Ma olen nüüdseks õpilaste tegevusi juhtinud juba kaks nädalat – täpsemalt 42 koolitundi. Tunne on hea – teen õiget asja. Lisaks jutule on selle postituse lõpus ka mõned pildid, et saaksite parema ettekujutuse minu algusest.

Minu inimestest. Kõigepealt mu lennukaaslased! Noored Kooli on mulle väga head lennukaaslased valinud, kellega koos oleme arenenud ja õppinud, et oma alguseks valmis olla. Nii inspireerivad ja meeldivad inimesed. Lauraga käisime augusti viimasel päeval Helenil Kosel külas. Tegime üllatusvisiidi ja see oli nii värskendav ja lõbus meie kõigi jaoks. Edasi inimestest mu koolis. Esimene neist on Kärt (3. lend), kes 22. septembrini minuga koos õpetaja on. Koos me tegelikult ei õpeta loomulikult. Kärt istub minu tundides ja vaatab. Mul on sellega vedanud, et saan temalt kohest tagasisidet ja soovitusi. Samuti palju materjale ja näpunäiteid. Neljapäeval vaatas üks 11. klassi poiss  tunni ajal pingsalt mind ja siis Kärti. Ja vastupidi ka. Kuna ta istub esimeses reas, siis küsisin, et kas ta tahab midagi küsida või öelda. Selle peale ütles õpilane, et mina ja Kärt pidavat ühte nägu olema. Me muidugi naersime ja ütlesime, et ju me siis oleme matemaatika nägu.  Teine minu inimene koolis on mu lennukaaslane Jüri. Jüri klass asub täpselt korrus allpool. Korra päevas ikka trehvame kooli peal kokku või siis helistame. Kontrollime, kas teine on ikka elus ja kas vajalikud asjatoimetused on tehtud. Hoiame üksteisel silma peal.

Minu õpilastest. Tutvusin osade oma õpilastega juba augustis, kui nad oma suvetöösid mulle vastasid. Olin ka neid juba varem näinud, kui kevadel paar päeva Kärdiga koolis kaasas olin. Mul on 2 kümnendat, 1 üheteistkümnes ja 3 kaheteistkümnendat klassi. Kohe on näha, kas õpilastel on olnud Noored Kooli õpetaja enne või mitte. 11. ja 12. klassi õpilased suhtusid mu esimesel tunnil tehtud grupitöösse hästi ja tegid kõike kaasa. Segaduses näod oli 10. klassi õpilastel: matemaatika tund ju, mis grupitöö? mis kokkulepped? tagajärjed? kellele? Sellest hoolimata olid nad avatud ja võtsid mind ja mu ideid kenasti vastu. Üks klass on mul natuke mässumeelsem ja nõuab igale korralduslikule kokkuleppele seletust, vaidleb vastu ja jaurab. Aga nad meeldivad mulle. Nendega ei tea kunagi ette, milliseks tund kujuneb. Linnas on ka tore õpilasi teretada, rõõmsaks läheb olemine kohe!

Minu klassist. Esimest korda avasin ise oma klassi ukse teisipäeval 23. augustil. See asub neljandal korrusel, klass 403. Viisin sinna kohe kõige tähtsama õpetaja taime üldse – kaktuse. Klassis korraldasin ka veidike pinke ümber ning lasin riiuli juurde tuua ja kella tagumisse seina riputada. Ja kui ma juba töömehega jutu peale sain, lasin oma ilusate matemaatika joonlaudade tarvis seinale konksud ka teha! Seinale kleepisin Noored Kooli väärtuste plakati ja tutvustasin seda õpilastele ka. Ja nii ilus on vaadata, kuidas mu boonussüsteemi kujundid värviliste kleepsudega täituvad!

