konn

Sügis Moostes

Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril
Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril

Päeviku sissekanne 27.09.19

Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära – pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes – surudes alla impulsse et olla “korralik” ja “eeskujulik” täiskasvanu.

Aga igatahes.

Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal – alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Koguaeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle – läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.

Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.

Pärjatud Mooste Park ja Järv
Pärjatud Mooste Park ja Järv

Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.

Igaviku laotusesse –
vaikus ulatab käe.

Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.

Lehtede sahin
meenutab tuult.

Akordioni viis,
kaunistab veel.

Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.

25.09.2019 Mooste

Vaade antud luule kirja panemisel
Vaade antud luule kirja panemisel
Õpilased kunstitunnis
Õpilased kunstitunnis
teacher Hardi
MR. Hardi – 4.ndike antud nimi
Selge kui stock-foto
Selge kui stock-foto

/ Õpilase kunstitund/




Tekst originaalne – piltide autorite kontakti küsida.

Tänukiri

Tänaseks päevaks olen õpetajarollis olnud kaks ja pool nädalat. Täpselt sama kaua on olnud minu õpilased esimest korda kooliõpilase rollis. Minu klassi õpilane küsis minult täna järgneva küsimuse: ”Õpetaja, kas sa oled ameerika mägedel sõitnud?”. Vastasin talle, et vist päris ei ole. Järele mõeldes oli see sulaselge vale, sest elu ongi üks suur ameerika mägi.

Tegelikult on täna see hetk, kus ma soovin hoopis öelda ”AITÄH!”. Aitäh mu armas 1C, et sa lased mul olla nii hea õpetaja, kui ma täna oskan. Aitäh mu armsad kolleegid, kes küsivad, kuidas mul läheb. Aitäh mu armas kooli tugipersonal, kes on minu jaoks olnud olemas palju suuremal määral nõu ja jõuga kui oskasin oodata. Aitäh mu armsad lapsevanemad, et annate mulle võimaluse ja usaldate mind oma lastega. Aitäh mu armas Pelgulinna Gümnaasiumi juhtkond, et te annate mulle võimaluse ja võtate mind kui inimest.

Aitäh armas Noored Kooli meeskond, et usute minusse ja lubate mul teha vigu. Aitäh Maria, et toetasid mind tuutorina ja inimesena Narva linnalaagris. Aitäh Siiri, et vedasid mu jõuga Narvas Nooruse spasse ja oled eeskujuks ”lihtsustamisega”. Aitäh Liis, et kogemata tutvustasid mulle Noored Kooli programmi ja oled mu sõber. Aitäh Matis, et puhastasid mu pead rääkides viimasel Noored Kooli koolitusel mittekoolijutte. Aitäh Kätlin, et kutsusid meid oma koju ja tutvustasid meile oma kutsubeebit. Aitäh KOGU NK 13. LEND, et oled minuga koos sel teel ja inspireerid mind igaüks omal moel. Aitäh mu pere ja sõbrad, et toetate mind ja soovite jaksu.

Õpetaja Anna-Stina tehtud käsitöö klassi seinale enne kooli algust.


100 päeva õpetajana - Loodud canva.com keskkonnas

Sada!

9. detsembril täituvad septembris oma tööd alustanud õpetajatel sümboolsed 100 tööpäeva. See on vähemalt sada võimalust küsida, miks ma pean seda rasket ja ühiskonnas mitte just kõrgelt hinnatud ametit ning ka sada võimalust sellele küsimusele vastata.

