Ideid, ideid, ideid.

Imeilus sügis ja  peaaegu kahe kuu taha jääv kooliaasta algus.  Käes ongi juba esimene koolivaheaeg. Aeg on vaadata tagasi kahele esimesele kuule. Algus on olnud igale alustavale õpetajale individuaalne ja väga isiklik.

Tänu Noored Kooli programmile sain mina alustada teekonda Emmaste Põhikoolis 1. klassi õpetajana, samuti 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Noored Kooli on andnud ettevalmistuskoolitusel kätte vajalikud suunised ja kompassi, aga mitte kaarti, sest kõik muu on minu enda teha. Kuigi olen varem lastega töötanud, mitu aastat lasteaia õpetaja ja mõned aastad noorsootöötajana, oli esimesel septembril ja edaspidigi värin sees.

Start on olnud väljakutsuv ja ambitsioonikas. Esimene aasta koolis õpetajana, aga eeldab iga päev tugevat iseloomu ja iseseisvat mõtlemist. Sooviks on olla ju kohe väga hea õpetaja, aga olenemata kõigest on algperiood kohati konarlik. Kõik asjad pole ja ei saagi kohe olla tasakaalus. Alustava õpetajana tunnen end kooli juhtkonna, lapsevanemate ja kolleegide ees siiski ebakindlalt. Tunnen, et ennast tuleb ju tõestada, isegi kui keegi seda välja ei ütle. Samuti ei ole klassis ainult kukupaid lapsed, vaid iga laps on erinev isiksus.

Peaaegu kahe kuu jooksul on olnud minu, kui alustava õpetaja peamine fookus suhete loomisel. Soovin olla klassiruumis hooliv, tähelepanelik, mõistev ja toetav. Klassiruumi näen, kui improvisatsiooniteatrit, kus toimuvad proovid päriseluks ja lavastaja rollis on õpetaja. Samas tunnen end ka iga päev kui treener või koorijuht, kes hoiab käes nähtamatut stopperit ja taktikeppi.   Aga, kas klassis peab olema täielik kontroll õpetaja käes? Arvan, et mitte alati, sest parimad ideed tulevad just õpilastelt. 

Küsimusi, mis iga päev tekivad on väga palju. Üks peamisi on, kuidas saada aru, et õpilaste aju töötab ja kuidas lülitada sisse ka väljalülitatud mõistus? Minu jaoks ongi oluline, et säiliks klassiruumis nii huvi, kui tähelepanu. Samas ei saa hetkekski unustada, et päris õppimine toimub ikkagi ainult ebamugavuse ja mugavuse piiril. Siinkohal on oluline see, mida mina teen sellel ajal, kui pole kontakttund. Muutused saavad alguse minust. Pidevalt peavad olema tagataskus varuplaanid, millega tundi muuta huvitavamaks. Mõtlemine lastel ja ka täiskasvanutel tuleb läbi tegutsemise. Peas on kogu aeg aktiivne mõte, et  juurde on vaja ideid, ideid ja veelkord ideid. Aga kuidas leida aega, sest ööpäevas on ainult 24 tundi ja vahepeal peaks magama? On õnn, et abiks on erinevad veebikeskkonnad, ERR arhiiv ja õppematerjalid. Iga päev uusi ideid otsides on samas huvitav ka ise uusi asju õppida. Vahel tuleb muidugi ütelda stop, sest muidu ei jää aega puhkamiseks üldse. Vahel tuleb nautida lihtsalt teekonda ja jätta uus äge plaan ukse taha, sest õpilased ei ole alati valmis uuteks meetodideks. On küll raske loobuda ja vahel tahaks jonnida, aga õpilased on need, kes ütlevad meile, millised meetodid neile sobivad.


konn

Sügis Moostes

Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril
Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril

Päeviku sissekanne 27.09.19

Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära – pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes – surudes alla impulsse et olla “korralik” ja “eeskujulik” täiskasvanu.

Aga igatahes.

Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal – alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Koguaeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle – läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.

Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.

Pärjatud Mooste Park ja Järv
Pärjatud Mooste Park ja Järv

Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.

Igaviku laotusesse –
vaikus ulatab käe.

Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.

Lehtede sahin
meenutab tuult.

Akordioni viis,
kaunistab veel.

Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.

25.09.2019 Mooste

Vaade antud luule kirja panemisel
Vaade antud luule kirja panemisel
Õpilased kunstitunnis
Õpilased kunstitunnis
teacher Hardi
MR. Hardi – 4.ndike antud nimi
Selge kui stock-foto
Selge kui stock-foto

/ Õpilase kunstitund/




Tekst originaalne – piltide autorite kontakti küsida.

Triin Tikkerber ja tema õpilased

Ootus vs tegelikkus

Uus amet, uus roll. Esimene kool, esimesed õpilased, esimene koolikollektiiv, esimene esimene september, esimesed õnnestumised, esimesed ämbrid, esimesed proovilepanekud, esimesed kingitused, esimesed kallistused, esimesed üllatused, esimene nädal õpetajana. Kõik on uus septembrikuus! Mida ma ootasin, aga mis tegelikult juhtus?

On esimene september, kõik on kenasti riides ja ootusärevad, mina ka. Lapsed tulevad, naeratus näol. Nähes oma õpetajaid, kallistavad neid ja annavad lilli. Taasnägemise rõõm on suur! Ühtäkki heliseb mu telefon, helistab üks kolleeg, samal ajal käega üle rahva viibates: “Triin, tule ometi siia, lapsed tahavad sulle lilli anda.” Lilled mulle, ma ju uus?! Mõtlesin oma peas. Läksin. Tead kui südantsoojendav see oli, üksteise järel tulevad, ulatavad lilled ja kallistavad, milline vastuvõtt! Sel päeval läksin koju ämbritäie lillede ja suure hulga kommikarpidega. Ma ei osanud seda oodata, aga tundsin, et olen omaks võetud!

***

On esimene tund, mille olen planeerinud tutvumistunniks. Mul on peaaegu 100 uut õpilast, tahan ju kõigi nende nimesid teada. Igas klassikomplektis teeme nimede ringi. Kõik tutvustavad ennast, ütlevad lemmikvärvi ja tegevuse. Kõik sujub! Ühtäkki, midagi, mida ma ei osanud oodata. Mind pannakse kolmandas klassis proovile. Kui ring on läbi tehtud, tõuseb käsi ja julge hääl üle klassi lausub: “Nonii Triin, palun ütle, mis meie nimed siis on?” Hetk hiljem olin kuueteistkümne ootusäreva silmapaari ees, kes kõik soovisid kuulda mind nende nimesid ütlemas. Ma ei saanud endale lubada põrumist, aga oli see alles mälutreening! 

