAK sai meil vast kõige selgemaks, sest meie ülivinge koolitaja, Anu Parts, s13499973_10209781918447286_2088849077_ouutis kahepäevalise LAK metoodika teemalise koolituse ikka nii põnevaks teha! Iga tund oli täis avastamisrõõmu ja meetodeid, mida ise läbi proovisime ning, mis põhiline, puudu ei jäänud meeletult lõbusatest momentidest, kus klassiruum lihtsalt rõkkas naerust! Ehk siis oluline on meeles pidada, et isetegemine -praktika – õpetab paremini kui lihtsalt kuulamine ja…. tund ei pea koguaeg olema tõsine 🙂

Teisel nädalal läks meie ettevalmistusprotsess veel konkreetsemaks, sest asusime tööle kõige osas, mida me kohe varsti Kiviõlis rakendame. Hommikuti tutvustati meile erinevaid õpetamisprotsessi juurde kuuluvaid osasid nagu eesmärgistamine, teemaplaani koostamine, tasemekaardistamine,  tunnikava koostamine jne ja pärastlõunati, toredate tuutorite juhendamisel, me päriselt neid asju ka koostasime. Iga päev ei olnud kerge ja infot täis pea väsitas kindlasti meid kõiki, kuid nagu ikka aitas seda kõike seedida teadmine, et me oleme selles kõik üheskoos ja julgustavad sõnad ning nõuanded meie koolitajatelt innustasid takka igast päevast viimast võtma. Oma kõige viimasel bootcampi päeval saime me aga tunniandmisteatris üksteisele tunde anda ja see oli tõesti vahva, sest nii tore oli näha oma lennukaaslasi õpetamisaktsioonis. Tabasin end 13524058_10209781935327708_701959471_omõttelt, et ma nii mõistan, miks just need ilushinged valiti sellesse programmi, sest mina küll tahaksin nende klassis õpilane olla 🙂

Väga tore oli ka see, et koolitustele lisaks mahtu13517893_10209781918407285_1345856390_os sellesse kahte nädalasse veel meie lennu traditsiooniks saanud “filmiõhtu”, 820km matkaraja vallutamise algus, mis kujunes ikka parajaks seikluseks tänu mõttele/ütlusele “Kui me juba siin oleme, siis…” ja  meie lennu jalgpallivaatamise hasart, mis on minu puhul täiesti esmakordne! Noored Kooli seltskond muudab lihtsalt kõik nii põnevaks! 😀

Pärast neid kahte intensiivset nädalat koju jõudes, tundsin end äkitselt taga igatsemas seda momenti, kui astud klassiruumi ja näed sinise karuga kohvitermost ja tead sel hetkel, et sa oled just Selles Mõnusas Keskkonnas, just nende Oma Inimestega, kellega saab nii grupitööde ajal huvitavatel ja tõsistel teemadel arutleda kui ka “Jänesed! Majad! Segadus!” mängu mängides tõesti pisarateni naerda 🙂

Vaatluspraktika – 2016. aasta kevad

See kui ma viimati põhikoolis istusin oli juba aastaid tagasi – ei taha arvutama hakatagi kui mitu aastat ning palju ma sellest ajast üldse veel mäletan!? Seepärast olin ennem praktikat ootusärev ja püüdsin pingsalt seda elu seal koolis meenutada – milline oli kool, millised olid õpetajad, milline ma ise olin, milline oli mu mõttemaailm ning mida ma üldse too aeg elust arvasin ja ootaisn. Kas tänane kool on sama mis varem? On ju hoopis teine aeg – maailm on avatum, Tiigri Hüpe, Digipööre, Kiusamisvaba Kool jne.?

Eeldasin, et kuna vahepeal on niipalju juhtunud ja muutunud, siis satun ilmselt kuskile tuttavasse tuleviku. Päris hõljukrulasid ei oodanud kuid midagi 11sinnapoole.

Kool, mis mulle välja valiti tegutseb Pärnus juba aastast 1875. Hetkel põhikoolina ja seal õpib veidi üle neljasaja lapse. Seega selline parajalt suur, kuid piisavalt hubane ja väike, et seal end piisavalt privaatselt, kuid mitte väga anonüümsena tunda.
Direktor võttis minuga ühendust, saime ta kabinetis kokku ning ajasime paar kolm tundi juttu. Oleksime kauemgi rääkinud, kuid järjekord ta ukse taga muutus juba valjuhäälseks. Nii jäid paljud olulised, just kooli puudutavad teemad, käsitlemata. Tahtsin saada ju kinnitust oma ettekujutusele futuristlikuks muutunud koolist, digitahvlitest,  veebipõhisest õppest ja kõigest uuest, mida ma ilmselt ettekujutadagi ei oska.