Ma olen õpetaja, kuna

  1. mind rõõmustab, kui õpilased ei kiirusta tunni lõpus asju pakkima, vaid jäävad minuga vestlema;
  2. ma õpin iga päevaga andma aina konstruktiivsemat tagasisidet;
  3. see on austusavaldus mind õpetanud suurepärastele õpetajatele, keda ma ei osanud vääriliselt hinnata;
  4. ma saan iga päev arutada oma eriala-välistel teemadel;
  5. ma õpetan midagi uut ka endast kogenumatele kolleegidele;
  6. kui mul on kurb tuju, ütlen ma õpilastele „Istuge palun maha!“ ja nad istuvad põrandale;
  7. ma saan käia põnevatel ekskursioonidel;
  8. ma luban õpilastele, et me vaatame Star Wars: The Clone Wars seriaali, kui nad on selle preemiana välja teeninud, aga tegelikult on see preemia mulle nendega veel ühe nädala vastu pidamise eest;
  9. ma kogen igas tunnis, kui leidlikud on lapsed enne, kui täiskasvanud selle ande ära rikuvad;
  10. bioloogiaklass on täis suurepäraseid atribuute selfiede jaoks;
  11. ma õpin iga päevaga aina rohkem tunnistama oma vigu;
  12. ma näen iga päev üllatunud nägusid, kui õpilased ületavad enda peas ette kujutatud võimetepiiri;
  13. ma näen iga päev vähemalt ühte heureka-hetke, kasvõi kõige väiksema avastusega seoses;
  14. ma saan iga päev raamatuid lugeda;
  15. ma saan julgustada lapsevanemaid õppima koos lastega;
  16. Eesti haridussüsteemis ei muutu miski, kui me ise ei tegutse;
  17. ma saan nakatada õpilasi enda stiilis huumoriga;
  18. saan õpetada õpilasi tundma koolis õpitut ära nende igapäevaelus;
  19. pidev vaimne väljakutse hoiab aju toonuses;
  20. õpilaste probleemidega tegelemine paneb ümber hindama enda elus olevate murede tõsidust;
  21. ma naudin kaost meenutavat töömelu;
  22. mulle õpetatakse tegema suurepäraseid paberlennukeid;
  23. ma tahan, et õpilased seaksid endale eesmärke enda huvide, mitte praeguste võimaluste järgi;
  24. ma saan õpetada õpilasi armastama raamatukogusid ja lugemist;
  25. videote vaatamine tööl ei ole ülesannetest kõrvale viilimine;
  26. minu tuttavate toetus kinnitab, et ma teen õiget asja;
  27. ma näen eesti keele vajalikkust ühiskonnas;
  28. ma julgen osutada probleemidele neid ilustamata;
  29. ma saan seista nõrgemate õiguste eest;
  30. ma kuulen siiraid vabandusi õpilastelt ja see teeb südame härdaks;
  31. ma tahan, et õpilased oskaksid teha uue info põhjal loogilisi järeldusi;
  32. mul on julgust võtta vastutus sellise olulise asja eest nagu haridus;
  33. mul koguneb iga päevaga palju lõbusaid lugusid, mida sõpradega jagada;
  34. ma saan õpetada lastele, et kõikidega ei pea sõber olema, aga kõiki tuleb austada;
  35. ma õpin olema aus enda suhtes;
  36. ma saan õpetada õpilasi armastama ennast sellisena, nagu nad on;
  37. ma tahan, et mu õpilased näeksid oma tuleviku Eestis;
  38. ma tahan, et mu õpilased suhtuksid kriitiliselt kõigesse, mida kuulevad;
  39. ma õpin alati põhjendama enda seisukohti;
  40. ma õpin ütlema kindlamalt asjadele „Ei!“;
  41. ma tahan, et õpilased oskaks teha elus põhjendatud valikuid;
  42. ma tahan näha, kas mu õpilane suudab lõpuks kõik kümme leivaviilu korraga suhu toppida;
  43. töövõidud annavad tohutut motivatsiooni edasi tööd teha;
  44. mul on väga inspireerivad kolleegid ja eeskujud;
  45. ma saan öelda igale vaiksele õpilasele, et ta ei pea teise pärast oma iseloomu muutma;
  46. ma näen, kuidas õpilased muutuvad iga päevaga aina julgemaks;
  47. see motiveerib mind iga päev naeratama;
  48. ma tutvun paljude erinevate subkultuuridega;
  49. ma tahan kuulda lahendusi neile kümnetele uurimistööde probleemidele;
  50. ma saan näidata, et kurbust või pettumust ei pea väljendama;
  51. õpilased ei mõista irooniat ja see teeb naljakad olukorrad veelgi naljakamaks;