***

Lastel tuli mõelda, mis on nende unistus ja see paberile pildiks vormida. Näen joonistusi rahast, kassist, koerast, hobustest, sukeldumisest ,reisimisest, lendamisest, uhkest majast ja siis midagi ootamatut. Küsin: “Mis on sinu unistus?”  Ta vastab: “Ma tahan olla ingel, sest siis ma saan kõiki aidata!” Jään sõnatuks…

***

Ma üldse ei hakka rääkimagi kaardikestest, lugematutest kallistustest, väikestest kingitustest, sellest särast silmas, kui midagi rasket õnnestub, loovusest ja õpilaste siirusest. Ah jaa,  ämbritest rääkides… Neid on ja tuleb juurde, aga pole midagi, mida loovus, koostöö ning avatus lahendada ei suudaks.

Mulle meeldis see tegelikkus.

Olen tänulik, et Noored Kooli on mulle selle võimaluse andnud. Olen tänulik, et Tallinna Kunstigümnaasium on mu enda hulka võtnud. Olen tänulik oma õpilastele, et nad mu omaks on võtnud. Olen tänulik, et kolleegid on toetavad. Olen tänulik oma kolmeteistkümnendale lennule. Olen tänulik võimaluse eest olla õpetaja ja õpilane.

Noored Kooli Narva linnalaager 2019

Linnalaagri mälestuste raamatu lugu

13. lennu Narva linnalaagrist on möödas veidi üle kuu. See on olnud aeg, kus kogemused ja teadmised on saanud settida ning luua oma lugu. Ka Narva linnalaager on lõpuks üks suur mälestuste raamat, milles on nii muinasjutulisi, lõbusaid kui ka veidi kurvemaid lugusid, igal neist oma pikkus, sügavus, uskumus ning tarkuseiva sees. Iga ühel meist on oma lood, mis  jäävad meelde rohkem ja puudutavad sügavamalt.

Soov jõuda iga lapseni

Narva linnalaagris vaatas meie poole pea 300 silmapaari, kes silmitsesid meid nii avatud meele, kui ka kahtlustava ning umbusaldava pilguga. Püüd jõuda iga lapseni oli meis kõigis. Minu klassis käis poiss, kes istus veel kolmandal päeval jope seljas ega lausunud ühtegi sõna. Iga päev proovisin leida teed temani, südames soov, et see laps oleks meiega laagris ka viimasel päeval ning julgeks ja sooviks öelda mõned sõnad või laused eesti keeles. Rääkisin temaga läbi meisterdatud loomade, kutsusin mängima koos teistega ja koos minuga, kaasasin tegevustesse ning oli hetki, kui lasin tal püsida omaette. Nädala lõpuks võttis poiss seljast jope ja lausus esimesed eestikeelsed laused. Laagri vanemate õhtul nägin, kuidas poiss jooksis kooli ette ning jäi oma ema ootama. Kui ema ei paistnud, lippas tagasi kooli nurgani, vaatama, miks ema juba ei tule. Laagri viimasel päeval oli poiss meiega ning aitas vajadusel teistele eesti keelt tõlkida. See ei tähenda, et tema eesti keele oskus oleks kahe nädalaga tohutult kasvanud, vaid oluliselt suuremaks oli muutunud julgus rääkida eesti keelt ning osaleda laagritegevustes. Sarnaseid lugusid jagasid paljud laagris osalenud lennukaaslased ning need tekitasid suurt rõõmu meis kõigis.

Kõigil meil on oma rada, mida mööda me tuleme ning valik, millist rada edasi minna.

Imetlen iga minu Noored kooli lennukaaslase julgust astuda kõrvale oma sisse tallatud rajalt ning valida uus. Palju mugavam ja turvalisem on püsida samal teel, mitte hüpata pea ees Narva linnalaagrisse või Noored kooli programmi. Mis tähendab pingutamist, enda ületamist, vigadest õppimist ja veel tuhat muud asja. Kuid nad on julgenud valida uue tee, igal neist oma mõte ja soov.

Veel lihtsam samal rajal püsimisele ja inimloomusele väga omane on hinnangute andmine inimestele ja   nende käitumisele. Minu viimane parim näide ehedast perspektiivimuutusest toimus just Narva linnalaagris. Läbi minu kiire pilgu oli kõige ehedam tugitoolisportlane peaaegu oma pükstest välja hüppamas paari jalgpalli värava peale, kui selgus, et sportlane, kes oli värava löönud, oli aastate ees tema õpilane. Kas on ikka tavaline tugitoolisportlane või on seal taga hoopis siiramad ja tugevamad tunded?

Iga osaleja lugu ja kogemus on omanäoline, kuid kõigis neist on näha soovi, teha sama hästi või paremini. Samuti püüd mõista ja uskuda, et iga käitumise  taga on olnud armastus ja soov  anda endast parimat ajale või uskumusele kohaselt. Usk muutustesse ühendab meie kõigi lugusid – usk igasse lapsesse ning oskus õppida vigadest ning näha positiivset.

Oskus õppida ebaõnnestumisest

Julgus vigu teha ning oskus õppida vigadest oli ka Narva linnalaagri üks väga oluline osa. Konkurss „Nädala parim ämber“ tekitas palju elevust. Iga lennukaaslane sai teistele rääkida oma selle nädala suurimast ebaõnnestumisest ning selle olulisemast osast, mida sellest õppisid. Kogu lennu peale sai jagatud suur hulk õppetunde ning auhinnast – ämbrist koos selle juurde kuuluvate tööriistadega – said osa mitte ainult auhinna omanik, vaid kogu lend.

Olla tänulik ning jagada tänu

Kogu laagri jooksul olid meile toeks Noored Kooli meeskond ja tuutorid, kes toetasid, julgustasid, andsid nõu ja pühkisid pisaraid. Lennukaaslased, kes jagasid samu kogemusi, tundeid, toetasid, aitasid nutta ja naerda. Kogu linnalaagri kogemust saab küll kirjeldada, kuid selle sügavust saab tajuda vaid ise kohal olles. Narva linnalaagri viimane koosolemine pani punkti kogu laagrikogemusele – olla tänulik ning osata tänu vastu võtta. Silmad kinni puudutades inimesi, kes on olnud sulle toeks, eeskujuks ja kaaslaseks, tundes ise paljude inimeste puudutusi, keda oled aidanud, toetanud või mõjutanud. Mõistsin, kui imeline on maailm, kui vaadata seda avatud südamega. Me kõik kirjutame oma loo just sellise nagu meie soovime ning iga lugeja vaatab seda läbi oma silmade ja südame.

Aitäh, Noored Kooli, 13. lend ja Narva!

Noored Kooli linnalaager.

Mida ma nendega homme teen?

See aasta on järjekordselt uus lend alustamas Noored Kooli programmi, selleks on Eesti pealt kokku korjatud 29 särasilmset õpetajahakatist. Pole paha, või mis?  