Minu 1. september. See oli ilus. Eriti ilus on vaadata, kuidas keelekümblusklassi õpilased oma esimese eestikeelse õpiku kätte said. Saime Jüriga püsti ka tõusta terve kooli ees ja oma nägusid näidata. Hiljem tegime õpetaja pilte minu klassis, samal ajal lahendas veel viimane suvetööl olnud õpilane esimeses pingis ülesandeid. Hiljem tuli üks sõbranna mulle ka veel 1. septembri puhul lilli tooma. Paar päeva tagasi käis üks teine sõbranna ka külas. Kandis e-kooli kontrolltööde hindeid sisse. Mulle meeldib, kui mul külalised käivad.

Päevad on pikad – iga päev olen viimane õpetaja, kes oma võtme õpetajate tuppa ära viib ja oma jaki garderoobis selga tõmbab. Neljapäeviti tunnen, kuidas olen energiast tühi ja endast kõik andnud. Siis hakkan jälle energiat kokku koguma, et uueks nädalaks valmis olla.

Ometi on iga päev erinev ja põnev. Astud klassi ette ja sa tegelikult ei tea, kuidas õpilased selle tunni teema vastu võtavad ja milliseid küsimusi esitama hakkavad. Annad endast kõik, et neile tund meelde jääks. “Aa.. nii lihtne ongi või?”, “Rohkem ei pea edasi midagi tegema, et see ongi vastus või?” Sellised küsimused paitavad kõrvu. Ja nüüd hakkan esmaspäeva ootama, et saaksin jälle klassi ette minna ja oma õpilastega suhelda. Iga päev tunnen, kuidas ma õpin ja arenen. See on hea tunne.

Heleni ja Lauraga

Esimene september

Kärt ja meie õpetajate laud

Ruumilised kujundid

10.M klassi õpilased

NK väärtused ja kokkulepped

Boonussüsteemi kujundid igale klassile

Kleepse järjest koguneb

Silvia

Tallinna Kunstigümnaasiumi matemaatikaõpetaja

Seven good reasons to become a high school physics teacher:
IMPACT
Teaching physics will allow you to help some of our most able high school students learn how to solve problems and think critically. You can play an important role in students’ education and have a positive impact on their lives.
RESPECT
Teaching demands creativity and hard work. Many teachers have the freedom to develop their own course content and instructional methods. As a teacher committed to students and their learning, you’ll be recognized for your expertise and positive influence.
FLEXIBILITY
A teacher’s work schedule is punctuated with a number of break periods each year. Teaching often provides an extended time for rest and relaxation, special trips, and a variety of exciting professional development opportunities open only to teachers. This is something that few other professions provide.
SATISFACTION
Physics teachers have many “toys,” so teaching can be a fun and rewarding profession. You’ll spend much of your time dealing with and teaching interesting natural phenomena often to your school’s best students. While the work associated with teaching is at times difficult, satisfaction the effort brings is considered by many to be worth more than money.
SECURITY
High school physics teachers are in demand across the country, and this leads to excellent job security. You can teach almost anywhere in the nation and maybe even all over the world
LEARNING
Teaching a subject is one of the best ways to learn it. As you teach, you’ll learn much about the content of physics in particular and the processes and nature of science in general. This is a rewarding experience that benefits both teacher and students.
INCOME
You will have a steady income.

What does it take to become a good high school physics teacher?
Teaching demands more than just caring about students and knowing one’s subject well. Teachers need to know what motivates students, how to diagnose their strengths and weaknesses, and how to create environments in which they can learn.

Altruism – Good teachers are dedicated to their students and their learning. The best physics teachers will educate the whole student.

Interest – In order to teach well, physics teachers should find their subject matter interesting. Understanding – In addition to knowing physics well, physics teachers need to have a proper understanding of the nature and history of science.

Ability – Good physics teaching requires that physics teachers not only be able to solve textbook problems, but be good experimentalists as well.

Effort – Being a good physics teacher requires hard but rewarding work – from preparing to become a teacher to actually doing the work of teaching.

Do you have what it takes to be among the best and brightest teachers in the nation?

See on tekst ühest USA lendlehest. Muide Noored Kooli kandideerimiseks tuleb enne 4. märtsi täita avaldus, millele pääsed ligi siit.

Vastus: jah, ja milline veel!