  52. ma saan olla teistele õpetajatele toeks;
  53. kui ma tahan keset tööpäeva pilte värvida, on mul vähemalt 10 kaasosalist kohe võtta;
  54. mulle meeldib avastada uusi asju;
  55. ma tahan, et neljandikud õpetaksid mulle slime’i tegemist;
  56. ma usun, et igat last peab kiitma;
  57. ma olen saanud paar eesti keelt mittekõnelevat õpilast ütlema mulle iga päev „Tere“;
  58. ma tahan, et vähemalt minu klassiruumis tunneks iga õpilane ennast mugavalt;
  59. ma teen tööl umbes 8000 sammu;
  60. ma tahan terve oma elu õppida;
  61. ma õpin aina paremini kriidiga joonistama;
  62. mulle meeldib rutiinivaba töö;
  63. ma saan pidevalt hinnata ümber oma põhimõtteid;
  64. ma tahan, et ükski õpetaja ei peaks tulevikus ajama õpilasi mööda koridori taga, et neile individuaalset lähenemist pakkuda;
  65. ma näen, et minu õpilased saaksid panustada Eesti ühiskonda kuhja heade tegudega;
  66. mul on suur autonoomia otsustada, mida ja kuidas ma õpetan;
  67. ma tahan, et mu õpilased õpiksid õppima, mitte fakte pähe tuupima;
  68. ma tahan julgustada tüdrukuid olema julged ja seiklushimulised;
  69. mõne õpilase jaoks olen ma ainus täiskasvanu, kes teda tunnustab;
  70. mind rõõmustavad õpilaste pisikesed võidud ja saavutused;
  71. ma saan pärast tööpäeva lõppu, kui ükski õpilane ei näe, hüpata kott-toolide hunnikusse;
  72. ma õpin hindama üldoskuste olulisust aina rohkem;
  73. ma usun, et saan aidata hiljuti Eestisse kolinud õpilasel siin hakkama saamisega;
  74. mul on riiulil kummikommiämblik, mida üks õpilane mulle kinkis mu seni kõige raskemal tööpäeval;
  75. ma saan lõpuks põhikooli loodusõpetuse selgeks;
  76. ma tahan, et praegu tunnis paigal mitte püsiv õpilane õpiks kannatlikkust;
  77. mind ajab sisemiselt naerma, kui ma tõstan vaikusemärgiks käe ning mu õpilane tuleb hiirvaikselt mu juurde, hüppab üles, lööb patsu ja istub samasuguses vaikuses tagasi enda kohale;
  78. õpetajate toas on alati kellelgi sünnipäev;
  79. ma tahan, et ükski õpilane ei tunneks ennast koolis diskrimineerituna;
  80. ma saan varahommikutel kühveldada Tallinna kesklinnas mulda pudelitesse;
  81. ma usun, et looduse väärtustamist saab õppida;
  82. ma tahan motiveerida oma õpilasi hindama ausalt enda arengut;
  83. ma tahan julgustada poisse avaldama oma tundeid;
  84. ma saan iga nädal küsida õpilastelt, miks nad arvavad, et nende hindelagi on 3 või 4;
  85. ma õpin ütlema rasketele väljakutsetele „Jah!“;
  86. ma saan näidata, et keskkonnateadlikkus pole lihtsalt moevool;
  87. ma usun, et vene koolide õpilastel on võimekust murda klaaslaest läbi;
  88. ma tahan tugevdada õpilaste koostööd oma vanematega;
  89. ma ei pea kaunistama oma kodu jõulukaunistustega, sest et tööl on nende üleküllus;
  90. ma saan tasuta loomaaeda;
  91. ma saan tunda ennast valimiste ajal sama olulisena kui arstid, politseinikud ja tuletõrjujad;
  92. ma ei pea terve tööpäeva istuma;
  93. ma ei päästa igapäevaselt elusid, kuid saan panustada sellesse, et seda teeksid tulevikus minu õpilased, suurendades kordades nii minu väikest panust nende haridusse ja tulevikku;
  94. mulle on toeks palju inimesi, kes ei luba rasketel hetkedel alla anda;
  95. ma olen veel naiivne ja täis usku, et ma suudan luua pikaajalisi muutusi;
  96. ma vajan veel aastaid harjumist mõttega, et ma olengi päriselt kellegi jaoks eeskuju ja inspiratsioon;
  97. ma kuulen liiga sageli küsimust „Aga miks sinusuguse hariduse ja oskustega inimene on õpetaja?“ ja seda ka kolleegide ja õpilaste poolt;
  98. ma usun, et hea haridus on iga õpilase õigus;
  99. ma ei taha, et ükski õpilane kannataks koolikiusamise all nii, nagu mina seda pidin;
  100. ma tahan näha oma töö vilju nüüd ja kohe, mitte alles paarikümne aasta pärast.