Maitse suhu saamiseks teeme 300 Narva lapsele keelekümblust ja projektõpet, millega raputame nende maailma ja ka enda oma. Terve suve oleme laksinud NK koolitusi ja varunud oskusi, teadmisi ja meetodeid selleks, et avastada esimesel päeval paanikaga ennast mõtlemas  „Mida ma nendega nüüd päriselt teen“ ja „Mida ma nendega homme tegema hakkan?“.

Nende imeliste rüblikute taset ja huve ei osanud me ette näha ja seda oma suurejoonelistes teemaplaanides ja tunnikavades kajastada. Aga peamised oskused on vaikselt selgeks saamas ja need ei ole üldse seotud teemaplaanide või tunnikavadega. Need on ka tähtsad, aga mõned asja on siiski tähtsamad.  Meie, Maailmamuutjad,  tahame luua positiivset muutust lastes ja maailmas üldiselt. Kuid kuidas me seda siin Narvas teeme?

Lihtsalt!

Meie usume muutuse võimalikkusesse! Kuidas?
Me ütlemegi sellele marakratile, kes tundi segab, et „ta on tegelikult väga tubli, et tõlgib teistele eesti keelest vene keelde“ ja „ Temas on nii palju potentsiaali, sest ta on nii energiline“.

Ja vahel pall veereb õigesse väravasse ning see sama marakratt võtab oma ülesande ja istub eraldi pinki, et keskenduda oma tööle. Vot nii! Kukupai valmis! Muutus silme ees!

Me pidevalt Õpime! Ja veel Kuidas!

Üks kolmandik on seminarid, teine osa meie enda kogemused ja kolmas osa on meie lennukaaslaste kogemused. Need kokku moodustavad sellise maagilise kompoti, et igapäev särame laste ees uue energia, meetodite ja järjepidevusega. Tunnis oma kogemusest õpin seda, et ma pean midagi muutma kiiresti. Kõrvalklassist saan meetodi, kuidas panna oma klassi põngerjad mängu abil eesti keelt kõnelema. Õhtul saan arutada tuutoriga, kuidas ja miks ja mida saab veel paremini selle meetodiga teha. See laager siin on suur punutud kookon, et saaksime liblikatena taassündida.

Me Hoolime! Kuidas?

Me avame oma uksed ja südamed nendele moosivarastele, et nad tuleksid meie tundi ilma hirmuta. Näitame, et nende mõtted on olulised ja väga tähtsad. Me rõhutame, et vead eesti keeles on nii toredad, sest nendest saab nii palju õppida. Me ütleme selle sama moosivarga esimese vigase lause peale „Nii tubli, proovime veel!“ ja 100. lause peale ütleme „Jah! Sa oled nii palju arenenud. Proovime veel!“

Me võtame vastutuse! Kuidas?

Need patsaanid siin koolis on meie patsaanid. Need kaagid siin klassis on minu kaagid. Mina vastutan nende eest, sest nemad on usaldatud minu kätte. Mina olen nendega kolm tundi iga päev ja mina õpin tundma nende hingeelu peensusi. Need kaks nädalat saame meie nende jaoks olemas olla ja näidata, et nemad on väärt meie aega, meie energiat ja pühendumust, sest iga laps väärib parimat haridust.  Lõpuks on see meie igaühe töö olla olemas ja võtta vastutus, see muudab maailma paremaks kohaks.

Vastuseks „ Mida ma nendega homme teen?“
Lihtne!

Seda sama mida tegid eile aga veel paremini ja suurema armastusega.

Getter (Jaani) ja Hardi (Volmer). Iga nime taga on lugu

Kuidas tundub väljakutse õppida ühe õhtuga selgeks 31 nime? Minu jaoks on see paras pähkel. Olen nimede meelde jätmiseks kasutanud erinevaid mooduseid – peamiselt püüdnud neid siduda mõne tuntud inimesega. Nii näiteks on minu tutvusringkonnas Getter (Jaani), Elton (John) ja nüüd ka Hardi (Volmer)

Ühel toredal maikuu õhtul tuli meelde jätta 31+ nime. Vahvad ja armsad kursusekaaslased (31), NK meeskond ja vilistlased, 11. ja 12. lennu ägedad osalejad – päris korralik nimede mets. Õhtu oli täis emotsioone ja minu peas korralik nimede karussell, kus mingil hetkel ei suutnud enam nime ja nägu kokku panna.

Aga õnneks olen ma sattunud imedemaale, kus igal koolitusel saab nii palju uusi teadmisi ja oskusi, mida kohe ka rakendada. Nii oleme kolmel kokkusaamisel etevalmistuskoolitustel hoolega ka üksteise nimesid õppinud.

Nimesilt või märk

Nimesilt on kõige käepärasem ja ajule mitte koormust tekitav (ei pea meenutamiseks pingutama, saab kenasti sildilt lugeda) 🙂 Kleebitavat nimesilti soovitaks juhul kui on ühe või paari päevane kokkusaamine, see kipub kiiremini ära tulema, kaduma ja teiste külge kinni jääma ;-). Kasutasime ühel koolitusel ka post-it paberit nimesildi tegemiseks. Pidas vastu koolituse lõpuni ja õppisime selle käigus ka post-it paberit õigesti kasutama 🙂

01.06.2019 Koolipäevad täis loovust ja aktiivset tegevust. Merjam ametis märgi masinaga.
Autor: Helen Valdma

Püsivamalt soovitaks ühte eriti vahvat viisi – oma nimega märgi kujundamine ja valmistamine. Vahva Merjam tõi viimasele koolitusel kaasa märgi masina ja toorikud, mis tekitas rohkelt elevust ja pani aju loovama poole rõõmust kilkama. Märk on püsivam, selle saab ise kujundada ja selle tegemine tekitab kõigis rõõmu ning arendab loovust. Kadumise võimalus siiski jääb, kuid loodan, et meie märgid hoiavad omanikku vähemalt kaks aastat 🙂

Nime taga on lugu – vaikselt märgatavad lood

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Esimesel koolituse nädalavahetusel sain enda jaoks kaks väga ägedat viisi üksteisega tutvumiseks ja ka nimede paremaks meelde jätmiseks. Kuidas see võimalik on? Märkamine on kindlasti nende kahe toreda meetodi ühisnimetaja ja läbi proovides saab aru, kuidas see võimalik on.

  • Pilgu otsimine (võib nimetada näiteks ka pilguretk või pilguhetk) 

Grupp seisab ringis. Vaikides otsid silmsidet teise grupi liikmega ringis, selle leidnud, vahetad ringis koha. Nii otsid silmsidet kõigi grupiliikmetega. Garanteeritud naer, turvatunde loomine ja emotsionaalne side. Boonusena saab füüsiliselt liikuda ja vaimselt mälu treenida.