3. lend Tartus ennast ja oma aega juhtimas. Aitäh Koidule, aitäh lennukaaslastele!

Pidasin oma kooli Eesti Vabariigi 92. aastapäeva aktustel kõne. Gümnaasiumi aktusel peetud kõne osutus ülimenukaks ja kuna see andis mulle võimaluse avaldada mitmeid olulisi mõtteid, siis jagan seda kõne ka siin.

Olgu veel öeldud, et mis puudutab vabaduse ja hariduse seoseid, siis kõik mõtted ei ole minu enda omad, vaid kasutasin kõne koostamisel üht Tiiu Kuurme artiklit, kus ta sama probleemi analüüsib.

Kõne siis järgmine:

Head kuulajad, 

Me oleme kogunenud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Selle asemel, et olla tavalises koolitunnis ja õppida matemaatikat, eesti keelt, ajalugu või mingit muud õppeainet, istume aulas. Pidulikult. Laulsime hümni ja nüüd on aeg kõnede käes. Miks?           

Lihtne vastus oleks, et 92 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähistada. Aga see vastus ei selgita tegelikult seda miks on sellele päevale omistatud rahvuspüha staatus. Miks me peame oma riigi sündi nii oluliseks, et selle puhul aktust pidada? Miks on homne päev antud vabaks nii koolist kui töölt? Miks kogunetakse paraadidele? Miks annab president teenetemärke ja korraldatakse balle ning vastuvõtte? Mis on selle kõige mõte? 

Ma usun, et te olete minuga nõus, kui ma väidan, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärgiks on oma riigi väärtustamine. Iseseisvuse ja vabaduse väärtustamine. Et oleks aastas vähemalt üks päev, mil me mõtleme oma riigi väärtusest, mõtestame oma iseseisvust ning vabadust. Et justkui tuletada iseendile meelde, et vabadus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, vaid selle eest on tulnud meie esivanematel võidelda ja selle säilimiseks tuleb meilgi vaeva näha.  Sest me vajame vabadust. Inimese elu on paratamatult täis kõikvõimalikke valikuid. Meie elusaatus sõltub sellest, milliseid valikuid me teeme ja vabadus neid valikuid ISE teha, annab meie elule mõtte. Seega vabadus on inimolemise algupärane vajadus. 

Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin ka mingi sügavama tähenduse. Aga mis mind isiklikult pisut vabariigi aastapäeva tähistamise juures häirib või mõtlema paneb on see, et nende rituaalide (lipuheiskamise, hümnilaulmise jne) läbiviimine ei pruugi eriti juurde luua tegelikke väärtusi.  Nii nagu oma lähedaste inimeste puhul ei piisa heade suhete loomiseks ja hoidmiseks sellest, kui me käime aastas korra teineteise sünnipäevadel, nii ei saa ka riik püsida sellel, kui me kord aastas oma patriotismi välja näitame. Mis ei tähenda seda, et sünnipäevi ei peaks tähistama, kuid ma väidan lihtsalt, et sellest ei piisa.  Oma riiki väärtustada, vabadust ja iseseisvust hoida ja kaitsta on vaja iga päev. Ja see ei tähenda jällegi seda, et me peaksime iga hommikut alustama hümni laulmisega ja iga pühapäev paraadi korraldama, vaid meil tuleb oma igapäevase tegevusega oma riiki kujundada. Sest selline, millised oleme meie, on ka meie riik. 

Kuid mida saab teha kool, mida saavad teha õpilased ja õpetajad selleks, et meie iseseisvus ja vabadus oleksid tõelised? Milline on kooli roll? Ma väidan, et see roll on keskne. See on üldse kõige tähtsam. Ma ütlen koguni, et ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Miks on siis meie kui õpilaste ja õpetajate tegevus nii tähtis? 

Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabaduse põlve maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Aegadel, mil ühiskonnas vabadus puudus, kus otsuseid tegi tsaarivõim või kommunistlik partei, leiti keelatud vabadus üles hariduses. Haridus on meie jaoks ajaloos olnud isegi nagu rahvuslik müüt – eesti poisse manitseti õppima nagu hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Haridus ja koolid on olnud üks peamisi mõjutajaid riikluse ja seega ka vabaduse sünnis ning okupatsiooniaastail aitas hariduse kaudu saavutatav vaimsus säilitada oma väärikust.  

Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas, Eesti on iseseisev, kõigi võimaluste maa. Sellepärast ongi paradoksaalne, et haridus ja kool on muutunud millekski, mis vaimset vabadust minu arvates kahjuks eriti ei toeta. Miks ma nii arvan? 

Esiteks on haridus tänapäeval muutunud vahendiks. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Kui küsida keskmiselt õpilaselt, miks ta koolis käib, siis ilmselt on levinuim vastus: sest muidu ma ei saa tulevikus head tööd ja head palka. Mõistagi on materiaalsed väärtused inimese vabaduseks vajalikud, et võimaldada endale elus rohkem valikuid. See on aga poolik vabadus. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja mõtestada: mille jaoks see kõik? Kui haridus muutub paberiks ja tööandjat huvitab ennem haridust tõendav dokument kui inimene, siis ongi tulemus see, et meid ei huvita enam hariduse sisu, vaid välised näitajad – oluliseks saavad hinded, riigieksamitel saadud punktid ja läbitud kursused.  Sooritamise sund ja surve koolis on nii suur, et me unustame ära tegelikud väärtused ja inimese tegeliku kvaliteedi: tema mõtlemise ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks ja inimsuhete loomiseks. Ja tulemuseks võib halvemal juhul olla see, et nii nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada. 

Teiseks on koolis liiga suurt rolli mängimas hirm. Õpilased õpivad hirmust õpetaja või kontrolltöö või halva hinde või vanemate pahameele ees. Õpetajad kardavad oma koha ja karjääri pärast. Koolijuhid kardavad oma kooli maine pärast. Ja kardab ka ühiskond, sest ühiskonnal on hirm tuleviku pärast. Et tulevikku prognoosida ja kontrollida, peab ühiskond teadma, keda tal on koolipingist oodata ja sellepärast ongi haridus riiklikult üks rangeimalt reguleeritud valdkondi. Sellepärast ongi meil riiklikud õppekavad ja riigieksamid. Kuid tegelikkult on see enesepettus, sest ajalugu on näidanud, et mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust planeerida ja kontrollida, seda etteaimamatumaks on kujunenud tulevik.  

Üks, mis veel näitab seda, kui kaugel on meie tänane kool vabadusest, on see, et nii õpilased kui õpetajad tajuvad koole sunniasutusena. See väljendub ka keeles kui räägime “koolikohustusest”, mitte aga “koolivabadusest”. Vabastaja sümboliks koolis on koolikell – see helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Me käime nagu tehases, mõtestamata enda jaoks, mis on hariduse tegelik väärtus. Nii ongi tulemus see, et liikumine mööda koolitreppi võib küll viia uute teadmiste juurde, kuid see ei pruugi tähendada teekonda tarkuse juurde. 

Aga mida siis ikkagi teha? Mida meie siin Keila Koolis saame teha, et haridus saaks vabaduseks? Ma arvan, et õige ja tegelikult ka ainus lahendus on iseenda mõtlemises ja oma tegevuste mõtestamises. Kui õpilane tõuseb hommikul üles ja ei mõtle enam, et ta läheb kooli, sest ta peab kooli minema, vaid mõtleb, et ta tahab kooli minna, et saada iga päeva ja iga tunniga üha rohkem aru maailmast meie ümber ja iseenda kohast selles maailmas, siis selle õpilase jaoks ongi muutus juba toimunud. Ta on ise võimaldanud endale rohkem valikuid. Ta on vabam. 