Esimese aasta lõpu valguses õpetajast

Minu esimene kooliaasta õpetajana on lõpusirgel. Viimane tund on antud ja aeg on teha kokkuvõtteid ja tagasivaateid, endasse vaatamisi ja uusi eesmärke seada. Kui maikuu keskel lugesin päevi, millal kool lõpeb, sest lihtsalt enam ei jaksanud, siis viimasel nädalal, kui kool reaalselt läbi saamas, hakkasin hoopis järjest tihedamini leidma end mõtetelt, et mida uuel aastal teha, mida sel aastal ei jõudnud või jaksanud. Tunnen, et võiksin vabalt uue õppeaasta tunde planeerima hakata ja mingit puhkust polegi vaja. Ausalt, see on hirmutav.

Motiveeritusest hoolimata uut kooliaastat ette valmistama hakata sain mahti ka õppeaastale tagasi vaadata. Aasta tagasi ma olin täiesti veendunud, et ma lähen maailma muutma. Olgu selleks siis kas või ainult ühe inimese maailma ja täiesti okei on ka see, kui see maailma on vaid minu enda maailm. Täna mõtlen samamoodi, kuid mõtlen sellele lause sisule teisiti. Keskendusin pigem minu enda osale selles lauses. Naiivselt mõtlesin, et ainult minusugune inimene suudabki olla hea õpetaja, et ma olen ainuke hea õpetaja – ma ei ole ju väsinud, mugavustsoonis, vähese motivatsiooniga, kibestunud ja elus pettunud. Täna olen targem ja näen laiemalt.

Täna tean, et koolides on õpetajaid, kes on oma tööd teinud aastakümneid ja ikka on väga motiveeritud, rõõmsad ja naeratavad, uusimate tuultega haridusmaastikul kursis ja tahavad anda parimat haridust. Ja neil on veel miski, mida mul ei ole – kogemus. Nüüd tean, kui palju annab juurde ja väärt on õpetaja kogemus. Õnneks on mul lahkeid ja toetavaid kolleege, kes oma suurt väärtust jagavad. Olen neile siiralt tänulik – nad on mu esimese aasta õpetajana teinud lihtsamaks. Teisalt aga tean ka nüüd seda, et ma muudan palju rohkemate maailma, kui vaid enda oma. Olen seda juba teinud ja see on suurepärane tunne. Tunne, et mul on mõju ja seda õpilaste pärast mitte enda.

Käisin ka mina Pärnu Juhtimiskonverentsil ning sain enda jaoks kahe üllatuse osaliseks. Esimene ja positiivne oli see, et osati mainida Noored Kooli programmi ning kui seda tehti, siis ainult positiivse näitena. Oli suurepärane tunne olla osa sellest. Teine ja negatiivne üllatus oli see, et kui mainiti õpetajat, siis valdavalt just seda väsinud, kurja, õpilasi alla suruvat ja kaardikepiga vehkivat õpetajat. Miks nii? Ka sellel õpetajal on muidugi mõju, aga milline ja kui suur?