  • Ühine nimetaja (võib nimetada ka ühisosa või sarnase leidmine)

Nimetatakse üks ühine nimetaja – näiteks jalanõud. Seejärel liiguvad kõik osalejad vastavalt ühiste jalanõude tunnuste järgi gruppidesse. Ainuke reegel on vaikus. Suhtlemiseks võib kasutada kõike muud peale hääle. Vaikides märkad tihtipeale inimest rohkem, kui rääkides. Samuti on tore jälgida emotsioone, kui ühised nimetajad lähevad keerulisemaks – näiteks hobi, millega meelsasti vabal ajal tegeled (tuleks valida siis üks, kui neid on rohkem). Omast kogemusest võin öelda, et käemärgid võivad olla teinekord väga erinevalt mõistetavad 🙂

Nime taga on lugu – kõrvaga kuuldavad lood

Me oleme kõik unikaalsed. Igal meist on rääkida  oma lugu. Lugu, mis on pikem või lühem, luule- või proosavormis või miks ka mitte lauldes. Igas loos on kuhjaga emotsioone, mis aitab meil asju paremini meelde jätta ja tekitab ka rohkem seoseid.

  • Nimi +  üks sõna

Ütled oma nimele lisaks ühe sõna, mis sul kohe pähe tuleb. Mõnikord tuleb nime ütlejale endalegi koos nimega ootamatult seostatav sõna – seda lõbusam ja meeldejäävam. Nt Merli Merlot. Need nimed kipuvad ka kohe meelde jääma 🙂

  • Nimi +  sellel hetkel enda jaoks oluline sündmus

Pisut pikem tutvustus, mida saab siis juba nimega seostada. Teema võib ka ette anda – nt miks sa siin oled või mis on varasem töökogemus vms. Nii olen koolitus koolituse järel saanud lisaks nimede kordamisele teada ka rohkem selle inimese kohta.

  • Nimi  + vastus küsimusele

Ringis viskab mängujuht palli ja küsib küsimuse – nt mis on sinu lemmik värv, mis on sinu saladus vms ja viskab palli ühele osalejale. Osaleja ütleb oma nime ja vastab küsimusele, seejärel esitab ise küsimuse ja viskab palli.

  • Nimi +  emotsioon

Nime ütlemisel teed juurde mõne nalja või räägid lühikese loo. Emotsioon jääb väga hästi meelde ja selle seostamine hiljem inimese ja nimega on oluliselt lihtsam ning toob uuesti muige näole.

Oma positiivne roll on kindlasti ka sotsiaalmeedial, mis aitab nimesid õppida. FB tšätt on suureks abiks, kui pead nime ja inimese kokku viima, kui ta seal miskit kirjutab. Alati jääb võimalus ka pilti vaadata :-). Samas lugu annab edasi ikkagi lihast ja luust inimene, kellega oled saavutanud nii vaikiva kui kuuldava füüsilise sideme.

Kirja sai nüüd üks väike tükike sellest, kuidas olen lühikese ajaga paljud nimed selgeks õppinud ja eelkõige kuulnud lugusid, mis on nimede taga. Võin kindlusega öelda, et kõigi uute sõprade nimed on nüüd selged ja lood nende taga veel avastamisel.

Selle kõik on teinud võimalikuks NK ettevalmistuskoolitused, mis on juba õpetanud paremini kuulama, märkama ja mõistma. Võtmeks uste avamisel nimede taga pean kindlasti neid vaikivalt märgatavaid ja kõrvaga kuuldavaid lugusid, mida need 31 suurepärast inimest on minuga juba jaganud.

Koolituspäevad (ja mitte ainult) on senini olnud täis emotsionaalseid vestluseid, tähelepanelikke küsimusi, aktiivset kuulamist ja vaikselt märkamist. Kõik selleks, et aidata meid ette valmistada sügiseseks vägevaks väljakutseks – osata aktiivselt kuulata, sügavamalt märgata ja paremini mõista.

Iga nime taga on lugu – kas vaikselt märgatav või kõrvaga kuuldav. Lugu tundma õppides õpime ka ennast paremini tundma, seda märgates näeme ka ennast selgemalt ja üksteist kuulates saame anda oma panuse tuleviku loomisele.

Ootan põnevusega, mis saab edasi. Olen sellel pikal teekonnal alles esimestel meetritel, mis on senini olnud hinge paitavad, pakkunud rohkelt emotsioone ja uusi teadmisi. Kõige enam hindan seda seltskonda, kuhu on suur rõõm ja au kuuluda!


100 päeva õpetajana - Loodud canva.com keskkonnas

Sada!

9. detsembril täituvad septembris oma tööd alustanud õpetajatel sümboolsed 100 tööpäeva. See on vähemalt sada võimalust küsida, miks ma pean seda rasket ja ühiskonnas mitte just kõrgelt hinnatud ametit ning ka sada võimalust sellele küsimusele vastata.