Visuaalselt tundus direktori kabinet pigem funk. Õpetajatetuba sisaldas sisustuselemente pea kõikidest eelmise sajandi ajastutest 1930-2000 – esindamaks justkui läbilõiget kooli õpetajannade vanuselist koosseisust. Jah õpetajannade, sest nagu ma mäletan oma koolist, siis ka siinses koolis märkasin vaid mõnd üksikut meesterahvast: direktor ja kehalisekasvatuse õpetaja. Aga täna – täna on ju hoopis teine aeg ! Meil on võrdõiguslikkusevolinik, kvoodisüsteemid jne. “Ilmselt on see kõik uus lihtsalt vanas vormis ja meesõpetajad on ilmselt kuskil väljasõidul” – olin ma oma järelduses suhteliselt kindel. Uskusin, et küll praktika ajal saab kõik selgeks.

Nagu direktoriga hiljem kokku leppisime, siis jälgima hakkasin ma kõige raskemat klassi –  7b ja õpetajannat nimega Arina. Arina annab koolis geograafiat, bioloogiat, keemiat, loodusõpetust, juhib loodusringi, on klassijuhataja kahele klassile, oskab lindude keelt ja tegeleb veel mõnede koolielu jaoks oluliste teemadega. Seega igati tubli ja eesrindlik õpetaja, kelle varjuks olemine tundus lihtsalt uskumatu vedamisena.

 

Nii jõudis kätte 2. mai.

Kuna ootusärevus oli suur, siis käisin mitmeid kordi kooli ukse taga juba 1. mai õhtul. Sisse pääsesin siiski alles 2. mai varahommikul kell 5, kui uksi lõgistades avastasin lukustamata avariiväljapääsu. Majas oli õdus vaikus ning akendest hakkasid sisse kiirgama esimesed päikesekiired.

Olin ennast just geograafia klassi ukse taha istuma sättimas, kui läbi tühja koridori kajas “No tere hommikust ! – juba kohal?! – õige!”. End ehmatusest kogudes ja käega silma paistvat päikest varjates tundisn ära direktori. Ta oli kohvitass käes ja sussid jalas tegemas hommikust jalutuskäiku. Sättis korda stende ja aknalaudadel olevaid taimi. “Kõik peab päeva alguseks olema mitte korras vaid briliantne” – üles ta mind endaga kaasa kutsudes. Nii jalutasime ja vestlesime me hommikul kella kaheksani, mil hakkasid saabuma esimesed õpilased.

Kui kohale jõudis ka Arina, siis sättisin end klassiruumi, kus pidi hakkama 7b klassi tund.
Peadselt valgus klass täis ka õpilasi. Kuna ülesandeks oli klassi jälgida ja neid mite mingil juhul segada, siis olin end vastavalt ka maskeerinud, seetõttu jäin õpilastele märkamatuks. Tolle päeva ülesandeks oligi mul jälgida vaid 7b klassi ja nii liikusin ma nendega terve päeva klassist klassi. Reetsin end päeva viimase tunni lõpus, kui pidin kiirustades veidi ennem tunni lõppu lahkuma. Esitlema ma end ei hakanud, kuid võpatuste ja kiljatuste järgi sain aru, et mind on märgatud.

Kui sellest päevast järeldusi teha, siis seda, et esialgu olin veidi pettunud. Ei mingeid mees õpetajaid, ei mingeid futuristlike lahendusi. Kool oli ikka selline nagu ma seda mäletasin – olid head ja mõned mitte nii head õpetajad ning mõned kes ei tohiks üldse lastega tegeleda. Olid oma Tootsid ja Teeled ning mõned toolid ja lauadki olid otse kui filmist “Kevade”. Uus oli vaid see, et vähesel määral kasutati projektorit ja tahvelarvuteid, et lisaks nätsule tuli mõnelt lapselt hoiule võtta ka telefon, mida ta lakkamatult paitada üritas. Hea ja uuenduslik oli ehk veel see, et tundides oli rohkem grupitöid, liikumist ja õues olemist.