Minul on olnud see õpetaja ning koolis, kus töötan, on täna see õpetaja olemas. Lausa mitmeid. Õpetaja, kes ei ole koostööaldis, kes pigem ussitab tagatubades, räägib taga, kannab väärtusi, mida ma tahan, et ühelgi lapsel ei oleks, enesekehtestamiseks kasutab õpilaste alla surumist (kusjuures peab seda ka täiesti ainuõigeks), kasutab materjale, mille tegi 20 aastat tagasi, õpetab vana õppekava järgi, sest on nii alati teinud, uut ei ole lugenudki, üldpädevustest ei tea midagi, esitab töökava esitamise pärast ning seda sama, mis on näidisena õpikuga kaasas või internetist alla tõmmatud ja ei ole tunnikava teinud samuti aastakümneid. Miks sai sinust selline õpetaja? Aga see õpetaja, kellele viimane küsimus esitatud on, ei loe iial seda postitust.

Mul on olnud väga vinge aasta! Olen nii palju õppinud ja kogenud, arenenud ja avastanud, õnnestunud ja ebaõnnestunud, olnud ärev ja rahulik. Tunnen uhkust kuuluda Noored Kooli programmi, olen tänulik headele kolleegidele toetuse eest ning tänulik ka nendele teistele õpetajatele, kes te tuletate mulle meelde, milliseks õpetajaks ma kunagi muutuda ei taha. Olen tänulik oma õpilastele, kes te mõtlete, et ma õpetasin teile palju – kui te vaid teaks, kui palju ma teilt õppisin (!).

Küsimused, mida esitasin ei ole veel minu peas vastust saanud. Õnneks on mul veel aega selle üle mõelda.

Talvi Kaja
9. lend

„Aga õpetajad ju võivad…“

Värske õpetajana on minu veendumus, et saan aidata noortel kasvada täisväärtuslikeks inimesteks vaid siis, kui suhtun ise neisse juba praegu kui täisväärtuslikesse ja võrdsetesse isiksustesse. Olen oma esimestes tundides rõhutanud, et tahan suhelda nendega võrdsel tasandil ning, et ka nemad, mitte ainult mina, kujundavad oma õpikeskkonda – minu uks on avatud ja nii ideed kui kriitika on teretulnud. Peagi satub mu lubadus testi ette, mis on nii märkamatu, et see ei väärikski mainimist, kuid sellele järgnenud vestlus uushimuliku õpilasega kinnitab minu jaoks õpetaja suhtumise olulisust.

On 3. september ja olen õpetaja olnud vaid loetud päevad. Söögivahetund on varsti poole peal ja muidu väga pikk söökla järjekord on nüüdseks juba lihtsalt pikk. Järjekorra kulgu kõrvalt jälgides märkan kuidas õpetajad tulevad õpilastest mööda ja astuvad järjekorras esimeseks – nii nagu seda on alati tehtud. Otsustan ka ise lõpuks süüa võtta kuid löön kõhklema, kuidas peaksin talitama. Saaksin ju samuti järjekorra ette hüpates säästa mõne minuti, et seda siis kasutada lähenevaks tunniks valmistumiseks. Keegi ei pilgutaks silmagi – õpetajad on ju alati ette saanud. Mõtlen veel hetke, lähen pesen käed ja võtan siiski sisse koha järjekorra lõpus õpilaste taga.

„Miks Te siin seisate?“ kostub ühtäkki selja tagant ühe mu 7. klassi õpilase hääl.

„Sööma tahan minna.“

Natuke segadusse sattudes selgitab poiss mulle, et õpetajad võivad ju teistest ette trügida.