Ma olen õpetaja, kuna

  1. mind rõõmustab, kui õpilased ei kiirusta tunni lõpus asju pakkima, vaid jäävad minuga vestlema;
  2. ma õpin iga päevaga andma aina konstruktiivsemat tagasisidet;
  3. see on austusavaldus mind õpetanud suurepärastele õpetajatele, keda ma ei osanud vääriliselt hinnata;
  4. ma saan iga päev arutada oma eriala-välistel teemadel;
  5. ma õpetan midagi uut ka endast kogenumatele kolleegidele;
  6. kui mul on kurb tuju, ütlen ma õpilastele „Istuge palun maha!“ ja nad istuvad põrandale;
  7. ma saan käia põnevatel ekskursioonidel;
  8. ma luban õpilastele, et me vaatame Star Wars: The Clone Wars seriaali, kui nad on selle preemiana välja teeninud, aga tegelikult on see preemia mulle nendega veel ühe nädala vastu pidamise eest;
  9. ma kogen igas tunnis, kui leidlikud on lapsed enne, kui täiskasvanud selle ande ära rikuvad;
  10. bioloogiaklass on täis suurepäraseid atribuute selfiede jaoks;
  11. ma õpin iga päevaga aina rohkem tunnistama oma vigu;
  12. ma näen iga päev üllatunud nägusid, kui õpilased ületavad enda peas ette kujutatud võimetepiiri;
  13. ma näen iga päev vähemalt ühte heureka-hetke, kasvõi kõige väiksema avastusega seoses;
  14. ma saan iga päev raamatuid lugeda;
  15. ma saan julgustada lapsevanemaid õppima koos lastega;
  16. Eesti haridussüsteemis ei muutu miski, kui me ise ei tegutse;
  17. ma saan nakatada õpilasi enda stiilis huumoriga;
  18. saan õpetada õpilasi tundma koolis õpitut ära nende igapäevaelus;
  19. pidev vaimne väljakutse hoiab aju toonuses;
  20. õpilaste probleemidega tegelemine paneb ümber hindama enda elus olevate murede tõsidust;
  21. ma naudin kaost meenutavat töömelu;
  22. mulle õpetatakse tegema suurepäraseid paberlennukeid;
  23. ma tahan, et õpilased seaksid endale eesmärke enda huvide, mitte praeguste võimaluste järgi;
  24. ma saan õpetada õpilasi armastama raamatukogusid ja lugemist;
  25. videote vaatamine tööl ei ole ülesannetest kõrvale viilimine;
  26. minu tuttavate toetus kinnitab, et ma teen õiget asja;
  27. ma näen eesti keele vajalikkust ühiskonnas;
  28. ma julgen osutada probleemidele neid ilustamata;
  29. ma saan seista nõrgemate õiguste eest;
  30. ma kuulen siiraid vabandusi õpilastelt ja see teeb südame härdaks;
  31. ma tahan, et õpilased oskaksid teha uue info põhjal loogilisi järeldusi;
  32. mul on julgust võtta vastutus sellise olulise asja eest nagu haridus;
  33. mul koguneb iga päevaga palju lõbusaid lugusid, mida sõpradega jagada;
  34. ma saan õpetada lastele, et kõikidega ei pea sõber olema, aga kõiki tuleb austada;
  35. ma õpin olema aus enda suhtes;
  36. ma saan õpetada õpilasi armastama ennast sellisena, nagu nad on;
  37. ma tahan, et mu õpilased näeksid oma tuleviku Eestis;
  38. ma tahan, et mu õpilased suhtuksid kriitiliselt kõigesse, mida kuulevad;
  39. ma õpin alati põhjendama enda seisukohti;
  40. ma õpin ütlema kindlamalt asjadele „Ei!“;
  41. ma tahan, et õpilased oskaks teha elus põhjendatud valikuid;
  42. ma tahan näha, kas mu õpilane suudab lõpuks kõik kümme leivaviilu korraga suhu toppida;
  43. töövõidud annavad tohutut motivatsiooni edasi tööd teha;
  44. mul on väga inspireerivad kolleegid ja eeskujud;
  45. ma saan öelda igale vaiksele õpilasele, et ta ei pea teise pärast oma iseloomu muutma;
  46. ma näen, kuidas õpilased muutuvad iga päevaga aina julgemaks;
  47. see motiveerib mind iga päev naeratama;
  48. ma tutvun paljude erinevate subkultuuridega;
  49. ma tahan kuulda lahendusi neile kümnetele uurimistööde probleemidele;
  50. ma saan näidata, et kurbust või pettumust ei pea väljendama;
  51. õpilased ei mõista irooniat ja see teeb naljakad olukorrad veelgi naljakamaks;
  52. ma saan olla teistele õpetajatele toeks;
  53. kui ma tahan keset tööpäeva pilte värvida, on mul vähemalt 10 kaasosalist kohe võtta;
  54. mulle meeldib avastada uusi asju;
  55. ma tahan, et neljandikud õpetaksid mulle slime’i tegemist;
  56. ma usun, et igat last peab kiitma;
  57. ma olen saanud paar eesti keelt mittekõnelevat õpilast ütlema mulle iga päev „Tere“;
  58. ma tahan, et vähemalt minu klassiruumis tunneks iga õpilane ennast mugavalt;
  59. ma teen tööl umbes 8000 sammu;
  60. ma tahan terve oma elu õppida;
  61. ma õpin aina paremini kriidiga joonistama;
  62. mulle meeldib rutiinivaba töö;
  63. ma saan pidevalt hinnata ümber oma põhimõtteid;
  64. ma tahan, et ükski õpetaja ei peaks tulevikus ajama õpilasi mööda koridori taga, et neile individuaalset lähenemist pakkuda;
  65. ma näen, et minu õpilased saaksid panustada Eesti ühiskonda kuhja heade tegudega;
  66. mul on suur autonoomia otsustada, mida ja kuidas ma õpetan;
  67. ma tahan, et mu õpilased õpiksid õppima, mitte fakte pähe tuupima;
  68. ma tahan julgustada tüdrukuid olema julged ja seiklushimulised;
  69. mõne õpilase jaoks olen ma ainus täiskasvanu, kes teda tunnustab;
  70. mind rõõmustavad õpilaste pisikesed võidud ja saavutused;
  71. ma saan pärast tööpäeva lõppu, kui ükski õpilane ei näe, hüpata kott-toolide hunnikusse;
  72. ma õpin hindama üldoskuste olulisust aina rohkem;
  73. ma usun, et saan aidata hiljuti Eestisse kolinud õpilasel siin hakkama saamisega;
  74. mul on riiulil kummikommiämblik, mida üks õpilane mulle kinkis mu seni kõige raskemal tööpäeval;
  75. ma saan lõpuks põhikooli loodusõpetuse selgeks;
  76. ma tahan, et praegu tunnis paigal mitte püsiv õpilane õpiks kannatlikkust;
  77. mind ajab sisemiselt naerma, kui ma tõstan vaikusemärgiks käe ning mu õpilane tuleb hiirvaikselt mu juurde, hüppab üles, lööb patsu ja istub samasuguses vaikuses tagasi enda kohale;
  78. õpetajate toas on alati kellelgi sünnipäev;
  79. ma tahan, et ükski õpilane ei tunneks ennast koolis diskrimineerituna;
  80. ma saan varahommikutel kühveldada Tallinna kesklinnas mulda pudelitesse;
  81. ma usun, et looduse väärtustamist saab õppida;
  82. ma tahan motiveerida oma õpilasi hindama ausalt enda arengut;
  83. ma tahan julgustada poisse avaldama oma tundeid;
  84. ma saan iga nädal küsida õpilastelt, miks nad arvavad, et nende hindelagi on 3 või 4;
  85. ma õpin ütlema rasketele väljakutsetele „Jah!“;
  86. ma saan näidata, et keskkonnateadlikkus pole lihtsalt moevool;
  87. ma usun, et vene koolide õpilastel on võimekust murda klaaslaest läbi;
  88. ma tahan tugevdada õpilaste koostööd oma vanematega;
  89. ma ei pea kaunistama oma kodu jõulukaunistustega, sest et tööl on nende üleküllus;
  90. ma saan tasuta loomaaeda;
  91. ma saan tunda ennast valimiste ajal sama olulisena kui arstid, politseinikud ja tuletõrjujad;
  92. ma ei pea terve tööpäeva istuma;
  93. ma ei päästa igapäevaselt elusid, kuid saan panustada sellesse, et seda teeksid tulevikus minu õpilased, suurendades kordades nii minu väikest panust nende haridusse ja tulevikku;
  94. mulle on toeks palju inimesi, kes ei luba rasketel hetkedel alla anda;
  95. ma olen veel naiivne ja täis usku, et ma suudan luua pikaajalisi muutusi;
  96. ma vajan veel aastaid harjumist mõttega, et ma olengi päriselt kellegi jaoks eeskuju ja inspiratsioon;
  97. ma kuulen liiga sageli küsimust „Aga miks sinusuguse hariduse ja oskustega inimene on õpetaja?“ ja seda ka kolleegide ja õpilaste poolt;
  98. ma usun, et hea haridus on iga õpilase õigus;
  99. ma ei taha, et ükski õpilane kannataks koolikiusamise all nii, nagu mina seda pidin;
  100. ma tahan näha oma töö vilju nüüd ja kohe, mitte alles paarikümne aasta pärast.
11. lend