Kui õpetaja ei mõtle tunnis, et ta õpetab midagi selleks, et õpilane sooritaks eksami, vaid mõtestab oma õpetamistegevust läbi selle, et ta aitab õpilasel õppida, et õpilane saaks kujuneda isemõtlevaks, et õpilane näeks tulevikus kõiki enda valikuid ja oskaks õigesti valida, siis on ta aidanud kaasa õpilase kujunemisel tõeliselt vabaks. Ja mida rohkem neid tõeliselt vabu inimesi on, seda vabam ja iseseisvam on ka Eesti riik. Ja seda iga päev. 

Kuigi me paneme täna nurgakivi oma kooli uuele hoonele, siis ma arvan, et ühes sellega on aeg panna nurgakivi ka uuele mõtteviisile Keila Koolis. Seepärast lõpetangi kuulsa India filosoofi Sri Chinmoy tsitaadiga, mis on muuseas ka Keila Kooli kodulehe esilehel ja võiks seega samahästi olla meie kooli moto: “Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna ma olen arukas. Seepärast muudan ma iseennast.”

Tänan kuulamast ja soovin teile head vabariigi aastapäeva!

Oleme kolmanda lennuga korduvalt mõelnud tulevase neljanda lennu peale: kes nad on, kus ja mida õpetama hakkavad, milline saab olema nende grupivaim (arvestades, kui erinevad on kolm praegust lendu).

Mõtisklused tipnesid ühe unenäoga. Nägin mõned päevad tagasi, et olime enda lennu tüdrukutega NK meeskonnale kurtnud, kuidas praegustes lendudes pole üldse keni noormehi (poisid, see oli kõigest unenägu!). Abivalmis NK meeskond tuli meile vastu sellega, et neljandasse lendu valiti AINULT väga intelligentseid meesmodelle. Lendude omavahelisele tutvumisõhtule tuli 15 frakkides noormeest.

Jääme teid ootama! Teisi muidugi ka.

4. lendu kandideerimisavalduse esitamiseks on veel jäänud 20 päeva. Parim aeg avaldusega alustamiseks. 98 eelavaldust on juba laekunud!

Eelmise nädala lõpp möödus Altmõisas, kuhu kogunesid meie osalejad, vilistlased ja kontorirahvas. Ülo Vihma juhendamisel kulgesime möödunu kokkuvõtmisest tuleviku planeerimisse. Sekka lumeinglid, savist voolimine, kuum tee ja kohv (Kaire!) ning matk jääl. Parim viis tervitada uue veerandi algust!

Kallis Noored Kooli huviline. Siinkohal anname pidulikult teada, et avaldused 4. lendu kandideerimiseks avatakse 16. novembril. Kandideerimise lõpptähtaeg on 8. märts 2010.

Kuivõrd avaldus nõuab aega ja mõtlemist, soovitame sellega pihta hakata võimalikult varakult.

Ootused kandidaatidele:

• Kõrgharidus või selle omandamine 2010. aasta suveks

• Mistahes eriala taust, ent huvi vähemalt ühe põhiaine õpetamise vastu: matemaatika, füüsika, inglise keel, eesti keel ja kirjandus, ajalugu, geograafia, keemia, bioloogia, loodusõpetus

• Igalt osalejalt ootame soovi anda endast parim, et kujuneda väljapaistvaks õpetajaks ja liidriks

• Heade õpitulemuste kõrval hindame ühiskondlikku aktiivsust.

Programmi ei saa kandideerida õpetajamagistrid ja -magistrandid või need, kes on töötanud üle poole aasta õpetajana.

Täpsema info kandideerimise kohta leiab siit.

Kutsume kõiki Noored Kooli programmi huvilisi „Tagasi kooli“ nädala jätkuüritusele, kus on võimalik lähemalt kuulda muljeid koolist, Noored Kooli programmi osalejate kogemustest ja programmist endast.

Ürituse kestvus 18.00-19.30.

28. okt Tartu ürituse asukoht: Tartu Raekoja saal.

29. okt Tallinna ürituse asukoht: Tallinna Inglise Kolledž, Estonia pst 10.

Anna oma osalusest teada 28. oktoobriks aadressil viljo@nooredkooli.ee.