Kuid kui meenutada tundide sisu ja lastega töötamist (välja arvatud see üks tund – millest ma siinkohal parem ei räägi), siis see kõik oli kena. Kõigiga tegeleti, kõiki kaasati, kes ei taibanud aidati järgi, lapsed said piisavalt liikuda, õpetajate ja laste vahel oli lugupidav suhtlemine jne. See oli ilus – nagu üks kool olema peab. Alles siis mõistsin, et oluline ei ole see materjaalne ja need toredad abivahendid – digi ja neti – vaid oluline on pühendumine ja armastus oma töö vastu. Nagu direktor kes oma une arvelt leiab hommikul kell viis aega potililledelt tolmu võtta, nii ka õpetajad kes hoolimata oma olematust sissetulekust tulevad iga päev ikkagi kohale ja teevad oma tööd armastusega.  Pole oluline kas seinal on digitahvel ja surround helisüsteem  – oluline on tahe oma ainet õpetada ja teha seda nii, et lapsed ootaksid igal õhtul rõõmuga juba uut koolipäeva.
On selge, et alati see ei õnnestu, kuid on erandeid. Näiteks hiljem, õpetaja Arinat jälgides, ei jõudnud ka mina järgmist koolipäeva ära oodata.

 

 

 

 

Algusest kuni esimese kohtumiseni

Ma lubasin endale kunagi teismeeas, et ei lähe mitte eluilmaski Tartusse elama, gümnaasiumi ajaloo lõpueksami teen ainult surmaähvardusel ning imestasin väga sügavalt kõigi nende õpetajate üle, kes vabatahtlikult (!) õpetajaameti olid valinud ning ennast niimoodi “ohvriks” valmis tooma.  Siis läks elu nii, et sooritasin ajalooeksami, läksin Tartusse õppima (vähe jäi puudu, et oleksin valinud ka ajalooteaduskonna) ja siis see viimane… Nüüd siis olen peaaegu ametlikult õpetaja ka.

Ma ei teadnud tegelikult Noored Kooli algatusest enne kandideerimist suurt midagi. Esimest korda kuulsin sellest, kui mitte kaua enne kandideerimise tähtaega üks tutvustav e-mail mu postkasti potsatas.  Selleks hetkeks olin ma juba ebavajalikult kaua seda “elu mõtet” otsinud, et  mida ma tegelikult teha tahan ja mis peale kõikide nende koolide lõppu ja Eestisse tagasikolimist ikkagi saab.  Kui ma selle maili läbi olin lugenud, siis ilma liialdamata võin öelda, et tunne oli nagu filmis, kus mingi tähtis müsteerium on saanud  hästi ootamatu lõpplahenduse ja mida paljud siiamaani imestavad.

Niisiis oli mul peaaegu  kohe selge, et ma proovin. Vaimustus oli suur, tunne õige  ja ka internetist leitav info hästi julgustav, aga emotsioonid kippusid sellegi poolest käima nagu seebiooperis – vahel olid tunded laes ja siis haarasid jälle meeletud kahtlused ja kõhklused. Päriselt ka, Mari, õpetajaks?!

Kandideerimine oli pikk protsess ja nagu öeldud, siis puudus mul eelnev põhjapanev  kokkupuude Noored Kooli inimeste või olemusega ja ei osanudki väga midagi oodata. Kuni  aprilli lõpus jõudis kätte esimene kohtumine, see tõehetk, et kes need teised väljavalitud “hullud” siis on.

Aga ei olnudki hullud, vaid kohe nii vastupidi, et tahaks neid kõiki juba oma sõpradeks kutsuda. Peale esimest kohtumist on iga järgnev koolitus olnud millegipärast ainult suur rõõm, mitte kohustus ja polegi veel sellist kohanud, kes poleks “minu inimene”.  Mitte et ma oleks kunagi kahelnud Noored Kooli inimeste värbamisoskustes, siis ma tõesti imestasin, kui tegusad, targad ja ühesuguste väärtustega inimesed on suudetud Eestimaa pealt kokku tuua. Ainult endalt küsin aegajalt, et kas m i n a ka päriselt kuulun sinna?

Seega ma üldse ei kahtle, et need visioonid ja mõtted, mis sellel esimesel päeval kõlasid ongi lõpuks täpselt nii nagu olime soovinud… ja sinnamaani kuni veel nii pole, siis ei ole ka veel  lõpp.

Nagu ka A. Säärits tavaliselt, siis ka mina lõpetaksin seekord sellel üdini positiivsel noodil  ja uusi mõttevahetusi ootama jäädes,

Mari