Kahe aastaga heaks õpetajaks – kuidas Noored Kooli seda teeb

Üks minu juhtmõte alustavaid õpetajaid toetades on olnud: “Pole mõtet anda vastuseid, kui veel pole küsimust.” Minu jaoks tähendab see seda, et õppija peab olema õppimiseks valmis. See aga tähendab väga erinevaid asju, mis õppimise toimumise jaoks peavad kokku langema.

Noored Kooli osalejad on välja valitud sadade soovijate seast. Valikuprotsessis on oluline kindlaks teha, kellele sobib sedaviisi – õppimine ja töötamine korraga – järgmise kahe aasta veetmine. See ei tähenda ilmtingimata seda, kes sobib hästi õpetajaks ja kes mitte, sest väga head ettevalmistust koolmeistriametiks pakuvad ka ülikoolid. Küll aga tähendab see valmisolekut läbida väga intensiivne programm, kus ootused osalejale on kõrged, panused suured (tegemist on päris õpilastega päris koolides) ja õppimiskurv järsk. Noored Kooli õpetaja peab juba valikuprotsessis näitama valmisolekut end analüüsida, kiiresti kohaneda ja otsuseid teha, meeskonda kaasata ning siiralt hoolida igast õpilasest.

Olen nende aastate jooksul õppinud, et mida iganes õpetame osalejatele Noored Kooli programmi ja ettevalmistuskoolituse alguses, läheb otse meie õpetajate vereringesse. Seetõttu kaalun hoolega, kuidas koolituste algust seada. Olen õppinud, et head õpetajad on need, kellel on õppimist toetavad hoiakud. Nad usuvad südamest, et iga laps on suuteline õppima ja tahab õppida. Nad hindavad kõrgelt ja tunnustavad pingutust ning väärtustavad inimlikke lugupidamisel rajanevaid suhteid. Seetõttu on päris Noored Kooli programmi alguses sissevaade õpimotivatsiooni kujunemisse, neuropsühholoogiasse ja suhtlemisse. Loomulikult ei saa me mööda ka n-ö tehnilisest küljest: kuidas eesmärgistada, planeerida ja hinnata õppetööd, kuidas toetada õpilaste õpioskusi ja enda käitumise juhtimise oskust ning kuidas aidata õpilasi, kes vajavad õpetaja tuge rohkem. Koolituste juures on oluline aspekt see, et me ise juhendajatena mudeldaksime väga head õpetajapraktikat. Pole mõtet rääkida  loenguformaadis aktiivõppe olulisusest.

Praktiline õpe ja mitmekülgne tugi

Tulles tagasi selle kirjatüki alguse juurde – ilma küsimuseta ei jää vastused “kinni”. Seega on Noored Kooli programmi alguses kohe vaatluspraktika ja pärast mõnenädalast koolitustsüklit ka päris praktika ehk meie osalejad õpetavad päris õpilasi päris koolis. Sealjuures on oluline, et alustavat õpetajat toetavad professionaalsed juhendajad ehk tuutorid, kes kasutades nii mentori kui ka coach’i töövahendeid, aitavad noorel kolleegil leida, mis toimib hästi (st aitab eesmärke saavutada) ja mis ei toimi nii hästi (st ei aita eesmärke saavutada). Siin juba kulub marjaks ära hea eneseanalüüsioskus ning valmisolek otsida paremaid lahendusi.

Pärast lühikest suvepuhkust tulevad Noored Kooli õpetajad Tallinna Ülikooli tagasi (peaaegu kõik meie koolitused valmivad heas koostöös TLÜga) ja hakkavad valmistuma sügiseks. Koos programmi vilistlaste ja teiste heade kolleegidega alustatakse töökavade ja tunnikonspektide koostamist. Noored Kooli programmis on vähemalt sama oluline kui koolituste sisu ka see, et kujuneb tugev õppijate grupp, kes on üksteisele toeks nii ühistes kui ka erinevates väljakutsetes. Kui vilistlased sellele kahele aastale tagasi vaatavad, on seminaride sisu võib-olla meelest läinud, aga tugev omavaheline side jääb.

Oluline osa Noored Kooli programmist on ka see, et kahe aasta jooksul, mil osalejad üle Eesti õpetavad, jätkuvad iga kahe nädala tagant koolitused ja tuutori tugi. Lisaks on veel Tallinna Ülikooli poolt ainedidaktika õppejõu abi (seminarid ja tunnivaatlused) ning koolis aitab mentor – vanem kolleeg, kes on toeks nii igapäevastes küsimustes kui ka õpetaja rolli kujunemisel. Seega on alustaval õpetajal nii võimalusi grupis ja õppekava alusel õppida kui ka individuaalset tuge saada. Koolitused ja tugi on tihedalt seotud praktikaga – klassiruumist tulevad küsimused, millega tegeletakse, ning õpitut saab kohe, kas või homme, rakendada 6.B tunnis.

Rõhk enese- ja meeskonna juhtimise oskustel

Igal uuel töökohal on algus raske. Õpetajaamet ei ole erand. Alustavate õpetajate töökoormus ja väljakutsed on suured ning kogemus, millest ammutada, veel ahas. Seega on meie erilise tähelepanu all õpetaja enesejuhtimise oskused. Kuidas tulla toime tugevate emotsioonidega nii endas kui ka õpilastes? Mida teha, kui väsimus on nii suur, et pilt läheb silme eest ära? Kuidas seda ennetada? Kuidas leida aega pere, sõprade ja hobide jaoks? Kust võtta aeg, et parandada ära kõik tööd, sealjuures anda sisulist tagasisidet, täita eKooli, kohtuda lapsevanematega, käia õpetajate koosolekutel, osaleda kooli arengukava koostamisel jne? See nimekiri on väga pikk ning vastamine eeldab eesmärgistamise ja enesejuhtimise oskust. Meil ei ole vastuseid, aga meil on väga head küsimused, mis aitavad vastust leida.