„Ma ei mõista, miks ma seda peaksin tegema.“

„Aga õpetajad ju võivad…“

Õpilase segadus on kiirelt kasvanud. Teda paistab kummastavat idee, et kui trügida saab ja justkui tohib, siis võimalust ei kasutata. Tahaksin talle selgitada, et pean seda valeks ja õpetaja poolt isegi silmakirjalikuks, kuid ei saa – õpetajad ju nii teevadki. Otsin võimalikult ümmargust vastust.

„Ma ei näe selleks põhjust.“

Poisi segaduses pilk ei taha kaduda, kuid ta laskub mõttesse. Pööran uuesti ringi ja seisan järjekorras edasi. Hetk hiljem on seitsmendik oma mõtisklusega lõpetanud ja selja tagant kostub lause, mis on nii minu esimese nädala tipphetk kui ka minu veendumuse kinnistus.

„Ainuke normaalne õpetaja.“

Õnnetunne suvekoolist

„Jah, ma kirjutan suvekoolist, ma kirjutan Kiviõlist, ma kirjutan kõigest, mis juhtus ja mida tunnen!“.

Kui nüüd korraks ära unustada, et sügisest olen õpetaja ühes armsas väikses Eesti koolis, on see postitus üks keeruline väljakutse küll. Sest kust alustada, kui öelda on nii palju? Suvekooli lõpust on möödas juba viis päeva, aga ma ei ole toibunud nendest emotsioonidest, uutest ideedest, väsimusest, õnnest. Kuid miks ma peaksingi? See olengi nüüd ju mina – noor õpetaja, segaduses, aga nii-nii õnnelik!

 

20150708_121958

 

Aga olgu, kuskilt peab ju pihta hakkama, nii et teeme seda olulisimast – minu lapsed. Mul oli au suvekoolis õpetada nelja kõige armsamat õpilast, kes tegid kõike suure huviga kaasa ja süstisid minusse nii palju energiat. Nendega koos vallutasime džungleid, imetlesime loomi, kaitsesime vihmametsi ja avastasime uusi taimi. Masha, Ksenja, Eva ja Dasha – ma soovin teile unistuste täitumist, põnevat elu ja loodan, et te kunagi ei kaota seda hoolivust ja siirust, mis teist kiirgas! Aitäh teile!

 

 

 

20150706_013251

 

 

Minu õnnetundesse panustasid kõige rohkem kallid lennukaaslased. Päeva jooksul tabasin end tihti mõttelt, et selline ongi ideaalne kool – parimad sõbrad naaberklassides, kohvitassi taga puhkeruumis, ringi askeldamas raamatukogus ja printeriga sõnelemas õpetajatetoas. Pärast pikka päeva koolis ootas meid veelgi pikem õhtu hostelis. Vahel ei saanudki tunnikavad valmis, vahel tunduski, et äkki homme on see päev, kus kõik läheb untsu, vahel jäid unetunnid üürikeseks. Aga üks oli alati kindel – sul olid lennukaaslased, kellega öösel istuda õues ja mängida absurdseid rollimänge, kellega teha vaikuseminuteid heinapallide otsas keset maagilist udu, kellega vastu võtta päikesetõus Tuhamäe otsas või kellega lauluhäält harjutada seikluspargi valvuri putka taga.

 

 

 

Suvekool oli tõeline kokkukasvamise aeg ja need tunded saavad edaspidi ainult sügavamaks muutuda. Nii et kui ma seda veel enne ei teadnud, siis nüüd pole miski kindlam – kallid lennukaaslased, MUL ON TEID VAJA! <3

 

#9lend4ever

Grete-Stina

Õpetaja koolitus ehk imeline teadus Šveitsis

Juba üpris oma õpetaja karjääri alguses kuulsin võimalusest külastada Šveitsis tuumauuringute keskust CERN. Toona tundus mulle füüsika õpetamine veel kauge ja võimalus CERNi külastada, arvestades soovijate hulka pea võimatu. Siiski otsustasin sügisel kandideerida ja  paar nädalat hiljem avasin värisevate kätegaOLYMPUS DIGITAL CAMERA kirja. Selgus, et mul on võimalik minna nädalaks Šveitsi. Küsisin koolist ka luba, olles samal ajal juba otsustanud, et kui nad ei luba siis võtan palgata puhkust, sest selliseid võimalusi ei tule elus palju. Pelgasin natuke ka, sest olin ilmselgelt teistest füüsika õpetajatest pea kaks korda noorem ja ka oma teadmiste poolest mitte päris füüsik veel.