Head küsimused on Noored Kooli tuutori peamine tööriist. Ta on nii mentor, kes annab nooremale kolleegile nõu ja tagasisidet, kui ka coach, kes aitab õpetajal seada ja saavutada eesmärke läbi vahel keeruliste ja ebamugavate küsimuste. Läbi enda ja oma õpilaste tulemuste analüüsimise õpivad õpetajad enam ja kiiremini. On oluline, et õpetaja näeb ennast õppimisprotsessi juhina, kellel on vastutus oma õpilaste ees. See juhtimine on üsna “tavalise” juhtimise moodi, ainult et osakondade või meeskondade nimetused on 4.A, 6.C ja 11.B. Õpetaja-juht seab eesmärgid lähtudes riiklikust ja kooli õppekavast, teeb plaani, kuidas oodatud tulemusi saavutada, kaasab oma meeskonnaliikmed (õpilased ja ka lapsevanemad) ja hindab, kuivõrd liigutakse eesmärkide suunas või on need juba saavutatud. Õpetaja-juht vastutab selle eest, et IGA meeskonna liige (õpilane) saavutaks seatud eesmärgid, sest näiteks korrutustabelit teadmata läheb järgmistes klassides õppimine keeruliseks.

Mõnel õpilasel tulevad teadmised-oskused suurema vaevaga kui teisel ning see teeb õpetajatöö keerulisemaks, aga ilmselt üksjagu ka huvitavamaks. Kuna iga laps on erinev, siis ei saa ilmselt mitte ühtki klassitäit õpetada nii, nagu seal oleks kõik täpselt ühesuguste eelteadmiste, hoiakute, isikuomaduste, võimete ja huvidega lapsed. Õppetöö diferentseerimine, valikute ning võimaluste loomine ja pakkumine ei ole mitte kõrgem pilotaaž edasijõudnutele, vaid see ongi igapäevane õpetaja töö. See eeldab oma õpilaste väga head tundmist, selget eesmärgistamist ja head planeerimist ning õppetöö ja selle tulemuste pidevat analüüsimist, tagasiside otsimist. Kõik see on loomulik ja iseenesest mõistetav, kui õpetaja usub, et iga laps suudab, ning on valmis pingutama iga lapse nimel. Alustav õpetaja vajab selleks väga head tuge: sisukaid koolitusi (sh ainedidaktika, arengu ja õppimise iseärasused, erinevad õppemeetodid) ja hoolivat tuge koolist (koolijuht ja kolleegid, kes on valmis pakkuma oma aega ja tähelepanu).

Õpetajast eestvedajaks

Noored Kooli pingutab selle nimel, et meie õpetajad oleksid tõesti head õpetajad, aga ka eeskujuks ja eestvedajaks laiemale haridusmuutusele. Programmi teisel aastal meie fookus laieneb: vaatame Eesti haridust tervikuna ning koolikogukonda väljaspool klassiruumi. Ootame, et meie osaleja tajuks, kuidas tema saab panustada oma kogukonda ning viiks ellu muutuse, mis aitaks õpilastel saavutada nende unistusi. Oleme programmi teise poole disaininud nii, et õppijal on võimalusi näha suuremat pilti, aga ka vaadata sügavamale, näiteks süveneda kasvatusteadustesse ja haridusfilosoofiasse, aga ka hariduspoliitikasse ning mõtestada õpetaja rolli. Noored Kooli õpetajal on siin palju vabadust, et leida oma tee ning võtta vastutus selle muutuse eest, mida tema peab kõige vajalikumaks ning millest osa tahab olla. Meie poolt on tugi ja suur usk temasse.

Kui Noored Kooli õpetaja lõpetab programmi, ei ole meil enam hoobasid ega ka soovi tema valikuid suunata. Oleme rõõmsad, kui ta jääb edasi kooli, kus ta siiani õpetas. See on ilmselgelt parim nendele õpilastele, kes teda tõepoolest vajavad. Samas on meil hea meel ka nende vilistlaste üle, kes jätkavad mujal hariduses, näiteks mõnes teises koolis või hoopis kodanikuühiskonnas või avalikus sektoris.

Osalejatest kujunevad kahe aasta jooksul väga head õpetajad ja tugevad eestvedajad, kuid see ei ole otseselt koolituste tagajärg, vaid kõik kokku: koolitused, tugi, grupp ja kõige olulisemana – osaleja ise oma õppimise juhina. Eestvedajat koolitada ei ole võimalik. Eestvedajal, juhil või liidril on vaja muutuse elluviimiseks sobivaid väärtusi, selget visiooni, baasteadmisi ja -oskusi inimeste ning meeskondade juhtimisest ning võimet ja valmisolekut oma kogemusest õppida.

Kuidas see Noored Kooli toimib? Millest ta elab?

MarkIT printerid

Suur osa minu tööst on koos tegevjuhi Kristiga tegutseda selle nimel, et ka järgmisel aastal oleks Noored Koolil vahendid teha seda, mille poolest meid tuntakse. Ehk väga heade inimeste toomine Eesti haridusse ja toetava keskkonna loomine nende arenguks. Hea on tõdeda, et me ei ole kohe kindlasti oma töös ja soovis haridust parendada üksi. Meie töö teeb võimalikuks terve hulk rahalisi toetajaid ning pro bono ja strateegilisi partnereid. Loomulikult tuleb eraldi välja tuua ka meie vabatahtlike asendamatu väärtus värbamises, hindamiskeskustes ja teistes tegemistes aasta vältel. Meie ümber on võimas seltskond, kes on valmis meid igati abistama. Eriti rõõmsaks teevad mind aga need hetked, kui me ei küsi abi ega nõu, vaid see tuleb meieni ise.

Läinud kevadel sain ühe sellise rõõmustava kirja meie partnerilt Markitilt. Markit on meile abiks IT-teemaliste küsimustega ning on meid varustanud suurepäraste töövahenditega, mis on meeskonnal igapäevaselt kasutusel. Sel korral olid nad aga lugenud üht meie uudiskirja (jess!) ja leidnud, et me oleme ikka eriti tublid. Seepeale vaatasid üle oma laod ning pakkusid meile nelja printerit. Võib-olla on mõni õpetaja, kel neid võiks vaja minna?

Ootamatu aga igati väärt pakkumine sai õpetajatele edastatud ning mõne hetkega oli meil printeritele järjekord. Eriti ootamatu oli aga see, kuidas printeritele olid tahtjad, kel seda tõesti vaja oli. Päriselt vaja! Kelle koolis printeri kasutamine ei ole iseenesestmõistetav ja lihtne protsess. Või kus printer juba ammu streigib. Neid koole oli Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis, aga ka Tallinnas ja Harjumaal.

Noored Kooli sellest elabki, et meie peale mõeldakse. Et meie tegemistesse usutakse. Sellest, et me ei ole üksi. Sellest, et me kasvame järjest suuremaks.

Aitäh Markit, aitäh kõik Noored Kooli toetajad, partnerid ja vabatahtlikud!