Juba reisi alguses sain tuttavaks paljude huvitavate füüsika õpetajatega ja minu üllatuseks oli meie reisiseltskond suurepärane. Ma ei hakka teid 2015-02-19 17.47.30vaevama osakeste füüsikaga, kellel on huvi küsige! Selle asemel julgustan kõiki noori õpetajaid oma vanemate ja kogenumate kolleegidega suhtlema. Pärast väsitavaid loenguid küsisin esmapilgul endale rumalana tunduvaid küsimusi ja sain tihti üllatavalt teada, et seda teemat alles uuritakse ja keegi ei teagi. See oli minu jaoks huvitav ja aus lähenemine võrreldes kooli füüsikaga, kus  tihti on vaid üks õige vastus, mille üle pikemalt ei arutleta.

Samal ajal sain aidata mõnda asja inglise keelest eesti keelde tõlkida ja läbi selle ka ise asju paremini läbi mõelda. Saime ise teha udukambrit ja külastada põnevaid eksponaate, teaduslaboreid ja muidugi osakestekiirendit! Viimasel päeval rentisime auto ja käisime Chamonixis Alpides ja seiklesime EvianiIMG_5130 linnakeses, pimedas jõudsime ka lumistele serpentiinidele. Üheks minu isiklikuks parimaks hetkeks oli võimalus Tesla poodi külastada, mille juhuslikult suurepärase Genfiga tutvudes leitsime. Loodan, et Haridus ja teadusministeerium rahastab ka edaspidi Eesti Füüsika Seltsi ja võimaldab õpetajatele ühiseid erialaseid väljasõite. Usun, et õppisin füüsika kohta sellelt reisilt meeletult ja sain ka kontakte kelle poole edaspidi küsimustega julgelt pöörduda.

 

 

Liisi Sarap

8.lend

NS

On suvi. Puhkus on kestnud täpselt kuu, õnneks on õpetajate puhkus pikem ja veel saab rahulikult jalad seinal puhata ja veel ei pea töö asjadega tegelema. Ometi olen viimase nädala jooksul avastanud ennast üha tihedamini mõtlemast koolist ja õpetamise tööst. Suve alguses otsustasin, et mina suvel kooli asjadega ei tegele ja ei loe ka selle teemalisi raamatuid, et puhkus oleks maksimaalne ja pea saaks koolist ja tööst puhata. Ju siis on saabunud aeg, et hakata ennast tulevaks aastaks moraalselt valmis sättima.

Eelmine aasta suvel mõtlesin kuidas andsin endast maksimumi, et olla võimalikult hea õpetaja. See aasta on asjad natukene teisiti. Mõtted rändavad nendel radadel kuidas mina ise selle aasta vastu peaksin ja suudaksin olla enda vastu hea. Eelmisel aastal oli selles osas kõige suuremad puudujäägid. Sügist sai alustatud suure motivatsiooni ja energiaga ja kevadeks said mõlemad ressursid otsa. See andis väga valusalt tunda. Viimased kuu aega oli hambad ristis läbi vedamine ja pärast üheksandike eksamit oli ka tulemus käes – jäin haigeks.

Sellel aastal tahan olla enda vastu parem inimene ja võtta rohkem aega trenni tegemiseks, lugemiseks ja üksinda olemiseks.

Väike tähelepanek möödunud aastast: Täiesti hämmastav kui palju peab õpetaja ametis suhtlema ja veel hämmastavam kui väga mul oli kevadeks suhtlemisest kopp eest. No kohe üldse ei viitsinud.

Tiina L