– Mattias Malk, Noored Kooli kommunikatsiooni ja partnerlussuhete juht

 

PS: kui soovid meie tegemisi toetada, on seda kõige lihtsam teha Ma armastan aidata keskkonna kaudu!

Raske teekond lihtsate vastusteni

Kõik Noored Kooli teise aasta osalejad seisavad sügisel valiku ees, milline lisaaine kolmest ahvatlevast variandist: hariduspoliitika, koolijuhtimine või projektijuhtimine, õppimiseks ja uurimiseks enim huvi pakuks. Pika vaagimise ja kaalutlemise järel langetasime kõik oma otsuse ning agar õppetöö võiski alata.

SEPTEMBER

2016 aasta septembri lõpus sai meie õpigrupp esimest korda kokku. Hakkasime kaardistama teemasid, mis meile enim huvi pakuvad. Teemasid sai kirja seinast seina, alustades kooli ja kodu koostööst ning õpilaste madalast õpimotivatsioonist kuni kasina õpetajate järelkasvuni. Arutelu oli pikk, kuid juba peagi nägime, kus on meie kõigi teadmiste tegelik kitsaskoht. Olime olnud õpetajatena ametis juba terve aasta, järginud päevast-päeva riiklikku õppekava, maadelnud erinevate küsimuste ja muredega, et miks midagi õpilastel õppida on vaja või kuidas midagi õpetada, kuid tegelikult puudus meil endalgi konkreetne teadmine, kes õppekavad kokku paneb, kuidas need inimesed kokku saavad, kellelt ja millist sisendit õppekavade arenduseks kogutakse (jne).

 

Septembrikuu, mil kõik oli alles uus

Septembrikuus, mil kõik oli alles uus

 

Nagu 21.sajandi infoühiskonnale kombeks, siis alustasime guugeldamisest, mis meile üllatuseks viis tõelisse tupikusse – puudusid otseteed või konkreetsed viited dokumentidele, mis meile vastused annaksid. Tundus uskumatuna, et sellise materjali leidmine internetist tänapäeval võimatu on. Seega jätkasime jonnakalt kuid sihikindlalt oma otsinguid, isegi hoolimata  haridusministeeriumi pidevalt “maas” olevast / kokku jooksvast veebilehest või õppekava veebi domeeni muutusest, millega kaasnes terve hulk nuppe katkistele linkidele.

JAANUAR

Septembrist sai vaikselt jaanuar ning otsustasime, et aeg on seada sammud Haridus ministeeriumisse ning esitada oma küsimused otse neile, kes õppekavade loomist juhivad ning kogu protsessi haldavad. Pidasime maha põneva vestluse – küsisime ja kuulasime hoolega nii õppekavade loomise, üldise haridusega rahulolu kui ka arengusuundade kohta tulevikus; kuid kui kohtumise järel uusi teadmisi kirja hakkasime panema, taipasime, et ega me väga midagi uut juurde ei õppinudki…

Kuidas nii? Ehk olime olnud liialt viisakad ja polnud suutnud oma kõige põletavamaid küsimusi piisavalt jõuliselt küsida.. Või olid vestluskaaslased lihtsalt nii suurepärased diplomaadid, et rääkisid hoolimata kuuldud küsimustest, meile endilegi märkamata tegelikult vaid sellest, millest ise soovisid? Igal juhul õppisime meie õppekavade loomise asemel hoopis ajakirjaniku ameti keerulisuse kohta.

MÄRTS

Märtsis võtsime ühendust erinevate aineliitude esindajatega ning uurisime, milline on nende kogemus seoses õppekavade loomise ja arendusega ning rahulolu käesolevaga. Selgeks sai, et õpetaja, kes soovib saada sõna õppekavade arenduses, peakski alustama oma aineliiduga ühinemisest või vähemalt mailing listiga liitumisest, et olla kõige valdkonnas toimuvaga kursis. Näiteks nii keemia- kui ka füüsikaõpetajate seltsi esindajad kirjeldasid, et just sellisel viisil on suurim võimalus oma ideedele toetajad leida, kelle abil ettepanekud ka nö. haridusmaastiku ladvikule kuuldavaks teha. Nagu ikka kaasatakse ju õppekavade arendusse pigem neid õpetajaid ja spetsialiste, kes lisaks oma silma jäävale erialasele tegevusele ja tööle ka omapoolset initsiatiivi ja soovi  arendustööks üles näitavad.  

APRILL

Innustunult aineliitudelt saadud vastustest ning leitud uutest teemakohastest artiklitest / uuringutest (õpilaste rahuloluküsitluste tulemused; eksamite taustauuringute tulemused jne.) leppisime õpigrupiga järgmise töise kohtumise kokku. Niisiis me ühel kenal aprillikuu hommikul taas neljakesi laua ja oma laptop’ide taha istusimegi. Jagasime uut teavet ning arutlesime, mida oma lõputööna lennukaaslastele esitleda.

Kindel oli, et kuigi olime leidnud vastused oma uurimisküsimustele, siis ei tahtnud me kuidagi loobuda kriitikast selles osas, kui raske ja keeruline kogu seda informatsiooni leida oli. Olime juba valmis esimesed read oma informatiivses ja kriitilises artiklis valmis trükkima, kui otsustasime veel korra igaks juhuks oma faktid haridusministeeriumi kodulehelt (mis nüüdseks tundub taas viperusteta töötavat) üle kontrollida. Klikkisime ringi, kerisime lehti kuni … suud vajusid põrandani ammuli!

Olime kõik need 8 kuud otsinud vastuseid oma küsimustele tervest interneti avarusest, kui otsitav ise ootas meid siinsamas, Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel vaid mõne kliki kaugusel! Olime nimetatud veebilehte ju korduvalt külastanud, kuid mingil moel suutnud neist väärtuslikest allikatest (2014. aastal muudetud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava seletuskiri; Lähteülesanne õppekavade arendamiseks aastatel 2008-2011 jne.) mööda vaadata. Isegi eksperdid, kellega kohtusime ei suutnud meid õigele teele suunata.. ehk pidasid nad neid allikad ministeeriumi lehel (ja ka Riigi Teatajas muuseas) lihtsalt nii iseenesest mõistetavateks. Kes teab?!

MAI

Igal juhul julgen öelda terve oma õpigrupi nimel, et oleme nüüd peale pikka uurimisprotsessi väärtusliku kogemuse ja õppetunni võrra rikkamad. Jõudsime oma vastusteni küll suure ringiga, kuid teekonnal olles lugesime suures koguses teemakohast kirjandust (oleme nüüd teadlikumad), kohtusime ja vestlesime erinevate omaala spetsialistidega (ohhoo ja ahhaa efekt) ning mõistsime, et ehk ei olegi Eesti haridusmaastikul kõik asjad nii vildakil, nagu nad algul pealtnäha paistavad =)